Karl-Erik (29) on loonud, laulnud ja esinenud ikka hingega – ja kui midagi pühendunult teha, saadab tegijat varem või hiljem edu, mida on üldjuhul võimalik ka rahas mõõta. Pole sugugi paha laulja kohta, kes alles kuue aasta eest jäi silma saates „Eesti otsib superstaari“ – meelelahutajate TOPis kuuendaks platseerunud Karl-Eriku ettevõtte Funk Productions OÜ aastatega teenitud jaotamata kasum oli eelmise aasta lõpus ligi 217 000 eurot!

Inspireerivad sõbrad

Oma edu pandiks nimetab Karl-Erik tõsiasja, et talle lihtsalt tõesti väga meeldib see, mida ta teeb – „pillinokkimine“.

„Aastaid esinesin suures osas tasuta ja hea eesmärgi nimel teen seda aeg-ajalt ka praegu. Eesmärk pidevalt areneda ja teha võimalikult head musa draivib palju paremini kui soov teenida võimalikult palju raha,“ arvab ta.

Klassikalises mõistes ettevõtjaks ta end ei pea, sest temal on leib laual siis, kui inimesed kuulavad tema plaate ja tulevad tema kontserdile.

„Et bändi ja meeskonda töös hoida, peab olema piisavalt oma ala fanaatik. Oma nädalavahetuse õhtud ja ööd tuleb veeta lavadel ning maanteel. Sellist asja Eestis ei ole, et töötad bändi üles, ise teed exit`i ja lähed Bahamale elama.“

Sellist eeskuju, inimest, kelle käekäigul, edul ja elul silma peal hoida, pole Karl-Erikul olnud. Ta ütleb, et tal on hoopis lennukate ideedega sõbrad, kellega asju arutada või kellelt ideid noppida ja šnitti võtta.

Oma suurimaks investeeringuks peab ta suhteid koostööpartneritega. „Kui sõnastada seda nagu ettevõtja, siis nii võiks ju öelda. Plaadi tootmine maksab 15 000 eurot, hea basskitarr 2000 eurot. Inimesed, kellega on lahe koos musa teha – hindamatu,“ sõnab Taukar.

Nädal kahe kilo pelmeenidega

Samas pole ka näguripäevad Taukarile võõrad. „Selliseid aegu on olnud küll. Nagu paljudel, olid ka mul need üliõpilasena,“ tunnistab ta.

Hetki, mil taskuis tuul ulgus, meenutab ta siiski positiivselt: „Kihvtid ajad olid! Tartus elades olid mul omad võtted – kahekilone pelmeenipakk maksis suhteliselt vähe ja sellega purjetasin põhimõtteliselt terve nädala läbi. Toitumisharjumused olid mul pehmelt öeldes fantastilised. Ja Club Illusioni kolmapäevasel peol jagati mugavalt järgmise nädala tasuta flaiereid. Nii sai ka pidudel käimise pealt kokku hoitud.“

Tartu Ülikool jäi Taukaril superstaari-saate ajal pooleli, ent ta kavatseb kunagi veel õpinguid jätkata: „Aga sel erialal ilmselt mitte. Õnneks sain ma varakult aru, et maailm ei oleks vajanud üht keskpärast ajakirjanikku, kes igal vabal momendil ikka pilli nokib.“

Korteriost oli unistuse täitumine

Tänu sellele, et Taukari töö ja vaev on pangakontole ka üht-teist sisse toonud, ta täna enam üürikorteris elama ei pea – Kalamaja ja Pelgulinna piiril on tal päris oma korter, mille soetamist ta ühe oma unistuse täitumiseks peab.

„Tõtt-öelda suhtun rahasse nagu talupoeg: ostan vaid neid asju, milleks mul raha on. Suuri laene ja liisinguid püüan vältida,“ räägib mees. Siiski on asju, millele Karl-Erikul pole kahju kulutada – kvaliteetsed muusikariistad.

„Muus osas olen pigem kaalutlev ja pragmaatiline. Niisama tuulde ja emotsiooni ajel ma oma teenitud raha ei loobi.“

Enese edu Karl-Erik iseenesestmõistetavana ei võta, nende aitamist, kel täna käsi kuigi hästi ei käi, aga küll: „Rahaliselt oleme annetanud kontserditulu erinevatele heategevuslikele fondidele. Pikk ja tore koostöö on mul olnud Minu Unistuste Päevaga.“

Meenutades lõpetuseks oma keskkooliaegu, ütleb Taukar, et ehkki koolis oli olemas majandusõpe, siis indiviidi tasemel majandamist või investeerimist üheski koolitunnis ei õpetatud. Ta muigab: „Sel ajal ja ilmselt siiani levib muu hulgas arusaam, et näiteks muusikaga ei ela Eestis ära...“

Aga… vaadake Karl-Erikut!