Reklaamimeistrid on osavad kasutama ära muudatusi ühiskonnas. Pikki manifeste meenutavad lendlehed, üldse mitte värvilised ega atraktiivsed, asendusid kiiresti löövate loosungitega ja meeldejääva telereklaamiga. Show ja trall sai kiiresti osaks peaaegu igast valimiskampaaniast.

Eks mõne asjaga mindi ka liiale. Nii mõnelgi on meeles paneelmajade külgedel laiuvad mäekõrgused plakatid poliitikutest. Kui välikampaania läks üle käte, siis seda piirati. Kehtib ju praegugi piirang välireklaamile.

Reegel aga ei tähenda, et sellest kuidagi mööda ei saaks minna. Kasvõi vähemalt proovidagi. Hiljaaegu proovis üks mees oma plakatit valimiskeelu ajal Läti-Eesti piiril naaberriigis hoida. Teine reklaam seisab aga Tallinnas, aga kuna kandidaadi numbrit juures pole ja plakat on järelhaagisel, siis see võib Kaubamaja vastas parklas seista küll. Ent on ka varem „leidlikele” lahendustele tuldud. Küll on tehtud kohukesi, üles tõmmatud suur poroloonist Ülemiste vanake. Muidugi mitte valimiskampaania embleemi all, aga kuidagi juhuslikult ikkagi valimiste ajal.

Tartu Ülikooli politoloogi Rein Toomla sõnul sai sellisest alternatiiviotsingust reklaamikeelule alguse ka välikampaania tegemine. Kui õues plakatit ei tohtinud olla, toodi poliitik tänavale valijatega kohtuma ja kõiksugu esemeid jagama: komme ja kondoome, helkureid ja pastakaid, mett ja moosi ning mida kõike veel. Tuli vaid üles otsida sinine, punane, roheline või kollane telk ja oma nodi kätte saada. Seda veel keegi päris täpselt ei tea, kas nendel asjadel ka mõju kellegi kasuks valimistulemust muuta on. Aga jagatakse ikka.

Praegu on reklaam võtmas sotsiaalmeedia tulekuga uut ja teistsugust kuju. Ent pole ka vanaviisi kampaaniagi kuhugi kadunud, ikka on plakatid tänaval, liikuvad pildid televiisoris ning poliitikud tänaval kõiksugu meeneid jagamas. Muutuvad erakonnad, sõnumid ja värvid, aga reklaam jääb alles.