8. märtsil võitis Madis Jürgeni ja Tarmo Vahteri "Kirjaniku surm" 2018. parima olemusloo pressipreemia.

16. november 1982. Ta võtab pastaka ja kirjutab. Kirjaread jooksevad üsna otse ja käekiri on ühtlane, kaashäälikuühendites kirjutab t-d ja s-id kahekordselt: „võttsin“, „visskasin“.

Kirjutab, et ei teagi õieti, miks ta nad tappis. Kinnitab, et mingit viha tal Silver Anniko vastu ei olnud. Röövida ta Annikot ei tahtnud. Õigustama ennast ei hakka, surmanuhtlus tuleb vastu võtta. Ta ei arva, et see kiri midagi muudab, aga võimalus anti, ja nii ta siis kirjutab – armuandmispalve ENSV Ülemnõukogu Presiidiumile.

Alla serva kirjutab mõrvar oma nime. Vambola Naarits. Allkiri. Kuupäev. Punkt.

13. mai 1982. Saunametsa kalmistul Türil on kõhe. Leinalised kisuvad mantlihõlmu koomale, sest vara­kevadine rõskus poeb kontidesse. Või tuleb kõhedus teadmisest, et toimus veretöö?

VIIMNE PUHKEPAIK: Silveri ja Laine haud Saunametsa kalmistul Türil.

Järelehüüded. Mida kõike Silver Anniko 54 aastaga jõudis. Missuguseid raadiosaateid ta tegi, kui mastaapseid vabaõhuetendusi lavastas. Kui kiiresti ta romaan „Rusikad“ poelettidelt rahva südamesse rändas!

Ja kuidas imelise hingega Laine Metsa ilmumine tõi alati kaasa nagu metsalõhna ja värske õhu...

TUTVUSE ALGUS: 5. detsembril 1980 saatis raamatukogutöötaja Laine Mets kirjanik Annikot kohtumisel lugejatega Paliveres.

Inimesed jõuavad kalmistult kodudesse, valavad köögilaua taga pitsid valget viina täis ja arutavad. Mis oli selle kaksikmõrva taga? Kas tõesti KGB? – sest „Rusikate“ kavandatav järg pidi kirjeldama kommunistide sigadusi. Pinged eraelus? Või oli mõrvar lihtsalt raha peal väljas? Kas miilits ta üldse üles leiab? Mis saab Laine ja Silveri kuuvanusest tütrest Tiiust, kes imekombel pääses ja arstide hoole all kosub?

Kolmapäev, 5. mai 1982. Vambola Naaritsal (22) on jalas presentriidest püksid ja katkised kummikud, mille sääred on alla keeratud. Seljas on roheline pleekinud jakk ja punase-mustakirju kampsun. Kella poole kaheteistkümne paiku öösel võtab ta Viljandimaal Paistu kolhoosis Kulu talus üheraudse jahipüssi, lükkab padruni rauda (kaks padrunit jätab taskusse varuks), sätib püssi rihmapidi kaela, ja pressib jalgrattaga mööda kruusateed mäest üles.

Silver Anniko juurde on 500 meetrit minna ja kolme minutiga on ta kohal. Mõrvar teab, et köögiuks on lahti.

Verandauks maja lõunapoolses küljes on kinni, seda ei kasutata, sest uks verandalt esikusse käib vastu tsementpõrandat ja teeb kägisevat häält. Aga köögiuks on lahti.

Mõrvar teab sedagi, et Anniko söödab öösel pimedas oma sigu, lambaid ja mullikaid. Anniko on ju kirjanik, kellel pole vahet, mis kell sead oma roka ette saavad. Anniko paneb köögis potid tulele siis, kui väljas on pime ja kui tavaline maamees ammu teist külge keerab.

Mõrvar on seda küllalt näinud. Ta on Anniko juures ju omainimene. Ta teab hästi suurt köögipliiti, kus õhtul hilja podisevad seakartulid suurtes pottides. Tal on see köök silme ees – pliidist edasi on gaasi­pliit, pliitide vahel kast prahiga, sigarettide Ruhnu musta-kollasekirjud tühjad ümbrised. Anniko ju suitsetab nagu vedur. Ühe sigareti lõpetab, teise paneb ette. Köögiakna all on laud tööriistade ja nõudega. Seina ääres pink, millel loomasöödakotid. Köögiseina ääres on reas seitse ämbrit, kuhu Anniko potist loomasööda valab.

Naarits teab seda Anniko juttu, et kui ta oma võlad tasa saab, siis enam nii palju loomi ei võta. Anniko istub tavaliselt puupakul pliidi ees, kui räägib. See loomadega mässamine on kasvanud Annikol üle pea. Ega kirjanik neid loomi heameelega ei talitakski. Anniko peab neid selleks, et raha teenida. Selline mulje on mõrvaril jäänud.

Jah. Mõrvar on kirjanikul aidanud loomi sööta ja seaaedu teha. Ja on kirjanikult raha ka saanud, kui on anda. Viimase kuul pole ta Anniko käest kopikatki saanud, sest mehel on raha otsas. Ja mõrvar pole nõudnud kah. Peab ju aitama, kui teine on hädas.

Täna mõrvar Anniko juurde loomi söötma ei tule. Täna on tal Annikoga teised plaanid.

Viljandi Prokuratuuri tollane vanemuurija Malle Aru (praegu Liivak) ei loe enam ammu ühtegi kriminulli ega vaata mõrvafilme. Ta ei taha kuulda vägivallast, surmast, veristest asjadest. 27 aastat on ta uurinud isikuvastaseid kuritegusid Viljandi prokuratuuris, nüüd on pensil. Teab ridamisi tapjaid ja nende lugusid, sest on neid ise aidanud päevavalgele tuua. See poiss on tal hästi meeles. „Ta oli selline... kuidas ma ütlen... kriitikavaene. Ta rääkis, justkui polekski teinud midagi erilist... Jah. Ta oli noor koduta poiss, lastekodupoiss...“


Mõrvari ema Aida tõi ilmale kümme last, viis poissi ja viis tüdrukut. Esimesed neli last kasvavad lastekodus. Viiendast saab mõrvar.

Selle viienda sünnitunnistust vormistades jäi Aida hätta. Isa eesnime teadis, Reemet. Perekonna­nime mitte. Ametnikud andsid nõu: märkige sama nimi nagu eelmise kahe poisi puhul. Ta kirjutas Nikolai.

Kolmeaastane poiss pannakse Abja lastekodusse, ja koos temaga ka pere kolm vanemat last. Türi ja Paide keskkoolis läbib ta seitsme aastaga neli klassi. Varastab, jookseb koolist ära, kisub suitsu. Puiatu Eriinternaatkoolis lõpetab kolme aastaga viienda ja kuuenda klassi.

1976 suunatakse ta Väike-Maarja kutsekooli, kus ta õppima ei hakka. On abitööline Rakke lubjatehases, põllu- ja laudatööline Viru kolhoosis. Sõidab traktoriga puruks nii suurfarmi uksed kui traktori enese. „Ta ei teinud ühtegi tööd nii, nagu õpetati, ja lõpuks lasti tööluusi tõttu lahti,“kirjutab uurijale Viru kolhoosi esimees Toomas Varek.

1979. aasta 18. oktoobril on ta Viru kolhoosi suurfarmis öövalves, kui üks Haljala kandi hädavares (­Mihkel Sepp) lubab talle kümme rubla, kui ta mõned kotid piimapulbrit aitab laudast ära tassida. Ta on nõus. Koos virutavad nad öösel kell kolm viis kotti piimapulbrit (157 rubla väärtuses), vargus tuleb välja ja Rakvere rahvakohus mõistab talle aasta paranduslikke töid. (Sepp pääseb tingimisi, sest kasvatab üksi mitut väikest last.)

Samal aastal, 1979, pärast pikka vaevanägemist ja kirjastusega kemplemist tuleb trükist Silver Anniko romaan „Rusikad“. Raamatul on tohutu menu, tiraaž 28 000 müüakse kibekiiresti läbi. Silver Anniko, keda lugeja enne kirjanikuna ei tundnud, on hetkega staar. „Rusikate“ eest saab ta honorariks 14 000 rubla. Nüüd võib ta endale üht-teist lubada.

1980. aasta algupoolel tuleb ta oma kaheksa-aastase tütre Eveliga õhtul koju, nad seisatavad väljas maja ees (Türil, Vabaduse 1a) ja siis võtab Anniko pihku Eveli väikese käe.

„Mul on sulle suur uudis.“

„Mis uudis, isa!?“

„Ma ostsin meile suure talu!“

„Kui tore! Kas ma saan endale nüüd kassi või koera!?“

„Saad ka lehma ja võib-olla ka hobuse...“

1980. aasta algul kolib Anniko Viljandimaale Söödile, vanasse verandaga taluhäärberisse, mille on abikaasa Hellega ajalehekuulutusi lugedes leidnud.

Mõrvar on Anniko juures omainimene.

Maja palgid on krohvi all mädad, aga Anniko selles probleemi ei näe. Palgid on pisiasi, Anniko visioon on suurem. Ta tahab teha Söödist esindustalu – nagu Carl Robert Jakobson tegi kunagi oma Kurgja! Et inimesed vaataksid ja võtaksid eeskuju. Maal peaks olema rohkem inimesi, kes armastavad oma maad! Kolhoos on täis rahvast, kes ei pea lugu maast ega töötegemisest. Küll te veel näete, missugune näeb välja õige Eesti talu!

Majaost vormistatakse mais 1980. Pere peaks järele kolima mõni aasta hiljem.

Söödi läheb Annikole maksma 11 000 rubla. Kohe ostab ta Söödi lagunevatesse lautadesse loomad. Lehmmullika ja viis lammast ja kuus noorlooma-vasikat lisaks, ja hulga sigu. Ja siis (raha laenates) ühe turtsuva ja partsuva Pobeda, mis on Paistu kolhoosi esimehe Hugo Sterni jaoks selge märk: kirjanik Anniko ei ole praktilise mõtlemisega mees.

SUURED PLAANID: Silver Anniko unistas, et "Rusikate" eest ostetud Söödi talust Viljandimaal saaks suursugune esindustalu. Tema ebapüsiva iseloomu tõttu see unistuseks jäigi.

Anniko tütar Eveli ei jõua ära ooda­ta, millal tuleb reede, et ta Türilt Söödile saaks. Kui tore on Eveli meelest Söödil! See lõputu eestiaegne kola. Kirstud, tööriistad, hobuseriistad. Isa jutud ja õpetused. Ja need jõulud! Isa-ema saadavad väikese Eveli lauta, sest jõuluvana olla talle sinna midagi jätnud. Eveli läheb ja leiab lambaaia küljes rippumas valged iluuisud, ääreni lehmakomme täis.

„Nõuka-aja lapsed saavad ehk aru, mida see tähendab...“ ütleb Eveli Nikolajevski praegu ja ta silmad lähevad niiskeks.

1981. aasta 25. veebruaril pääseb tulevane mõrvar vabadusse. Talaenab oma vennalt vana motorolleri ja sõidab koos onuga (ema vend Arvo Karu) kevadel maale. Onu Arvol on Viljandi lähedal vana talumaja. Pikk lihtne eluhoone, allkorrusel kolm tuba, saun, kuurialune, õuel maakivist vundamendiga kõrvalhooned ja võimsad põlispuud. See on Kulu talu, mille onu Arvole pärandas kasuisa, kohaliku kolhoosi Ühisjõud kunagine esimees ja hilisem metsavaht Johannes Karu.

Niisiis sõidavad nad motorolleriga Viljandist Kulu tallu. Jõuavad kohale ja avastavad – motorolleri bensiinipaak on tühi mis tühi. Lähevad naabri juurde uurima, kas bensiini saaks. Naaber, jässakas lahke näoga mees, räägib kõva häälega, naerab mürinal, mine tea, millal endal abi vaja läheb, ja valab meestele paar liitrit bensiini. See mees on Silver Anniko, Söödi peremees, kuulus kirjanik, „Rusikate“ autor.

„Kui oluline on kirjaniku jaoks mõistev ja usaldav naine,“ räägib Silver Anniko Rakvere kirjandussõpradega kohtudes 1980. aasta märtsis. Anniko on karismaatiline esineja. Bravuurne, julge, veidi suurustav. Brežnevi ajal, kui avalikkuse ees on tark mokk maas hoida, räägib Anniko julgelt kõigest. Ta äratab poolehoidu, teda kuulatakse vaimustusega. Anniko teab, millest räägib. Ka naistest. Annikol on olnud neli seaduslikku naist.

Helle Anniko (Silveri neljas abikaasa) on inimene, tänu kellele romaan „Rusikad“ üldse sündis. „Kirjuta romaan!“ õhutas Helle. „Sul on materjali nii palju! Kirjuta romaan!“

Annikol oli ammu mõte kirjutada filmistsenaarium elust iseseisvuseaegses Eestis. Ta mõtles sellele juba kuuekümnendate algul Võrus elades. Aga tõepoolest, miks mitte romaan!

Anniko asus tööle ja Annikote Türi-korteri tilluke lastetuba oli öösiti tubakasuitsust hall. Anniko jõi roppkanget teed – liitri vee peale uhas suure paki teepuru –, suitsetas kolm pakki sigarette ööpäevas ja muudkui kirjutas. Ja hommikuti kohendas koos Hellega teksti soravaks.

Lisaks sellele, et tore oleks olla romaanikirjaniku proua, oli Hellel veel üks põhjus, miks ta abikaasat kirjutama õhutas. Abiellumise päeval ilmnes Helle jaoks kurb asjaolu – pärast mõnda pitsi kaotab Anniko pidurid ja ta võib järjest juua päevade viisi. Kirjatöö oli võimalus, kuidas Anniko viinast eemale hoida.

1980. aasta detsembriks on Anniko ja Helle suhe teravas kriisis.

„Silver muutus pärast „Rusikate“ ilmumist tundmatuseni, Silverit tabas suurushullustus, mina polnud enam mitte keegi!“ Nii räägib Helle pärast mõrva uurijale tunnistusi andes.

Silver oli ähvardanud Hellet viimase joomise ajal (detsembris 1980) maha lasta ja Helle palus Söödi talu eelmisi omanikke, et need oma kaheraudse jahipüssi Söödilt ära koristaks. Nii seisab kriminaalasja toimikus.

Helle ise ei ole lihtne tegelane. Anniko heal tuttaval, Paistu kolhoosi lukkseppade brigadiril Juhan Asul on uurijale mõndagi rääkida – kuidas Helle esimesel võimalusel oma meest ebamajanduslikkuses siunab. „Ise aga ei võta Helle harja kätte ega pühi põrandat, ja toidunõud on Silveri pesta. Helle oli ainult proua eest, kellel pidi teenija olema!“

Helle Anniko nime ei ole „Rusikate“ kaanel ja see tegi Hellele tõsiselt haiget. „Silver sai kogu au endale, kuigi tegelikult kirjutasime „Rusikaid“ kahekesi koos,“ rääkis ta mõni aeg hiljem.

4. detsembril 1980 on Annikol järjekordne kirjandusõhtu, seekord Haapsalu raamatukogus. Jälle on Anniko menukas, jälle säravad kuulajate silmad. Teiste hulgas pikkade süsimustade juustega noorel raamatukogutöötajal, kelle nimi on Laine Mets. Järgmisel päeval kohtub Anniko raamatusõpradega Pali­veres, paarkümmend kilomeetrit Haapsalust.

Prouad on lokid pähe keeranud. Vaagnatel kõrguvad õunakookide virnad. Kirjanikuhärra jagab autogramme, sigaret näpus. Ta saatjaks Paliveres on pikkade juustega Haapsalu raamatukogutöötaja Laine.

Varsti paneb Laine ema Loviise õhtuti tähele, et tütar kirjutab kellelegi kirja. Kellele sa kirjutad? Laine ei vasta.

Ja siis, 1981. aasta esimestel kuudel, leiab Anniko sõber, lukkseppade brigadir Juhan oma postkastist kirja. Ümbriku sees on veel teinegi ümbrik, ja sellele on kirjutatud: Silver Anniko.

Anniko ise on palunud, et Laine oma kirjad Juhanile adresseeriks – et Helle kirjadest teada ei saaks. Brigadir Juhan hoiab Anniko saladust.

Kord palub Anniko Juhanil ennast Söödilt autoga Viljandi lossimägedesse viia – et tal on seal oluline kohtumine. Kui kohale jõutakse, siis ootab linnuseõuel vana kaevu juures üks inimene. Laine. Kevadel 1981 Anniko oma abikaasat Hellet enam Söödil tuppa ei lase. 19. juunil 1981 annab Helle lahutuse sisse.

Millalgi 1981. aastal toob Anniko tulevase mõrvari juurde Kulu lauta oma hobuse ja paar mullikat, sestlahutus Hellega on pooleli, ja parem, kui kõik ta loomad ei oleks Söödil. Või vähemalt nii Kulu talu poiss sellest aru saab. Kui 1981 sügisel esimene lumi maha tuleb, kutsub Anniko Kulu talu poisi appi, et see mullikad Kulult Anniko juurde ajaks. Ja seal juba ootab keegi vanem mees (noaga) ja keegi noorem mees (kaheraudse jahipüssiga). Mullikatele lastakse auk pähe ja nad tehakse lihaks, mille Anniko Pihkvas maha müüb. Kulu talu poisilegi kukub siit 20 rubla.

Kulu talu poiss on rahul, sest sel ajal peab teda üleval pruut Iris, kellega suvel Padaorus tantsumaratonil tuttavaks sai ja kes nüüd tikuvabrikus töötab ja nädalavahetustel Kulul käib.

Pikkade tumedate juustega Laine käib 1981. aastal mitmeid kordi Söödil, ja Anniko hakkab peale käima, et Laine Söödile koliks.

Aga lähedalt vaadates ei tundu Lainele Söödil nii ilus, nagu ta Anniko juttude järgi ette kujutas. Lisaks see Anniko viinatõbi. Augustis, kui lukkseppade brigadir Juhan kodus garaaži lage valab, tuleb Laine ja annab Juhanile Anniko Pobeda võtmed: Anniko on purjus ja tahab Tartusse sõita! Laine, võimalik, et juba lapseootel, sõidab Läänemaale tagasi. Ta tunneb südames, et ei taha Söödile. Nad tapavad seal ju püssiga loomi!

Ta käib oma hingesugulase juures Ristil, meenutab, kuidas kägu talle kevadel kukkus – ainult ühe korra. Mida see peaks tähendama? Ja et ema juurde maale on tekkinud nii palju rotte. Kas see pole paha enne!?

Neid lugusid meenutab Eesti Ekspressile praegugi Ristil elav Viive Jeeberg, Laine lähedane sõbranna.

Aga siiski – märtsis 1982, kui sünnitus on juba lähedal, laob Laine kaks suurt kohvrit beebiriideid täis ja laseb vend Lembitul ennast rongi peale viia. Ta kolib Söödile. Laine ema raha eest ostetakse Söödile kušett, pesumasin ja lapsevoodi. Laine riputab Söödi akende ette uued kardinad. Ja see poiss, kes Kulu talus elab ja hiljuti vangist välja sai, aitab neil Söödil teisele korrusele tassida kola, mida majapidamises iga päev vaja ei ole.

1. aprillil 1982 sünnib Lainel ja Annikol tütar Tiiu.

Tiiu on paarinädalane, kui Anniko juurde Söödile sõidab Viljandi linna pikemaid mehi, üle-kahe-meetri-mees Eedo Jõesaar, bibliofiil ja kirjandusesõber.

NOORIM LAPS: Silver Anniko ja Laine Metsa tütar Tiiu.

Ta kutsub Annikot 25. aprilliks 1982 Viljandisse raamatusõpradele esinema. Muidugi kui kirjanikuhärrale sobib. Miks ei sobi, ikka sobib! Kohtumine Viljandis sujub meeleolukalt. Aga kui jõutakse küsimuste-vastuste faasi ja kokkutulnud uurivad, kuidas „Rusikate“ teine osa edeneb, siis kirjanik ohkab. Ei edene. Kuidas nii, ei edene?! Mis ometi mureks? Anniko ei taha rääkida. Rääkige ikka, äkki leiame abi!

Väiksemas ringis lepitakse kokku, et 29. aprillil kogunetakse uuesti. Nii ka läheb. Saadakse kokku kohviku „Viljandi“ maja teisel korrusel. Ja Anniko laob oma mured lagedale. Räägib Viljandi rahvakohtu otsusest, mille järgi ta peab lahutatud naisele maksma 5000 rubla ehk pool Söödi talu mõttelisest osast, lisaks kompensatsiooni ülejäänud poole vara eest.

Anniko räägib (nagu meenutab Eedo Jõesaar), et Helle andnud kohtunikule altkäemaksu ja õhutanud „Rusikate“ toimetajat tema vastu tunnistama. Anniko on rahvakohtu otsuse edasi kaevanud, aga ülemkohus on jätnud otsuse jõusse.

Annikol pole seda 5000 rubla kusagilt võtta. Tähtaeg läheneb ja lahutatud abikaasa käib muudkui Söödil ja nõuab raha!

Kulu talus elaval poisil, kes loomi kantseldab, pole samuti raha. Sest märtsis jättis pruut Iris, kes poissi siiani ülal pidas, ta maha.

Ometi käisid nad veel jõulude ajal kahekesi Anniko juures ja Iris pesi puhtaks Anniko elutoa põranda, sest Anniko ootas külla Lainet...

Kulu talu poiss vähemalt ei nuia Anniko käest raha.

Muide – Kulu talu poisil ja Annikol on mõlemal 6. jaanuaril sünnipäev. Korra on nad oma sünnipäeval ka koos – 1982. aastal, kui Anniko saab 54 ja Kulu talu poiss 22. Aga mis sünnipäev see ikka on, Söödil tapetakse sel päeval kolm siga, Anniko sõidab lihakoormaga Pihkvasse ja poiss jääb Söödile majahoidjaks.

Viimati sai poiss Annikolt raha, kui lumi oli veel maas. Klopsis Söödi laudas valmis seasulu, sai 18 rubla. Aprillis aitas sigu sööta ja kaevas uutele aiapostidele augud. Aga Annikol olid siis näpud täitsa põhjas.

Anniko kardab, et endine naine laseb ta maha lüüa või hullumajja pista.

Nii palju sai Anniko teha, et vedas poisi Paistu kolhoosi esimehe Hugo Sterni juurde, et võtku poiss tööle! Aga Stern ütles, et tee oma passi-asjad korda, muretse pidev sissekirjutus, siis vaatame.

24. aprillil lubab Anniko poisile, et 10. mail on palgapäev.

Kust see raha tulema peaks, seda Anniko ei ütle. Vaevalt ta isegi teab.

Anniko ei tea ka seda, et päeval, kui ta Viljandis raamatusõpradele hinge puistas (29. aprillil 1982), lahendas Kulu talu poiss rahamuresid omal moel. Käes väike heebel, astus ta Lilleoru talu õuele (Lilleoru talu on Kulu talust 300 meetrit eemal, Söödiga võrreldes vastassuunas) ja kangutas ukse eest lahti tabaluku.

VIIMANE FOTO: Kaks nädalat enne surma kohtus Silver Anniko lugejatega Viljandis, 25. aprillil 1982.

Lilleoru perenaine Marie Männiaru märkas koju jõudes kohe, et padjad vooditel on viltu; vana hõbekapsliga uuri pole enam laual; kaheksat kolmerublalist raha pole pesude vahel kapis; pakk tsaariaegsete paberrahadega on kadunud nagu tina tuhka.

„Kui see poiss sinna Kulu tallu ilmus, siis see majasid pidi kolamine peale algas,“ ütleb Marie uurijale mõni nädal hiljem. „Pange see poiss tööle!“

Anniko kardab. Ta räägib seda kõigile.

Ta kardab, et teda jälitab Seelikus Joonas. (Joonas on üks „Rusikate“ läbivaid tegelasi, litsipojast rahajõmmiks kasvanud tüüp, kes ei löö risti ette millegi ees, kui ta enese kasu on mängus.) Anniko ütleb otse välja, et kardab oma lahutatud naist. Ta räägib seda kahe meetri pikkusele bibliofiilile Eedo Jõesaarele, poeg Silverile, brigadir Juhanile, ja mõrvarile endale.

„Vahel avaldas Silver mõtet, et tema lahutatud naine võib talle kellegi kättemaksuks kallale saata. Oma elu pärast ta kartis.“ Nii räägib mõrvar uurijale 14. septembril 1982.

Anniko kardab, et endine naine laseb ta maha lüüa või hullumajja pista. Ta lahutatud naine rääkivat igal pool, et Anniko on haige, skisofreenik, alkohoolik.

„Silver andis mulle Tartu Vabariikliku Psühhoneuroloogiahaigla peaarsti asetäitja Eino Kolga visiitkaardi ja ütles, et kui minuga midagi juhtub, siis helista kohe sellele mehele!“ räägib uurijale brigadir Juhan.

1. mail 1982 koguneb Annikote juures Söödil väike seltskond kohalikke inimesi. Tullakse kella nelja paiku, liköör Lõunamaine näpus, et väikese Tiiu sünni puhul kooki süüa ja klaase tilistada.

Meeleolu kujuneb vaoshoituks, Anniko ja Laine võtavad ära üheainsa pitsi kahe peale, teised igaüks ühe. Aetakse juttu.

Ja siis... Kümne paiku õhtul kostab köögiukse tagant hääli.

Anniko tõuseb ja läheb uksele.

Seal seisab Kulu talu poiss. Ja tema kõrval pikk musta peaga mees.

Katsikulised kuulevad söögituppa, kuidas Silver ütleb, et ära praegu tule, mul on külalised.

Vaatamata sellele astub Kulu talu poiss kööki, tõmbab lahti söögitoa ja köögi vahel oleva ukse, ütleb tere. Ja siis läheb ära.

„Hea, et te siin olite, ma päris kardan neid!“ ütleb Anniko, kui on ukse lukku pannud. Päeval oli käinud Helle ja öelnud, et tuleb tagasi 8. või 9. mail.

Järgmine kord näeb Anniko Kulu talu poissi viis päeva hiljem.

See juhtub südaööl. Siis on poisil roheline jope ja jalas kummikud, mille sääred on keeratud ülevalt alla. Poisil ripub püss rihmaga kaelas, ja tal on idee, mis sündis samal päeval, alles pärast lõunat, kui ta jalgrattaga Viljandist Kulu tallu sõitis ja kui päike nii säravalt paistis ja soe kevadtuul näkku puhus.

Teisipäev, 4. mai 1982. Kella kaheksa paiku õhtul, kui Kulu talu poiss Viljandis õllesaalist tänavale astub, ei seisa ta õieti püsti. Ta on joonud kaheksa kannu õlut ja ta ei tea täpselt, kuhu minna.

Viljandi kainestusmaja inspektor-korrapidaja Väle-Ove Mesi sõidab mööda ja viib tuigerdaja kainestusmajja. „Et see ei solvaks inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet,“ seisab protokollis, mille kainestusmaja korrapidaja sel puhul koostab.

Vambola Naaritsal tuvastatakse keskmine joove. Temalt võetakse hoiule 38 kopikat raha, päikeseprillid ja hõbekapsliga vanaaegne uur. Ta räägib, et elab Tallinnas, on puhkuse ajal Viljandi külje all Pirmastu külas sugulaste juures. Sünnikuupäevana pakub mitmeid variante. Eesnimeks ütleb Georg. See on ta Tallinnas elava venna nimi.

MÕJUS RAAMAT: „Raevuka oja org“ sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“

Kolmapäev, 5. mai 1982. Pool kaheksa hommikul lastakse noormees kainestusmajast välja. Ta annab allkirja, et 25 rubla „kainestusmaja teenuse eest“ tasub 5. mail. See tähendab, samal päeval. Ta astub tänavale, kus kevadpäike paneb ta silmi kissitama, ja kõnnib sõber Etsi juurde, kes elab Valuoja vanas alajaamas Vaksali 8a, Ugala teatrimajast üle tee.

Kulu talu poiss räägib murelikult, kuidas ta kainestusmajja kukkus ja 25 rubla võlgu jäi. Nüüd tuleks see raha kuidagi ära maksta...

Etsi naisel on parasjagu lugemine pooleli – „Raevuka oja org“ sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Külaline lehitseb, küsib, kas võib raamatut laenata. Naine lubab. Juba Puiatu erikoolis panid õpetajad tähele, et lugeda sellele poisile meeldib. Ja no see raamat on ju maiuspala, vähemalt esimene ots.

Siis võtab ta oma jalgratta, et maale sõita. Ilm on imeilus.

Ta teeb peatuse Viljandi järve ääres, istub kummuli keeratud paadile ja loeb ühtejärge kaks tundi. No on see alles lugu!

Kuidas püstolikangelane Bill Leek kuskil Metsikus Läänes kõrtsitülisse satub ja kohalikule mehele äigab ja luku taha pistetakse. Kuidas ta siis abišerifil õla sodiks laseb, põgeneb, punase pikajalgse ruuna selga hüppab ja preeriasse kaob.

Noormees on hoogsast sündmustikust haaratud, hüppab jalgratta selga ja sõidab Viljandist seitse-kaheksa kilomeetrit lõuna poole. Pirmastu bussipeatuse juures keerab suurelt teelt paremale, siit veel veidi üle kilomeetri mööda kruusateed, pööre vasakule mäest alla ja ongi Kulu talu, kus noormees viimasel ajal elab.

Kulule sõites tekib tal mõte: „Mis tunne võib olla, kui inimese ära tapad. Ja ma otsustasin seda Silver Anniko peal proovida...“ (Süüdistatava täiendava ülekuulamise protokoll, 24. juuni 1982.)

Lõuna pole veel käes, kui Söödi talu elupuude juures peatub hall Moskvitš ja välja astub Silveri lahutatud abikaasa Helle.

Ta ei tule üksi. Tal on kaasas spetsialist Viljandi inventariseerimisbüroost, et mõõta üle Söödi elumaja, mis Silveri ja Helle vahel jagamisele läheb.

Nagu Helle kolm päeva hiljem uurijale räägib, on Anniko sel korral tavatult sõbralik ja pakub rahu: et on juba küllalt kraageldud, aeg oleks ära leppida.

Helle tahab poole maja raha. Silveril pole.

Kulule sõites tekib tal mõte: „mis tunne võib olla, kui inimese ära tapad."

Silver arvab, et enne 3–4 aastat ta „Rusikate“ uue osaga hakkama ei saa. Ehk kirjutab sügisega valmis paar-kolm kriminaalromaani, nii võib ka teenida.

Või ostab mõni asutus maja ülemise korruse ära, arutab Helle.

Silver loodab, et äkki ostab selle ta elukaaslase Laine ema.

Helle teatab, et tuleb pühapäeval, 9. mail uuesti, sest asjad tuleb selgeks rääkida.

Hellel kingal on kontsaplekk lahti tulnud ja Silver lööb selle uuesti alla.

Mõrvar kolab sel ajal püssiga metsas. See vana üheraudne jahipüss, Kulu kunagistest omanikest jäänud, vedeleb niisama diivani all. Palju pole mõrvar sellega pauku teinud, kümme korda ehk. Ükskord püüdis sokule pihta saada, ei läinud õnneks. Nüüd, 5. mail, ei näe ta päeva jooksul ühtegi looma. Ta püüab kala järvel, mis on kohe Kulu talu vastas üle tee. Kui hämarduma hakkab, tuleb tuppa, kuulab raadiost „mingit välismaa jaama“. Mekib veidi seda koledat jooki, mille ta roheliste konservherneste peal käärima on lasknud.

(Vanemuurija Aru arvab tagantjärele, et just see jook ta peast lolliks ajas, kuigi poiss ise korrutas, et ta sel päeval midagi ei joonud.)

Ja siis jõuab kätte selle päikeselise kevadpäeva viimane tund. Kell saab pool kaksteist öösel.

Kulu talu poiss võtab voodi alt püssi, lükkab padruni rauda (kaks padrunit jätab taskusse varuks), paneb püssi rihmapidi kaela ja pressib jalgrattaga mööda kruusateed mäest üles Söödile.

Tal on jalas presentriidest püksid ja kummikud, mille sääred on viie sentimeetri jagu alla keeratud. Seljas roheline pleekinud jakk ja punase-mustakirju kampsun. 500 meetrit on tal Anniko juurde minna ja kolme minutiga on ta kohal.

Köögiuks on lahti, aga köögis Annikot ei ole.

Tagatoast tuleb Anniko noor elukaaslane Laine.

Kus siis Anniko on? Söödab laudas loomi! Kulu talu poiss läheb õue ja Anniko tulebki laudast. Kulu talu poiss vahetab Annikoga paar sõna. Tagantjärele ei mäletagi täpselt, mida ta rääkis.

Annikol pole aega kuulata, ütleb, et oota, kuni ma loomadega lõpetan.

Kulu talu poisile tundub, et „praegu pole see õige moment“.

Ta räägib Annikole, et Kulul oleks vaja suurt kappi nihutada, kas Anniko ei tuleks Kulule ja ei aitaks. Anniko on nõus. Ütleb, et hakka ees minema, ta viskab teised riided selga ja tuleb järele.

Poiss läheb tagasi. Ta on oma mõttest nii haaratud, et läheb Kulule joostes üle heinamaa. Isegi jalgratta jätab Söödile maha. Läheb ja kükitab Kulu köögis ja hoiab laetud püssi käes.

Möödub 5–10 minutit. Juba paistavad Anniko Pobeda tuled. Poiss ootab köögis, jahipüss haavlipadruniga laetud.

Anniko teab Kulu talu suurepäraselt. Esikus on kaks ust – parem uks viib tuppa, vasak kööki. Anniko astub paremale, sest kapp on ju elutoas. Astub esimesse tuppa ja sealt edasi teise. Noh, kus see mööblinihutaja siin on?!

Poiss tuleb köögist ja astub samuti tuppa. Ja kui Anniko ümber pöörab, on ta äkki mõrvariga silmitsi.

Kas nad räägivad rahast? Keegi ei tea. Võib-olla räägivad. Võib-olla mitte.

Uurijale ütleb mõrvar, et nad ei rääkinud sõnagi. Pooleteise meetri pealt kihutab Kulu talu poiss Annikole haavlilaengu rindkerre.

Anniko vaarub mõned sammud laskja poole ja kukub. Käsi riivab mõrvari nägu ja jätab sinna paar kriipsu. Mõrvar pole veendunud, kas lasust oli küllalt. Ta kägistab Annikot, kuni ohvri hingamine lakkab.

SÜNDMUSPAIGAS: Kulu talu ning Silver Anniko vana ja väsinud Pobeda.

Siis meenub mõrvarile, et on tunnistaja. Anniko elukaaslane Laine ju ilmselt teab, kuhu mees läks. Mõrvar jätab elutu Anniko põrandale ja lükkab uue padruni rauda. Istub Pobedasse – Anniko on võtmed ette jätnud – ja sõidab mäest üles Söödile.

Kui Anniko selle Pobeda-räbala 1981. aastal ostis, vangutasid kohalikud mehed päid. Niisugust vene kosu ei ostaks endale keegi! Pidureid ei ole, kompressiooni ei ole. Bensiini võtab 20 liitrit sajale, õli võtab 10 liitrit. Ja kui Anniko sellega Viljandi mäest üles sõitis, ei paistnud Pobeda tossupilve seest väljagi.

Mõrvar jõuab Pobedaga Söödile. Tulesid välja ei lülita, mootor jääb tööle. Majaaknad on valged, aga välisuks on lukus.

Mõrvar koputab ja Laine tuleb elutoast kööki.

„Kes seal on?“

„Mina!“

„Silver keeras ukse väljast lukku, tule veranda kaudu!“

Mõrvar läheb verandaukse juurde, mis on siinsamas, kuus-seitse meetrit.

Juba on Laine verandal, teeb riivi lahti ja lükkab ukse pärani.

Mõrvar tõstab püssi ja laseb Lainele meetri kauguselt rindu.

Laine ütleb „ai“, kukub põrandale ja sureb samal silmapilgul.

MÕRVARELV: vana üheraudne jahipüss.

Kas nad midagi rääkisid? Ei tea. Kas Laine oli valmis poisile raha andma? Kes seda teab! Kui eksperdid surnukeha hiljem ümber pööravad, avastavad nad Laine alt kümnerublase raha.

Mõrvar tõmbab elutu Laine verandalt esikusse. Esikust läheb edasi elutuppa, lapsevoodist mööda, kus magab kuuvanune Tiiu. Läheb Anniko kabinetti, istub kirjutuslaua taha ja tõmbab lahti ülemise sahtli ja vaatab fotosid. Uurib („lihtsalt huvi pärast“) ka teiste sahtlite sisu.

Toksib Anniko kirjutusmasinat („see töötas!“). Kapist, kus on raamatud, käsikirjad ja arstirohud, leiab ta valge neljakandilise plastmasskarbi kopikatega (ligikaudu 7 rubla väärtuses). Käib köögis, kust leiab laualt kaheksa pakki sigarette „Ruhnu“ (2,40 rubla väärtuses), kolm välismaist karpi pipart, mille Anniko vend Helmut Kanadast on saatnud (1,59 rbl väärtuses). Köögikapist leiab pooliku pudeli likööri Lõunamaine. Laob need kõik Anniko vanasse musta portfelli ja asutab minekule.

PÄÄSES: Lapsevoodi, kus magas mõrva hetkel kuuvanune Tiiu.

Siis ärkab laps üles ja teeb häält. Mõrvar läheb oma veriste kummikutega tagasi elutuppa, võtab lapse sülle ja kussutab. Leiab lutipudeli ja annab lapsele vett, mida laps pudelist imeb. Ja sätib talle lina peale. Laps rahuneb. Ja lutipudelile jäävad verised jäljed.

Ta vaatab ka riidekappi ja kummutisse, aga midagi kaasa võtmist väärivat ei leia. Tähelepanuta jääb pisike kapp, kuhu Laine oli tallele pannud 80 rubla.

Uurija Aru küsib, mis ta oleks teinud, kui oleks selle raha leidnud. Mõrvar ütleb, et oleks kaasa võtnud.

Enne lahkumist võtab mõrvar abieluvoodilt teki ja katab sellega kinni Laine surnukeha. Ja väljub veranda kaudu, nagu tuli. Kilekoti koos sigarettide ja piprakarpide ja likööripudeliga jätab jalgratta juurde Söödi aia najale. Istub Pobedasse ja sõidab tagasi Kulule. Sõidab päris maja juurde, et oleks vähem jalavaeva. Läheb elutuppa, kus lamab põrandal Anniko elutu keha. Viskab püssi riidekapi taha. Otsib läbi Anniko taskud, leiab rahakoti, kus on neli rubla ja autojuhiluba ja muid pabereid. Raha võtab endale, rahakoti dokumentidega viskab ahju. Ahju viskab ta ka Anniko kaabu.

Võtab surnukeha sülle, taarub raske kandamiga majast välja ja vinnab selle Pobeda tagumisele istmele. Ta käed värisevad pingutusest.

Tõmbab käigu sisse ja sõidab. Kuhu? Kuhu surnukeha peita? Kuskile kaugele metsa oksahunniku alla? Möödub Pombre sigalast, sõidab Pirmastu sidejaoskonnani. Aga Pobeda turtsub, mootoris pole jõudu.

Kuradi autokosu! Ta pöörab ringi ja sõidab tagasi Kulule. Sikutab surnukeha autost välja ja lohistab seda ühest käest kinni hoides järveni talu vastas üle tee.

Vanemuurija Aru: „Ja nii lohistasitegi, mööda maad – nagu kotti?“

Mõrvar: „Jah, nii lohistasin!“

Annikol tuleb pintsak seljast, selle viskab mõrvar autosse. Siis jookseb tuppa, võtab elektripliidi-juhtme, millega ta kunagi proovis, mida kalad teevad, kui elektrit saavad. Pani kalad potti ujuma. Juhtme ühe otsa pistis pistikusse ja teise otsa pistis potti. Nüüd mässib ta juhtme ohvrile ümber kaela, teise otsa seob raskuseks kivi. Võtab Anniko sõrmest kullast abielusõrmuse (graveeringuga Helle 20. XI 1971) ja tõukab surnukeha vette.

LISARASKUS: Vambola viskas Anniko surnukehale peale hobuäkke, et see laipa järve põhjas hoiaks.

Vaatab, kas läks ikka põhja. Ei. Näha jääb! Jookseb uuesti Kulu talu õuele. Leiab vedruäkke – mitte traktori oma, vaid väikese hobuäkke, millest ka inimese jõud üle käib. Lohistab äkke sillale ja laseb laibale raskuseks peale. Tuleb tuppa, paneb ahjus põlema Anniko dokumendid ja kaabu. Tõmbab märja lapiga üle verised põrandad.

Põrandalapp ja tekk ahju, kummikud ja akvalangistiülikond lisaks, et paremini põleks. Võtab puhtad riided kaasa, läheb välja ja lukustab Kulu talu ukse.

Nüüd näeb ta ukse kõrval labidat. Ei, Anniko järve viskamine polnud õige otsus! Ta võtab labida, jookseb põllule – et Anniko veest välja vinnata ja põllule matta. Aga ta ei jõua. Tal on toss väljas. Juba on päike tõusmas, ööbikud laksutavad nagu hullud ja idakaares on taevas nii hele!

Ta istub Pobeda rooli, et viia see Anniko õuele. Tagurdab kruusateeni, et auto ümber pöörata. Ja siis sureb mootor välja. Jälle ja jälle püüab ta autot käima saada. Ei lähe! Ta vihastab, peksab puruks spidomeetri ja kellaklaasid armatuurlaual. Tõstab kapoti, kisub maha õlifiltri. Tagumise numbrimärgi kisub küljest ära, esimese keerab kõveraks. Autovõtmed ja numbri ja õhufiltri ja suunatule lüliti viskab järve.

Ta jätab Pobeda sinnapaika ja jookseb üle heinamaa Söödile, puhtad riided kaenlas. Enam ta majja sisse ei lähe, võtab jalgratta, mille juures ootab kilekott sigarettide, raha ja muu tavaariga. Hüppab ratta selga ja sõidab Palmre sigalast mööda Loodi poole, peidab metsas ära verega määrdunud presentriidest püksid, rohelise jope, punase-mustakirju kampsuni ja kingad. Tõmbab puhtad riided selga ja sõidab Viljandisse.

„Ma lootsin, et kui Laine tapmine ilmsiks tuleb, siis arvatakse, et tapmise organiseeris Silveri eelmine naine,“ tunnistab ta kolm nädalat hiljem.

Neljapäev, 6. mai 1982. Sõber Ets veel põõnab oma kodus Valuoja vanas alajaamas, kui mõrvar hommikul poole üheksa paiku uksele koputab, purjus ja suureline. (Vambola Naarits avaldab hiljem uurijaga vesteldes imestust, et kust Ets ja ta naine võtavad, et ta purjus oli?!)

„Kus sa selle kriimu said?“ küsib Ets.

„Ah, rattaga kukkusin!“

Külaline ei tule tühja käega.

„Näete, mis ma teile tõin!“

Laob välja piprakarbid, sigaretipakid, pooliku pudeli Lõunamaist ja neli lihakonservi.

„Mis see siis tähendab?!“

„Ema Paunkülast tõi. Mina seda üksi ära ei tarvita!“

Taskutes kõlisevad mündid.

„Tegin ema kopikatest lagedaks!“

Pakub Etsi naisele abielusõrmust, olevat vaiba alt leidnud, kui tuba koristas.

„Miks sa selle ära annad?“

„Ah, mulle metall ei meeldi!“

Etsi naine proovib, liiga suur.

„Meesterahva oma!“

„Ei ole, näe, naise nimi on sees! „Helle 20. IX 1971“.“

„Siis ongi ju meesterahva oma!“

Ets võtab sõrmuse ja pistab taskusse.

Pärast toovad mõrvar ja Ets poest kümme pudelit õlut ja värsket silku ja vana alajaama tagant levib üle Valuoja rammus räimepraadimise hõng.

„Võib-olla lähen Eestist hoopis ära, ujun üle mere Rootsi!“ teatab mõrvar.

„Sa ajad ikka täitsa lolli juttu. Mida sa seal Rootsis ilma rahata teed?“ küsib Etsi naine.

„Küll saab! Sinna ennegi mindud!“ Ja mõnevõrra häält tasandades. „Aga ärge te seda Rootsi minekut kellelegi rääkige.“

Pärast käiakse koos haiglast läbi, sest Etsi naisel on arstide juurde asja. Ja Vambola seletab arstisabas, et „meie arstid ainult tapavad inimesi, aga Ameerikas äratavad arstid ka surnud ellu!“.

Õhtul minnakse kolmekesi Viljandi kultuurimajja mälumängu vaatama ja Etsi naine ulatab mõrvarile puuderkreemi, et see oma kriimustusi siluks.

Kultuurimajast läheb Ets tikuvabrikusse öisesse vahetusse. Ja Vambola läheb kaasa. Ütleb, et hommikul on hea tikuvabrikust otse Viljandi Näidissovhoosi sõita, sealt saab vist veidi raha.

Öistest sündmustest maal ei kõssa mõrvar ühtegi sõna.

Reede, 7. mai 1982. Traktorist Jaan Salomets, kes põllul väetist külvab, ei jõua ära imestada: miks seisab Anniko Pobeda Kulu talu juures peaaegu sõiduteel! Ta sõidab uue väetisekoorma järele ja vaatab lähemalt: ei no asi on ikka imelik, autol pole tagumist numbritki küljes! Kui koormaga tagasi tuleb, näeb autot teiselt poolt: mida kuradit!? Esimene number on kägarasse väänatud!

Jaan sõidab külvikuga põllule, aga põld on pehme ja traktor vajub sisse. Jaan ootab abiväge, seni takseerib Pobedat. Juhipoolne uks on lahti, armatuurlaud segamini pekstud, istmel plekiline pintsak!

Mööda teed läheneb agronoom Oolberg, traktoristid Riisalu ja Vahterka kaasas. Jaan kutsub, et tulge ja vaadake teie ka! Tõepoolest. Midagi väga kummalist on Pobedaga juhtunud. Vaja Anniko käest küsida, milles asi. Minnakse Söödile, Kulu talu juurest 500 meetrit. Söödi elumaja külgmine uks on lukus, verandauks avaneb. Mehed astuvad verandale ja paotavad järgmist ust... ja põrandal paistavad teki serva alt naisterahva sussides jalad. Ja palju verd.

Mööda teed läheneb sinine Žiguli, roolis kohalik elanik Milvi Hunt,kes on juhtumisi miilitsas ametis. Tule ja vaata! Milvi vaatab ja sõidab otsejoones Loodile, kust saab helistada. Ta võtab kõne miilitsasse: Söödi talu esikus lamab põrandal naisterahva surnukeha.

INTERVJUU TAPJAGA: vanemuurija Malle Aru küsitleb Silver Anniko koduuksel Vambola Naaritsat.

Umbes samal ajal astub mõrvar Viljandi kainestusmajja ja klaarib ära 25rublase võla. Päeval sai ta Viljandi Näidissovhoosist 57 rubla, palga karjaaedade parandamise eest. Inspektor-korrapidaja Väle-Ove Mesi tunneb ta kainestusmajas ära – seesama Tallinna mees, kes hiljaaegu kaheksa õlut ära jõi ja Pirmastus suvitab.

Samal ajal on jõudnud Pirmastusse miilits, juba on kohal kiirabi.

Ühekuune Tiiu on olnud 36 tundi söömata-joomata, aga ta on selle aja kangelaslikult üle elanud. Kibekähku pannakse beebi tilgutite alla ja kiirabi sõidab huilates Viljandi haiglasse.

Annikot pole kuskil. Ainult Anniko saksa lambakoer Rocky jookseb närviliselt Anniko Pobeda ja Kulu järve vahet. Istub purdele järve kaldal, tõstab koonu ja ulub. (Vahepeal oli Rocky mitu päeva jooksus.)

Juhan, lukkseppade brigadir, saab õhtul kaheksa paiku telefonikõne, et Laine Mets on tapetud ja Annikot pole kuskil. Ja et Anniko koer ulub Kulu järve kaldal.

Juhan ütleb hiljem uurijale: „Ma sain kohe aru, mis see tähendab – Silver Anniko on järve põhjas.“

Mõrvar astub õhtul Viljandis õllesaali. Süda on rahul, võlg kainestusmajja on makstud ja taskus on mõni rubla veel alles. Ta tellib ettekandjalt lõhemarja ja õlut. Ja räägib paar sõna onu Arvoga, kes samuti õllesaalis istub. Ütleb, et on viimased neli päeva Viljandis Etsi juures olnud, Kulu tallu pole tükil ajal saanud.

Viljandi prokuratuuri vanemuurijal Malle Arul on parajasti valvenädal. Ta eskordib miilitsa arestikambrisse Viljandi kultuurimaja direktorit, keda kahtlustatakse vägistamises. Arestikambris astuvad vanemuurija Aru juurde miilitsamehed: „Malle, meil on kohe sinu abi vaja! Mõrv Pirmastu külas. Kaks laipa on taga!“

Sündmused arenevad kiiresti.

Malle Aru võtab need praegu, tollele päevale tagasi mõeldes kokku nii: „Miilitsa jälitusosakonna poisid vaatavad üle, mida erilist on linna peal juhtunud. Kes on kainestusmajja kukkunud. Kes on haiglasse sattunud. Tihtipeale nihverdavad mõrvarid ennast kuskile haiglasse, kust neid keegi otsida ei oska. Miilitsal on need nõksud teada.“

Vanemuurija Malle Aru kahtlustab, et mõrvar sokutas ennast meelega takso ette. Malle teab ridamisi lugusid, kui tapmise toime pannud kurjategija kiiresti poodi sisse murrab ja tühja-tähja varastab, et ta pokri pistetaks ja jälitajad teda ei leiaks.

Kell on kümme läbi (ikka selsamal 7. mai õhtul), kui mõrvari sõber Ets koos naisega ämma poolt koju jalutab. Ja märkab Kulu talu poissi Viljandi bussijaama poole kakerdamas.

Mehike liigub vaevu-vaevu, vasakut jalga õieti maha panna ei saa. Räägib, et õlleka läheduses sõitis talle takso otsa. Takso oli helerohelist värvi ja numbrimärk sisaldas arvu 25. Vasaku jalalabaga on midagi lahti, ilmselt luumurd. Ets toimetab mõrvari kiirabisse ja sealt edasi Viljandi haigla haavaosakonda. Ja sealt tikuvabrikusse, sest Etsil on jälle öine vahetus. Sealt oleks tal hea rongijaama minna ja 6.30 Tallinna sõita.

Õhtul hilja koputavad miilitsad Etsi korteri ukse taga. Etsi naine räägib neile, kus on ta abikaasa Ets ja ta sõber Vambola Naarits.

Kell 01.30 astuvad tikuvabrikusse miilitsad, võtavad mõrvari kinni ja viivad isiku kindlaks tegemiseks Viljandi miilitsajaoskonda.

Kulu talu poiss jõuab veel Etsile sosistada: „Ütle miilitsale, et mu nimi on Georg!“

Vanemuurija Malle Aru istub Kulu järve ääres ja ootab autot, mis laibad ära viiks. Auto saadakse kolhoosist. „Mingit spetsiaalvarustust tollal ei olnud. Õnn oli, kui vahel oli kanderaam, mille peale lahkunu panna. Sageli lasin otsida heina või põhku alla, et inimene ei oleks lihtsalt autokastis...“ Vanemuurija loeb Laine Metsa kirju (mis on jäänud saatmata) ja mõtleb, mis inimene oli see Laine, kes kirjutas nii ilusaid mõtteid. Kuidas saab olla ühel inimesel nii ilus hing. Vanemuurija istub keset ülaseid ja ööbikute laulu ja ta silmad on märjad, kuigi ta pole ammu enam mingi plika.


Vaated sündmuskohast

Neljapäev, 13. mai 1982.

Samal ajal, kui Türil Saunametsa kalmistul maetakse Annikot ja Lainet, toimub mõrvapaigas üks teine kogunemine. Viljandi prokuratuuri vanemuurija Malle Aru juhtimisel näitab mõrvar Naarits uurijatele ja manukatele, mis ööl vastu 6. maid Söödi ja Kulu talus toimus.

Selle kohta õnnestus Ekspressil leida arhiivist unikaalsed kaadrid, mida ei ole keegi väljaspool kriminaalmenetlust siiani näinud.

Naarits räägib, kuidas ta läks öösel Söödile. Räägib, kuidas ta kutsuti kööki, kuidas ta Silveriga pikalt juttu ajas ja loomi aitas sööta. Ja kuidas Silver ja Laine kutsusid teda oma beebit vaatama.

Ta räägib unikaalses videos, kuidas ta kogemata tegi esimese lasu. Ja kuidas siis asi käest läks.

Ainuke asi, et videos räägitu oli vale.

Eksperdid tegid kindlaks, et päris nii nagu mõrvar räägib, need asjad juhtuda ei saanud.

Alles hiljem, ülekuulamistel, tunnistab Naarits üles, kuidas sündmused tegelikult arenesid.

29. septembril 1982 tutvustab vanemuurija Malle Aru mõrvarile süüdistuskokkuvõtet ja mõrvar võtab kogu süü täielikult omaks.

„Jah, ma tapsin,“ räägib Vambola Naarits. „Arvasin, et see läheb Anniko endise naise Helle kaela.“

Mis oleks õiglane karistus sellise teo eest, küsib uurija Aru.

Mis seal muud kui surmanuhtlus, vastab Naarits.

„On teil kahju, et teie elu ja teiste elu niimoodi läks?“ Tal ei ole kahju. „Tahate veel midagi lisada?“ Tal ei ole midagi lisada. „Kas teid sundis selleks keegi?“ Ei. „Anniko eelmine naine?“ Ei. „Julgeolek?“ Ei. „Oli teil mingeid tundeid Laine vastu, mis võis põhjustada vimma Anniko suhtes?“ Ei.

Malle Aru räägib oma 27aastasele uurijastaažile tagasi vaadates, et igas inimeses on midagi head. Ka mõrvaris. Ja kui sa need kohad üles leiad, saad ta ka rääkima.

„Kui ma teda viimast korda Patareis nägin, vaatas aknast septembrilõpu taevast... Ta teadis, et talle on määratud surmanuhtlus. Ütles, et nüüd ma näen veel pilvi... Ütles, et tulge kindlasti kohtusse. Ma küsisin, et miks te seda tahate. Ta ütles, et siis ma tean, et siin on vähemalt üks inimene, kes on tundnud huvi, missugune on olnud mu elu...“

1. novembril 1982 kell kümme hommikul toimub Viljandis Posti tänava kohtumajas Ülemkohtu istung.

Kohal on Laine Metsa vend Lembit ja Silver Anniko õde Lembi. Kohal on lukkseppade brigadir Juhan Asu ja Marie Männitalu, kellelt mõrvar virutas ära hõbedast uuri.

Paistu kandi rahvast on veel. Kohtualuse ema kohal ei ole. Tema üheksast õest-vennast on kohal vanem õde.

„Ma tapsin sellepärast, et soov oli tappa!“ vastab kohtualune Naarits küsimuse peale, miks ta sellise teo sooritas.

Kohtupsühhiaatria ekspert Vsevolod Grüntal annab ülevaate kohtualuse vaimsest tervisest.

„Naarits ei ole nõrgamõistuslik ega põe mingit vaimuhaigust. Tal esineb piirialane vaimne mahajäämus huvide piiratusega, otsustuste ja arvamuste pealiskaudsusega ja kergusega. Talle on iseloomulik muretus ja kergemeelsus, egoism, ja täielik ükskõiksus teiste inimeste suhtes. Sealjuures oma mõistuse ja üldise vaimse arengutaseme poolest on täiesti võimeline endale oma tegudest aru andma ja neid juhtima, on teadlik kuriteo ja kriminaalvastutuse mõistest.

LÜHIKE UUDIS: 9. jaanuaril 1983 teatab Rahva Hääl, et Vambola Naaritsa surmanuhtlus on täide viidud. Kaks kuud hiljem ilmub sama teade ka Vaba Eesti Sõnas New Yorgis.

Mõrvari kaitsja Endel Tomson palub kohtualusele mitte erakordset kohtuotsust mõista. „Vambola Naarits tappis selleks, et näha, kuidas inimene sureb. Alles pärast tapmist hakkas mõtlema, mida kaasa võtta.“

Kohus annab kohtualusele viimase sõna.

Vambola Naaritsal pole midagi öelda.

Eesistuja Asta Tooming loeb ette otsuse.

„Mõista Vambola Naarits süüdi ja karistada teda erakordse karistusega, surmanuhtlusega ühes kogu vara konfiskeerimisega.“

Mingit üleelamist Vambola Naaritsa nägu ei reeda.

24. detsembril 1982 kirjutab ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Käbin alla otsusele armuandmispalvet mitte rahuldada.

10. augustil 1983 viiakse Vambola Naaritsa kohta langetatud surmaotsus täide.

KAUNIS NAGU EMA: Laine Mets ja tema tütar Tiiu, kes oli ema surma ajal vaid ühe kuu vanune. Foto: Erakogu, Vallo Kruuser

PS. Väike orvuks jäänud Tiiu kasvas üles Läänemaal Kaasiku külas vanaema Loviise hoole all. Ta mäletab oma lapsepõlvest ühte ja sama unenägu – kuidas ta ema, noor, pikkade tumedate juustega Laine tuleb mööda teed, mis afaltteelt taluõue keerab. Ema on suurte vahtrate ja saarepuude vahelt selgesti näha, tal on seljas täpselt needsamad riided nagu sellel pruunikal pildil, mille järgi väike Tiiu teda teab. Lõpuks ometi! Jälle on ema tagasi kodus! Ja siis ärkab Tiiu unest ja ema ei ole. Ja Tiiu otsib teda toast ja õuest ja aiast ja suurte vahtrate ja saarepuude vahelt ja hüüab: ema, kus sa küll oled?!

Silver Anniko romaani „Rusikad“ uue väljaande esitlusel oktoobris 2018, mille korraldab kirjastus Hea Lugu, on Tiiu koos poolõdede Sirje ja Eveliga kohal. Kes teavad, missugune oli ta ema Laine, need ei varja Tiiut nähes oma imestust: täpselt sama ilus nagu ta ema.

2018. aasta jõulukuul on mõrtsuka koduks olnud Kulu talu Viljandimaal inimtühi. Seal ei ela mitte kedagi.

FOTOD ARVO TARMULA / HAAPSALU JA LÄÄNEMAA MUUSEUMID / HMF1408_116FF_1, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum / ETMM_12566, EV RIIGIKOHTU ARHIIV, ERAKOGU, TIIT BLAAT, VALLO KRUUSER