8. märtsil võitis Madis Jürgeni ja Tarmo Vahteri "Kirjaniku surm" 2018. parima olemusloo pressipreemia. 

16. november 1982. Ta võtab pastaka ja kirjutab. Kirjaread jooksevad üsna otse ja käekiri on ühtlane, kaashäälikuühendites kirjutab t-d ja s-id kahekordselt: „võttsin“, „visskasin“.

Kirjutab, et ei teagi õieti, miks ta nad tappis. Kinnitab, et mingit viha tal Silver Anniko vastu ei olnud. Röövida ta Annikot ei tahtnud. Õigustama ennast ei hakka, surmanuhtlus tuleb vastu võtta. Ta ei arva, et see kiri midagi muudab, aga võimalus anti, ja nii ta siis kirjutab – armuandmispalve ENSV Ülemnõukogu Presiidiumile.

Alla serva kirjutab mõrvar oma nime. Vambola Naarits. Allkiri. Kuupäev. Punkt.

13. mai 1982. Saunametsa kalmistul Türil on kõhe. Leinalised kisuvad mantlihõlmu koomale, sest vara­kevadine rõskus poeb kontidesse. Või tuleb kõhedus teadmisest, et toimus veretöö? Järelehüüded. Mida kõike Silver Anniko 54 aastaga jõudis. Missuguseid raadiosaateid ta tegi, kui mastaapseid vabaõhuetendusi lavastas. Kui kiiresti ta romaan „Rusikad“ poelettidelt rahva südamesse rändas!

Ja kuidas imelise hingega Laine Metsa ilmumine tõi alati kaasa nagu metsalõhna ja värske õhu...

Inimesed jõuavad kalmistult kodudesse, valavad köögilaua taga pitsid valget viina täis ja arutavad. Mis oli selle kaksikmõrva taga? Kas tõesti KGB? – sest „Rusikate“ kavandatav järg pidi kirjeldama kommunistide sigadusi. Pinged eraelus? Või oli mõrvar lihtsalt raha peal väljas? Kas miilits ta üldse üles leiab? Mis saab Laine ja Silveri kuuvanusest tütrest Tiiust, kes imekombel pääses ja arstide hoole all kosub?

Nad ei kujuta ettegi, mis tegelikult sel õuduste ööl Viljandi rajoonis toimus.