51 kollektiivi

878 lauljat ja pillimängijat

Tartu, baltisaksa Ressource’i seltsi aed

Linn on eesti rahva päralt, sest kõrgemast soost linnaelanikud ja baltisaksa tudengid on Tartust ära suvitama sõitnud. Juba kell kuus hommikul helisevad kirikukellad ja tornidest kõlab võimas pasunakooride koraal. Pidupäev haarab endasse kogu Tartu, sest tähistatakse 50 aasta möödumist Liivimaa talupoegade pärisorjusest vabastamisest.

Papa Jannseni peas kümmekond aastat küpsenud mõte rahva priiusepeost hakkab tõeks saama. Ent vaevalt oskas ta ka kõige pöörasemates unenägudes näha, et järgmise 150 aasta jooksul mängivad laulupeod rahva ja riigi ajaloos mitmel korral määravat rolli.

Esimesele laulupeole tuldi kogu maalt. Et raudteid ei olnud ja postitõldade rentimine käis lihtsamal rahval üle jõu, rakendati vankri ette tööhobused. Ja kui talutööd ei kannatanud loomi ära viia, tuli jalgsi tulema hakata: Vastseliina osalejad pidid kibeda sõnnikuveo pärast hobused koju jätma ja üle saja kilomeetri jalgsi kõndima, seljas nädala jagu toidukraami ja muud eluks vajalikku. See ei heidutanud aga peomeeleolu ja Tartusse jõudes olid osalejad rõõmsalt ootusärevil.

"I Üldlaulupidu" Elmar Kits "I Üldlaulupidu" Elmar Kits, FOTO: Eesti Rahva Muuseum

Kell üheksa rivistuvad Vanemuise seltsi ees 46 meeskoori ja viis pasunakoori. Kõik lauljad ja pillimängijad on eranditult mehed, mis tekitas enne pidu laulurahvas üksjagu paksu verd. Segakoore oli Eesti- ja Liivimaal rohkem ning nende tase kõrgem. Mis oli siis põhjus ainult meeste laulma lubamiseks?

19. sajandi moraal. Jannseni silmis ohustas mitmepäevane meeste-naiste koosviibimine (ja mis veel hullem - koos ööbimine) peo rahulikku kulgemist. Naised pääsesid laulupeole pärast kolmandat pidu.

Esimese laulupeo repertuaar koosnes peaasjalikult Saksa heliloojate lauludest, mis olid eesti keelde tõlgitud. Vaid kaks laulu olid Eesti helilooja loodud: Aleksander Kunileiu „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani”.

Teisipäeval, 17. juunil

kooride saabumine

kell 12 vaimuliku kontserdi proov Maarja kirikus

Kolmapäeval, 18. juunil

kell 6 äratusmängud

kell 9 rongkäigu algus

kell 10 juubeli-jumalateenistus Toomeorus

kell 16 vaimulik kontsert Ressource’i aias

Neljapäeval, 19. juunil

kell 8 ilmaliku kontserdi proov

kell 15 rongkäik

kell 16 ilmalik kontsert Ressource’i aias pidusöök Vanemuise aias

Reedel, 20. juunil

kell 10 üksikute kooride ja orkestrite kontsert Ressource’i aias

kell 14 kooride võistulaulmine Vanemuise aias


Jannsen sai mõtte suurest ühislaulmisest Saksa ja Šveitsi koorikultuurist, kus sarnaste laulupidude korraldamine oli juba traditsiooniks saanud ning esimene baltisaksa laulupidu oli juba 12 aastat varem Tallinnas peetud. Postipapa Jannsen kajastas Riias ja Tallinnas toimunud laulupidusid hoolega oma lehes ning avaldas lootust, et ka eesti rahvas kord oma pidu pidada võiks.

Baltisakslaste eeskuju järgimine tekitas samas ka omajagu pingeid. Jannseni suurim kriitik oli Carl Robert Jakobson, kes oleks eelistanud repertuaaris näha rohkem eesti algupärast heliloomingut. Aga Jakobsoni kriitika põhjused olid ka pragmaatilised: ta lootis tsaarivõimult välja kaubelda reforme talupoegade eluolu parandamiseks. Jannseni priiusepidu aga pühitses talupoegade pärisorjusest vabastamist ja head seisukorda, mis andis tema silmis võimudele hea võimaluse reformidest keelduda. Talupoegadel on ju kõik hästi, kui nad peavad pidu ja tähistavad priiust - mida neil enam tahta? Jakobson keeldus peol kõne pidamisest ja avaldas Sakalas Jannsenit kritiseerivaid artikleid.

Esimesel laulupeol lauldi Saksa päritolu laule, millest enamik ei ole tänapäeval enam tuntud. On aga kolm märgilist laulu, mis kujunesid Eesti koorimuusika alustaladeks. Kunileiu Lydia Koidula sõnadele kirjutatud laulud „Mu isamaa on minu arm” ja „Sind surmani” ning Paciuse viis „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, millele Jannsen laulupeo tarvis sõnad lõi.

Saksa päritolu Soome helilooja Friedrich Pacius kirjutas laulu viisi 1847. aastal esialgu rootsikeelsele luuletusele. Lugu sai õige pea ka soomekeelsed sõnad ja kogu Soome üheks populaarsemaks lauluks. Eestisse jõudis viis Lydia Koidula vahendusel, millele lõi esimeseks laulupeoks eestikeelsed sõnad tema isa Johann Voldemar Jannsen.

Lydia Koidula isamaaline luuletus hakkas Aleksander Saebelmann-Kunileiul silma juba Cimze kooliõpetajate seminaris. Kunileid lõi loo mõni kuu enne laulupeo toimumist, ent juba lühikese ajaga sai laul kultuuriinimeste ringkondades tuntuks.

„Sind surmani” ilmus Koidula luulekogus „Emajõe ööbik” 1867. aastal ning Kunileid viisistas selle laulupeo jaoks. „Sind surmani” sai uue elu laulva revolutsiooni ajal Alo Mattiiseni isamaalise lauluna, mille on Eesti inimeste südametesse laulnud Ivo Linna.

Peo ettevalmistused ei kulgenud sugugi lihtsalt. Vanemuise selts oli viimased kaks aastat pidanud pingsat kirjavahetust tsaarivõimuga, et peo korraldamiseks luba saada. Luba tuligi, ent vaid neli kuud enne peopäeva. Järgnes pingeline prooviperiood, sest vastselt kokku kutsutud meeskooridel jäi harjutusaega väga napiks. Korraldajate närvid olid paratamatult krussis, ent muret ei tohtinud välja näidata - koore utsitati aina enam proove tegema.

Pinged kulmineerusid „kooride tuleproovi” ehk peaproovi eel Maarja kirikus. Proovi lubati ainult lauljad ja koorijuhid, erandina said kuulama tulla vaid külalised Soomest. Jannsen tuli kirikusse silmnähtavalt kössis ja murelikuna - õige pea pidi selguma, kas koor on lood paari kuuga selgeks saanud või on kontsert põrumas.

Ühtlasi oli proov korraldajate silmis tõehetk, kas eestlased on teistega vääriline muusikarahvas või mitte. Seda suurem oli pingelangus, kui proov õnnestus. „Läks kaugelt üle lootuse nagu nööri mööda otsani hästi, ja nüüd oli koori peal rõõm, et laulujuhatajad kõigi 800 laulja kaela oleksid kinni hakanud ja neile suud andnud,” kirjutab Eesti Postimees. Jannsen oli nii õnnelik, et saatis eufoorias rõdult õhusuudluse koori suunas.

Pidu oli igakülgne õnnestumine, mida ei seganud isegi teise päeva kontserdil sadama hakanud paduvihm. Pidu toimus Ressource’i seltsi aias, kus kuulajatel ei olnud vihma eest varjuda mujale kui puude alla. Lauljad moodustasid sinistest vihmavarjudest omamoodi katusealuse, kus kontserti jätkata. Kolmepäevane pidu lõppes Vanemuise seltsi aias võistulaulmisega, mille võitjaks osutus Estonia seltsi koor.

Esimene laulupidu oli algus traditsioonile, mille mõju on rahva kujunemisloos raske ülehinnata. See andis olulise tõuke rahvuslikule ärkamisajale ning õige pea hakati planeerima juba uut pidu.