Kahevärvilised plaadid trepikoja põrandal, sepistatud käsipuu ja voogav käe järgi vormitud käsipuu. Korter täis põnevaid teistsuguseid asju kui muidu nii tuttavas paneelelamus: ümmargused mustad plastiklülitid, kus tuli vajutada kas punast või musta nupukest, veidralt väike köök imeliku kandilise metallist kraanikausiga (ja alati tilkuv kraan). Samas eraldi söögituba – ruum, kuhu mahtus vaid ümmargune massiivne laud ja toolid, üks õhuke kapike proovis end seina ääres ära mahutada. Suur tuba, väike tuba, esik.
Seda, et see Tallinna vanaema maja oligi Tallinna-tüüpi maja ja et üldse selline eraldi majatüüp on olemas, panin kokku kunagi hiljem, kui polnud enam vanaema ega toda konkreetset maja. See jäi mingil hetkel tänapäevastele arendajatele ette.
Neid, esindusliku kivitrepikojaga puitmaju on pealinnas alles üle 500 ning Delfi ja Eesti Päevalehe ajalooprojekti "EV100 nädalat" raames on hea meel teha kummardus majatüübile, mida võib uhkusega pidada ka Tallinna visiitkaardiks.
Tallinna maja hakati Tallinna majaks kutsuma tagatjärele, alles 1970-ndatel, kirjutab Mark Sepp raamatus "Tallinna puitarhitektuur".
Ehitamise ajal ei mõelnud vist esiti keegi sellele, kuidas seda hoonetüüpi hiljem kutsutakse. Siis oli vaja ehitada. Kiiresti ja võimalikult palju!
Korterikriis tõi esimese eestiaegse kinnisvaraarenduse laine
"Wajan korterit, nõus igasuguste tingimustega! Annan 10 000 marka vaid sellele, kes soovitab korteri!" Selliseid kuulutusi on vabariigi algusaegsetes lehtedes iga päev kümneid ja kümneid – isegi ajalehtede esikülgedel. Terav vajadus elamispinna järele tõigi meile pealinna majatüübi, mida ma tänapäeval Tallinna majana tunneme.
korteriolud, väljavõtted kuulutustest päevalehest
Vabariigi alguses elas eestlastest linnades vaid umbes 20% inimestest, nendest veidi vähem kui pooled Tallinnas. Pealinnas aga kasvas elanikkond kiirelt, üürihinnad olid kõrged ning tihti tuli leppida näiteks korteris ühe toa rentimisega, sest eraldi korterit polnud saada. On võrreldud, et toa rent 1920-ndate alguses oli sama kallis kui 1930-ndate lõpus terve korteri rentimine.
Palju on linnas ka sellist, mis silma riivas. 1922. aastal enne suurt näitust filmiti üles linnas kõik koledad nurgatagused ja lammutamist vajavad lobudikud. Aga näha on ka vanalinna ning pesu kuivatamist tänase Draamateatri kõrval.
„Majade arvu kasvamine ei käi elanikkude arvu kiire kasvamisega mitte koos ja jääb tunduvalt sellest maha. Ei või tõendada, et elanikkude ja elumajade arvud peavad teatavas proportsionaalses vahekorras olema, aga siiski teatavas seotises nad on. Tallinna elumajade tüüp linna agulites on üldiselt vähe muutunud ja just agulite majade arvu kasvamine iseloomustab ka terve linna kasvamist,” seisab 1922. aasta Eesti Vabariigi Statistikabüroo kuukirjas, enne kui suurem Tallinna majade ehitamine lahti läks.
Keskmisel elas sel ajal igas olemas olevas toas 2,22 inimest. Statistika tegemisel nähti ka üsna palju vaeva, et vahet teha, mida lugeda eluruumi, mida tööruumina. Eks tihti elas mõni meister ka oma töötoas.
Senised eeslinnade majad olid kas ühekordsed või oli juba ehitatud nn Lenderi maju, arhitekt Voldemar Lenderi projekti järgi rajatud reeglina rohke puitdekoori ja kahe puittrepikojaga rõhkpalkmaju, mida peetakse meie puust linnamajade esimeseks tõeliseks näiteks.
Miks puu-, mitte kivimaja?
"Üsna pikka aega häbeneti, et võrreldes Riia ja Helsingiga polnud Tallinnas kivimajade massiive. Nii oli 20. sajandi algul nõue, et vanalinna ümbritsevate suuremate tänavate (nt Toompuiestee) äärde ei tohi puitmaju ehitada. Enne I maailmasõda läbis Tallinn ehitusbuumi, mille käigus ca 1910–1914 ehitati hulk kivimaju (rääkimata puitelamutest), mis on osaks meie väärikast arhitektuuriajaloost ning mil esmakordselt püüti Tallinna luua suurlinlikku mõõdet. Siis kerkis esile nt Karl Burman ja tema uhked kivimajad Kreutzwaldi ja Tatari tänaval," kirjeldab Uus Maa kinnisvara analüütik ja vanade hoonete sõber Risto Vähi.
"Aedlinna idee tuli samuti enne ilmasõda, kuid see pidi rakenduma linna äärtes ja Nõmmel, puitasumid ei lähtunud aedlinna ideest. Tegu oli siiski kiirelt ehitatud suure hulga korteritega, mida kasvav elanikkond vajas, nii nagu see oli mujal Euroopas," räägib Vähi ja toob esile, et Eesti erinevus oli vähene rahahulk ja kivimaju meil lihtsalt ei jõutud ehitada. Sama probleem iseloomustas ka aega 1918–1940, mil küll tehti suuri plaane kesklinna kivihoonestusega täitmiseks, kuid enamasti osutus jõukohaseks siiski puitelamute rajamine ja nõnda ehitatigi suures koguses nn Tallinna-tüüpi kivitrepikojaga puitmaju.
"Muide, ka vabariigiaegsed funkvillad on tegelikult puitmajad, mida väärikuse suurendamiseks krohviti. Vähesed ehitasid neid nii nagu Euroopas – kivist."
Tallinna maja plaanid
Kui Tallinna Linnaarhiivis vanade projektidega tutvumas käia, siis on tore leida ka otsuseid ja tunnistusi maja ehitamiste kohta: esialgu on arhitekt kirjutanud load käsikirjaliselt, kui mingi aja pärast näib, et on oma elu lihtsamaks teinud ja lasknud endale blanketi trükkida:
Pangad raha ei laenanud
Tallinna majad ehitati reeglina üürimiseks, kuigi ka omanik või oma maja elanik olla. Uusi kortereid rajati olukorras, kus ehitaja oli erainvestor – keegi, kel oli raha, et maja püsti panna. Sel ajal ei andud ka pangad kodulaene, seega ei saanud linna elama kolinud isik endale naljalt korterit osta: tuligi üürida. Oli üsna tavapärane, et kõikvõimalikud ametnikud ja spetsialistid jm veidi kõrgem klass kui töölised elasidki just nendes, väljast igati esinduslikes üürimajades.
Märksõnad, millega eestiaegne arendaja kokku puutus (ja mida kinnisvaraarenduses ka tänapäeval kasutatakse): funktsionaalsus, esinduslikkus, aga ka vajadus minimaalsele pinnale maksimaalselt palju ära mahutada. Iga ruutmeeter oli oluline!
Kokkuhoid trepikoja arvelt
Esimene ruumi kokkuhoiu koht kivitrepikojaga majades oli teise trepikoja arvelt. Eelneval majatüübil, arhitekt Lenderi majadel oli alati kaks trepikoda ja sissepääsu, et vajadusel pääseks põlevast hoonest välja ka teist treppi kasutades. Nüüd, kivitrepikojaga majas võis aga teise trepikoha arvelt kokku hoida: piisavalt väikestest 2–3-toalistest korteritest jõudis vajadusel trepikotta joosta ja tuleohutusnõuded olid täidetud ka ühe trepikojaga.
Püstised palgid: kiirem ehitus!
Küllap on kiirusel tänapäeval teine tähendus kui 1920-ndate alguses. Loobumine rõhkpalkseintest andis aga juba siis olulise ajavõidu: nüüd ei pidanud enam palkide vajumist paariks aastaks ootama jääda. Kohe, kui seinad püsti ja majal katus peal, võis hakata siseviimistlust tegema. Näiteks seestpoolt papiga seinad üle lüüa ja tapeet peale panna. Tõsi, lõplikku välisvoodrit ei soovitatud siiski kohe panna, paari aasta pärast tasus palgivahet teist korda ületakutada ning alles siis panna paika ka lõplik välisvooder, laudis või krohv.
Siin on näha, et nn Kopli liinide majad on ehitatud veel rõhkpalkseintega.
Majade projekt
Siin on näha aga püstistest palkidest maja pärast ehitamist voodrit ootamas ning sama hoone tänapäeval. Armastatud söögikoht Boheem Kalamajas asub tegelikult üsna omapärases Tallinna-tüüpi majas, kus äripinnad olid esimesel korrusel ning maja oli ka asümmeetriline.
Maksimaalsed mahud!
Kui vabariigi ajal pealinnas uusi ehituspiirkondi kasutusele võeti, loodeti saavutada ka kergelt aedlinlikku tulemust. Need aga, kel krunt käes ja finantsid olemas, arvasid teisiti. Linnaplaneerijate meelehärmiks kasutati lubatud ehitusmahte maksimaalselt! Aedlinna asemel tekkisid ikkagi majade rivid. Mõnel juhul asetati hoone tänava suunas mitte fassaadiga, vaid küljega. Ka on tihti majadel seltsiks veel teinegi hoone: hoovimaja.
Kuna kõnniteed olid avarad ning kruntide juures olid ka aiad, siis tänapäeval mõjuvad need majaderivid hoopis inimlikumalt kui mistahes paneelmajade rajoon.
Kus Tallinna majad asuvad?
Tallinna-tüüpi majasid on pealinnas palju: nii mõnigi on kultuurimälestiste nimekirja kantud ning kaitse alla on ka võetud ka terviklikke arendusi; paljud hooned on lihtsalt miljööväärtuslikus piirkonnas ning väärtuslikuks tunnistatud
Sellist üht head kaarti ei ole aga vist keegi koostanud või ei õnnestunud loo autoril seda leida, kus kõik üle pooletuhande Tallinna-tüüpi maja peale märgitud. Patuga pooleks saab aga üsna hästi aimata, kus Tallinna majad peamiselt asuvad, vaadates näiteks seda kaarti aastast 1922.
Siin on tumedama punasega märgitud alad, kus on juba hooned peal ja heledama punasega alad, mis on alles arendamisel või suisa tühjad. Näiteks Kalamaja puhul võib väikeste eranditega öelda küll, et see piirkond, mis kaardil veel hoonestust täis ei ole, ehitati nobedalt täis Tallinna-tüüpi maju. Aga eks neid Tallinna maju jagus kõikjale, ka Nõmmele ning teistessegi Eesti linnadesse.
statistiline album 1925
Kuigi moodne ja avar, oli ruumi ikkagi vähe: reeglina olid üürimajade korterid 1–3-toalised, suuremaid kortereid neis majades kohtas harva. Tehti ka vahet eluruumil ja majapidamisruumil: nii on nende majade keldrites pesuköögid ja rullimistoad, kus pesurullidega pesu triigiti. Ka võib keldris asuda vannituba, sest vaid suurematesse korteritesse planeeriti vannituba. Keldrit kasutati ka küttepuude hoidmiseks, pööningut aga pesu kuivatamiseks.
INTERAKTIIVNE GRAAFIK: Vaata ühe hoone näitel, millised on Tallinna maja detailid.
Kliki joonisel ja saa rohkem teada!
Sadu maju, kuid alla kümne tüüpprojekti
Saa tuttavaks seitsme Tallinna majaga, mis annavad ülevaate hoonetüüpidest.
Ajalooõpetaja ja populariseerija, asumimatkade korraldaja Jaak Juske valis Tallinna majade tutvustamiseks ühe kõige varasema näite Vene-Balti laevatehase töölisasumi spetsialistide elumaja Kopli liinidelt ja ühe Tallinna majade nn kõrgajast pärit esindusliku tänava – Kibuvitsa tänaval on võimalik nautida kõige pikemat Tallinna majade terviklikku rivi.
Juske tutvustab meile ka üht hilise perioodi maja, kus näeme, et uus, kolmandat korrus keelama asunud tuleohutusseadus on venitanud 1939. aastaks majad hoopis laiusesse. Vaatame ka kõige viimaseid Tallinna-tüüpi hooneid, mida osaliselt enam Tallinna majadeks ei peetagi: need olid juba Nõukogude võimu ajal ehitatud rahvakorterid.
Uus Maa kinnisvaraanalüütik ja urbanist Risto Vähi räägib meile paarist majast, mis on ta enda lemmikud: erandlikust hoonest varasest perioodist, mis torniga meenutab Tallinna vanalinna maju; Telliskivi tänaval asuvatest massiivsetest, veidi ülbetestki kolmekordsetest hiiglastest ning Kapi tänavast, kus prooviti läheneda tervele tänavale kui tervikule ning kehtestati ühtsed mahud.
1. Pikk maja - Kopli liinide härrastemaja
Eks kivitrepikojaga puitmaju ehitati juba varemgi, enne 1918. aastat. Esimene suurem asum oli Kopli liinidel, Vene-Balti laevaehitustehase elamukvartalis. Siinsete tagasihoidlike ja lihtsate nn kandiliste majade kõrvale kerkis nii mõnigi uhkem elamu, mis oli mõeldud spetsialistidele.
Ajalooõpetaja ning Tallinna ajaloo populariseerija Jaak Juske valib selle nn pika maja portreteerimiseks kohe esimesena. Miks? See on tõeliselt uhke näide, kus punastest telliskividest trepikojad liigendavad pikka puumaja. Laed on siin majas olnud veel tsaariajale omaselt eriti kõrged. Vaadake või kaadrit, kus Juske seisab mansardkorruse ees: seal ei asunud mitte korterid, vaid majapidamisruumid. Muide, tähelepanu tasub pöörata ka akende kujule: siin on pikad kitsad aknad, hiljem muutusid need funktsionalistlikult laiemaks.
Vaata videost!
Galerii:
2. Eriline näide, torniga maja
Tallinnas võib leida ka mitmeid erandlikke maju. Nii mõnigi on nn varasest perioodist, mil üürimaju ei rajatud veel hulgaliselt ning hoonetel võib leida eelnevate aegade majatüüpide mõjusid. Üks erandlik hoone asub Balti jaamast Kopli poole, selle 1927. aastal valminud hoone autor on Aleksandr Wladowski.
Kui seda maja lähemalt vaadata, on eriti paeluv selle trepikoda, mis on hiljem rajatud hoonetest suurejoonelisem ja meenutab pigem mõnda vanalinnas asuva kaupmehe elamu katuseviilu. See hoone eristub ka sellega, et aknad on kõrged ja tiheda jaotusega, meenutades pigem 20. sajandi algust. Põnevast majast räägib lähemalt Risto Vähi!
Vaata fotogaleriid:
3. Kibuvitsa tänava majad
Üks pikemaid katkematuid Tallinna tüüpi majade rivisid asub Lille asulas Kibuvitsa tänaval. Just siin on kõige rohkem tunda, et hoolimata tüüpmajade korduvast rütmist, on tabatud aedlinlik olemas. Laiu kõnniteid eraldab sõiduteest mururiba ja sügisel potsatavad jalge ette valged klaarid. Idüll!
Jaak Juske toob nende hoonete puhul välja veel mitu Tallinna majadele iseloomulikku tunnust: näiteks selle, et keldrikorrustele rajati tihti eraldi sissepääsud ning sinna olid kavandatud kõikvõimalikud äripinnad. Just sellisena on nii mõnigi neist ka tänapäeval kasutuses. Vaata videot ja naudi meeleolu tõeliselt armsal tänaval!
Galerii:
4. Telliskivi tänava majad
1931. aastal valminud hooned Telliskivi 52 ja 54 on suured ja võimsad: arhitekt Artur Perna projekteeritud majad on suurejoonelisemad kui enamik Tallinna-tüüpi maju.
Mida siin mööda jalutades tähele panna? Eks ole siingi pool ilust suurema osa aastast puude taga peidus. Aknad on teistmoodi lahendusega, tiheda raamistusega, ruumid on kõrgemad ja järelikult ka korterid majas suuremad. Ühel majadest on näha ka väiksemaid, abiruumidele mõeldud aknaid, need on uhke portaali kõrval. Vaata videost!
Galerii:
Vaata, millised olid mõned erinevad majade mahud ja tüübid:
5. Kapi tänav
Kes pole veel kunagi Kapi tänavale sattunud, kuid armastab arhitektuuri ja ajalugu, võiks seal jalutamise kindlasti ette võtta. Lühike tänavajupp on suurematest teedest parajalt eemal, siin asuvad veel kõrgusesse kerkivad kolmekordsed puumajad. Kapi tänava teeb eriliseks see, et seal asuti planeerima tänavat kui tervikut. Vaata videost!
Galerii:
6. Heina ja Taime ristis asuv maja
Heina ja Taime tänava nurgal olev Tallinna-tüüpi majal on endistele puitmajadele nii omase detailirohkuse asemel kõik lihtne: ei ühtegi üleliigset detaili, fassaad on liigendamata. Rahvakortereid püstitati veel mõnda aega, kuid Tallinna-tüüpi majadega sai tegelikult läbi viimane suurete puitelamute ehitamise laine Tallinnas. Edasi tulid juba kivi ja betoon. See on Pelgulinnas viimane, mis enne okupatsiooniaega valmis ehitati. On näha, kuidas uued tuleohutusnõuded on mõjutanud hoone kuju: nüüd ei võinud enam kolmekordset maja ehitada ning nii venis maja hoopis laiusesse.
Ajalooõpetajal ja linnaruumi sõbral Jaak Juskel on selle maja ajaloo kohta aga nii mõndagi rääkida. Nimelt ehitas selle valmis... Loteriiga võitnud sendimiljonär! Vaata videost!
Galerii:
7. Tallinna majast rahvakorteriks
Pelgulinnas Nisu tänaval asuvaid elamuid võib pidada nn üleminekumajadeks Tallinna-tüüpi majalt nõukogudeaegseteks rahvakorteriteks. Neid ridamisi asuvaid lihtsaid kahekordseid hooneid võib pidada viimasteks Tallinna-tüüpi majadeks, kuid nende funktsioon on teine. Need ei ole enam üürimajad, need korterid ehitas Nõukogude Liidu okupatsioonivõim töölistele. Rahvasuus kutsuti neid rahvakortereid Ra-Ko majadeks ning kuna need asusid Pelgulinnas, siis said need õige pika lühendi: Pel-Ra-Ko majad.
Galerii:
Tallinna majade väärtus on ajas kindlasti muutunud. Tegelikult elasid ka suurema osa nõukogude ajast inimesed seal sees ja kuna majad olid hea kvaliteediga ehitatud, polnud mõtet toimivaid piirkondi maha lammutada.
Tõsi, 1980-ndate lõpus ning 1990-ndate alguses elasid need rajoonid läbi tõelise madalseisu, mil piirkondadele kleepus külge isegi kõdurajooni nimi.
Puitmajade saatust muutis taasiseseisvunud Eestis omandireform, kus hooned tagastati endistele omanikele ning sealsetest elanikest said sundüürnikud. Segased olud kestsid pea kümme aastat, madal üür ei võimaldanud maja korrastada, üürnikel polnud motivatsiooni. Ka ei antud toona laene, nii et kui keegi oli korteri ostnud, siis tuli seda remontida omal jõul. Kahjuks on neil hoonetel just sellest ajast pärit paljud koledad plastaknad, trellid akendel või ka puitmajale sobimatud metallist turvauksed, kirjutab Triin Talk raamatus "Tallinna puitarhitektuur"
Hooned, mis jäid elaniketa, said endale õige kahtlased asukad ning mahajäetud puumajade süttimine oli tavapärane. Jah, kindlasti oli ka palju õnnetusi, kuid nii mõnelgi juhul võis maja põlema panemise taga näha ka omaniku soovi sellest vabaneda, et uusarendusele ruumi teha.
Siiski, pärast omandireformi toimumist sajandivahetusel hakkasid asjad muutuma ning eks laused nagu "Kalamaja on uus Kadriorg" on tänapäeval täitsa paslikud.
Praegu on Tallinnas kaitse all umbes 220 puitehitist, millest osa on ka Tallinna majad. Ligikaudu 1800 puithoones asub ka miljööväärtuslikes aladel. Aja jooksul on saanud 1960-ndatel Tallinna majade kohta kasutatud mõistest "moraalselt vananenud" hoopis "arhitektuuriajalooliselt väärtuslikuks". Kuigi omal ajal olid need majad julge masstoodang, siis tänapäeval tasub neid väärtustada.
Kui palju maksab praegu ruutmeeter mõnes Tallinna-tüüpi maja korteris, võib igaüks kinnisvarakuulutustelt ise vaadata. Eks see oleneb suuresti ikkagi maja asukohast ning korteri ja hoone seisukorrast, kuid ruutmeetri hinda võib võrrelda isegi uusarenduste omadega.
Palusime üürihindade osas koostada ülevaate Uus Maa kinnisvarabürool, et näha kuidas need pärast taasiseseisvumist muutunud on.
Olgu öeldud, et keskmine üürihind esimese Eesti Vabariigi ajal oli umbes 20–40 krooni kuus, millele lisandus ka kütte raha viis eurot. Tööliste palgad olid sel ajal kuskil 40–60 krooni, politseinikud teenisid kuni 90 krooni ning õpetajad ja ametnikud said kuni 130 krooni. Keskastme juhtide palk küündis aga kuskil 200 kroonini ning eks tippjuhid said reeglina üle 200 krooni. Sellise ülevaate annab 1928. aasta statistika.
Tänud: Jaak Juske, Risto Vähi, Tallinna Linnaarhiiv
Kasutatud on materjale raamatust "Tallinna puitarhitektuur" ning "Tallinna maja – hoonetüübi areng ja säästev renoveerimine".
Videod: Tiit Blaat ja Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv (ajalooline video aastast 1922)
Fotod: Tiit Blaat, Rauno Volmar, Ester Vaitmaa, arhiivid.
Kujundus: Heleri Kuris, Liisi Viskus, Alari Heinsoo, Mart Nigola
Loo pani kokku: Ester Vaitmaa
Tallinna majad, pealinnale iseloomulik hoonetetüüp
