LP ja Delfi kutsusid augusti alguses kokku ülemnõukogu liikmed, kes hääletasid 20. augustil 1991 riikliku iseseisvuse poolt. Nn 20. augusti klubi, kuhu kuulub osa neist 69-st, koguneb igal aastal, ent varem pole olnud võimalust kõigiga pikemalt rääkida ja pühendada neile terve eriprojekt. Nüüd, Eesti taasloomise 25. aastapäeval on selleks suurepärane aeg! Kes olid need inimesed, kes hääletasid Eesti taasiseseisvumise poolt, ja millised olid need ärevad päevad Toompeal?
Uudis putšist tuli üllatusena
Toonased ülemnõukogu liikmed said Moskva putšist teada enamasti raadiost ja see uudis tabas kui välk selgest taevast. „Sel päeval, 19. augustil oli niikuinii ettenähtud erakorraline istung. Ma olin oma toonases suvilas Kiisal ja ärkasin enda kohta jube vara hommikul. Ilus hommik ja vaikne ja vagur. Panin raadio vaikselt mängima ja raadio lainet keerates jõudsin ühe Venemaa laine peale, kus kostis see jõle tekst [uudis putšist]. Paha hakkas,” meenutab kirjanik Teet Kallas, kes seejärel võttis ette rongisõidu pealinna.
Aeg oli ärev juba varem: 1991. aasta augustiks olid oma iseseisvumisest või iseseisvuse taastamise plaanist kindlalt teatanud kolm Balti riiki ja Gruusia. Riigipöörde ettevalmistamist alustas KGB ülem Vladimir Krjutškov arvatavasti juba detsembris 1990. Igal juhul, 19. augustil lukustati Mihhail Gorbatšov oma suvilasse ja talt võeti ära telefoniühendus. Kell 6.30 anti teada, et ta on „tervislikel põhjustel” ametikohustused üle andnud ja võim on läinud asepresident Gennadi Janajevile. Loodi riiklik erakorralise seisukorra komitee.
Heinz Valk meenutab, et tema sai toimuvast esimese info Soome kanaleid vaadates. „19. augusti varahommikul – olen varajane tõusja ja kuna oli ärev aeg, ahmisin igal hommikul infot – panin raadio ja teleri käima… Seal oli midagi ebaharilikku: Moskva televisioonist tuli „Luikede järv”. See oli minu põlvkonnale juba ammusest ajast, Stalini surmast saati märk, et mingi suurem jama on juhtunud. Ja siis kuulsingi Soome televisioonist, et Moskvas on toimunud riigipööre,” räägib ta.
Nii mõnigi saadik sai putšist teada alles Tallinnasse Toompeale ülemnõukogusse jõudes. Lehte Heinsalu meenutab, kuidas läks hommikul Tartust bussile. „Kui juht mind nägi, ütles, et teil ei ole mingit mõtet Tallinna sõita, on riigipööre ja kõigel on lõpp. Mina siis korraks tardusin ja ütlesin: aga siis on meid ju väga tarvis!”
Hääletamiseks pidi valmis olema
Toonane ülemnõukogu esimees Ülo Nugis luges liikmetele sõnad peale: palus neil jääda pealinna ja informeerida koduseid, et nad ei saa tavapärasel ajal koju naasta, sest peavad võimaliku taasiseseisvumise hääletuse hetkel Toompeal olema.
Ants Veetõusme sõnul kartsid tema kodused väga. „Ega asjata polnud meil naabritega nõupidamisi, mis edasi, ja igaüks vaatas, et kõigepealt saaksid lapsed kuidagi ohutumasse paika. 1949. aastal viidi mind koos emaga Siberisse – kui on ette nähtud, siis viiakse kõik ära ja see oht oli 1991. aastal täiesti reaalne.”
Legend kolmest naisest, kes tõid vabaduse
Neil päevil käis kõik paanilise kiirusega. Tallinna poole liikusid soomukite kolonnid, peaminister Edgar Savisaar saabus ööpimeduses kaatriga üle lahe Soomest ja ülemnõukogu sai kokku Eesti Komitee esindusega, et taasiseseisvumise otsus sõnastada nii, et see sobiks kõigile. Kell tiksus, oli vaja otsustada.
„Õigus on neil, kes ütlevad, et selle üksmeele saavutamise eest tuleb eriti tänulik olla kahele naisele: Liia Hännile ja Marju Lauristinile. Suuresti nende kannatlik oskus kuumaverelisi ja temperamentseid inimesi rahustada viiski sihile,” on ülemnõukogu liige Andres Ammas veendunud.
Liia Hänni ainult muheleb selle avalduse peale: nojah, las see ilus müüt siis olla. „Meid oli kolm: mina, Marju Lauristin ja Sirje Endre. Me kolmekesi kirjutasime selle teksti. Minu arust on see ilus müüt, et kolm naist taastasid Eesti Vabariigi, las ta siis olla.”
Kaks ärevat päeva Toompeal!
Koostasime saadikute pikematest interjuudest kokkuvõte, kuidas need kaks päeva välja nägid, mida nemad ise mingil hetke mõtlesid ja tundsid.
Uudis tuli kõigile 19nda hommikul, kes kuulis juba kodus raadiost, kes kuulis alles bussis või suisa siis, kui ülemnõukogusse kohale jõudsin.
Päev Toompeal möödus ärevalt: kõigepealt tuli anda kodustele teada, et nüüd läheb kõigil kaua. Oodati Tagasi nii peaminister Savisaart kui Marju Lauristi ning ka teisi saadikuid tagasi; ülemõukogu otsustas kutsuda abiks ka Eesti Kongressi, et Eesti riigi taasloomise tekst saaks kogu rahvast liitev ja ühendav
Öö muutus aga ärevalt: soomusmasinate kolonnid olid teel Tallinnasse, Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis soovitas kõigil ööbida mujal kui kodus või tavapärases Kungla hotellis. Nüüd oli oluline, et riikliku iseseivuse taastajad oleksid just sellel õigel otsustamise hetkel olemas
20. august möödus kui üks pikk ootamine: lihvti otsuse teksti nii et see oleks kõigile üheselt arusaadav ning ka rahvusvahelisele avalikkusele mõistetav. Ülo Nugis uuris isiklikult kõigilt, kas nad annavad paberile "Jah" sõna ning siis, kell 23.03 võeti otsus riiklikust iseseisvusest vastu 69 poolthäälega!
Vaid viis tundi pärast saadikute kojuminekut vurasid aga tankid Teletorni juurde, riigipööre nõukogude liidus hakkas lõppema. Peagi tunnustas ka Jeltsin juba Eesti iseseisvust.
Me olime vabad! Vaata pea pooletunnist kokkuvõtet, kuidas mäletavad ülemnõukogu saadikud neid kahte päeva!
