“Enne selle aastakümne lõppu saadame inimese Kuule ja toome ta ohutult Maale tagasi.” Need saatuslikud sõnad ütles USA president John Fitzgerald Kennedy 1961. aasta 25. mail Ameerika Ühendriikide kongressi ees. Kuigi Kennedy ise seda enam ei näinud, ta ei eksinud.

Alles sama aasta alguses presidendiametisse vannutatud Kennedy üks esimesi muresid presidendiks saades puudutas kosmoseprogrammi - täpsemalt seda, et venelased olid ameeriklastest kosmosevõidujooksus kaugele ette rebinud. Murelik Kennedy pidas nõu oma asepresidendi Lyndon B. Johnsoniga, Riikliku Aeronautika ja Kosmosenõukogu (NASC) esimehega. Koos asuti otsima võimalusi, kuidas venelastele säru teha.

Kennedy palus Johnsonil uurida, millega võiks ameeriklased kosmoses esimesed olla - Kennedyl endal mõlkus peas kolm mõtet - kosmoselaboratoorium, mehitatud kosmoselend ümber Kuu ning Kuul maandumine. Johnson konsulteeris omakorda NASA juhi James E. Webbiga, kes ütles, et nii kosmosejaama kui ka mehitatud Kuu-lennu suhtes ollakse Nõukogude Liidust lootusetult maha jäänud.

Ameeriklased jäid kõiges maha

Venelased olid selleks hetkeks juba orbiidile toimetanud esimese satelliidi Sputnik, mis jõudis kosmosesse 1957. aastal. Sellega sai Nõukogude Liit endale kaks tiitlit - esimene inimeste tehtud objekt kosmoses ja Maa orbiidil. Ameeriklaste esimene satelliit Explorer I jõudis kosmosesse alles 1958.

Sputnik 1, venelaste esimese kosmoseaparaadi koopia USA riiklikus lennundus- ja kosmosemuuseumis. Foto: NSSDC, NASA
Explorer I, NASA esimene satelliit. Foto: NASA

Samal aastal lõi enne Kennedyt võimul olnud president Dwight D. Eisenhower ka NASA. Kosmoseagentuur asus tegelema Project Mercury ja Project Geminiga - esimese eesmärk oli välja selgitada, kas ja kuidas inimesed üldse kosmoses ellu jääda saaks, teine aga oli aluseks esimeste mehitatud kosmosekapslite ehitamisele. Just Project Mercury raames said väljaõppe esimesed seitse astronauti - Scott Carpenter, Gordon Cooper, John Glenn, Gus Grissom, Wally Schirra, Alan Shepard ja Deke Slayton, kellest mitmed ka hiljem Ameerika Ühendriikide kosmosevallutuste ajaloos olulist rolli mängisid.

Vaatamata ameeriklaste uuele kosmoseagentuurile rebisid venelased kosmoses aga veelgi enam ette ning 1959. aastal saadeti Maalt välja sond Luna 2, millest sai esimene Kuule saadetud sond. Tegemist oli nn kokkupõrkesondiga, mis tähendas seda, et see maandus kontrollimatult Kuu pinnal ning kogus maandumise ja lennu käigus erinevaid andmeid.

Lisaks sellele suutsid venelased olla esimesed ka inimese kosmosesse läkitamises - kuigi mõlemad riigid tegelesid inimesi kosmosesse toimetavate kapslite arendamisega umbes samas tempos ning võib öelda, et arendustegevuses oli USA enamasti isegi eespool, saatsid venelased Juri Gagarini kosmosse 1961. aasta aprillis, esimene ameeriklane Alan Shepard jõudis sinna aga alles maikuus.

Seega olid 1961. aastal asjad USA perspektiivist vaadatuna halvad. "Me ei pinguta maksimaalselt ega ole hetkel kursil, et olla kosmosevaldkonnas juhtival kohal," kirjutas Johnson Kennedyle 1961. aastal, pärast seda, kui oli Webbiga venelaste märkimisväärse edumaa nullimise suhtes nõu pidanud. Kuul maandumine terendas aga siiski võimalusena ajalugu teha.

Rahva seas vaimustus puudus

Webb hoiatas Johnsonit kohe, et tegemist on kolmest välja pakutust kõige kulukama projektiga - tema hinnangul võtnuks 1970. aastaks inimese Kuule saatmine vähemalt 22 miljardit USA dollarit. Laias laastus Webb ei eksinudki - 1973. aastaks oli Apollo projektidele kulutatud 25,4 miljardit USA dollarit, mis oleks tänapäevase kursi järgi võrreldav 112 miljardi USA dollariga.

Pärast seda, kui Johnson oli nõu pidanud veel sõjaväeohvitseride, meediafirma CBS-i ning erinevate inseneriettevõtetega, otsustatigi plaaniga päevavalgele tulla. Nii seisiski Kennedy 1961. aasta suve alguses kongressi ette ning andis oma kavatsustest teada. Inimesed jäid aga tema ambitsioonika plaani suhtes leigeks. Veelgi enam - lausa 58 protsenti ameeriklasi oli Kuule mineku vastu.

Kennedy jätkas kihutustööd, et ameeriklasi siiski ümber veenda ettevõtmise mõttekuses. Ühe kõige tähelepanuväärsema kõne, mida ameeriklased siiani esile tõstavad, pidas Kennedy 1962. aasta septembris Texases. Enim tuntud ja tsiteeritud on selle märgilise kõne keskosa:

"Me heiskame purjed, et sõita sellele uuele merele, kuna seal leidub uusi teadmisi, uusi õigusi ning need tuleb võita ja neid kasutada kõikide inimeste hüvanguks. Kosmoseteadusel nagu tuumateadusel ega muul tehnoloogial pole oma eneseteadvust. See, kas sellest saab hea või halb, oleneb inimestest ja ainult see, kas Ameerika Ühendriigid saavutavad selles valdkonnas edu, aitab meil otsustada, kas see ookean saab olema rahumeri või sõjaõuduste väli. Ma ei ütle, et me võiks või peaks kosmose sõjatandriks muutmist vaatama kõrvalt rohkem kui maa või mere sõjatandriks muutmist, kuid ma ütlen, et kosmost saab avastada ja selle kohta kõike teada saada ilma, et me peaks sõjatulle veelgi puid juurde panema - me saame seda teha ilma, et kordaksime neid vigu, mida me Maad vallutades teinud oleme.

Kosmoses ei ole veel konflikti, eelarvamusi ja riikidevahelisi konflikte. Kosmose ohud ähvardavad meid kõiki võrdselt. Selle vallutamine on hea kogu inimkonnale, see on võimalus rahumeelseks koostööks, millist ei pruugi tulla enam kunagi. Mõned küsivad: miks Kuu? Miks on just see meie eesmärk? Sama hästi võivad nad küsida, miks ronida kõige kõrgema mäe tippu? Miks lendasid inimesed 35 aastat tagasi üle Atlandi ookeani? Miks mängib Rice’i Ülikool Texasega?

Me ise valisime Kuule mineku! Me valisime Kuule mineku sel aastakümnel ja valisime teha ka palju muid asju. Seda mitte seepärast, et need oleks lihtsad, vaid selle pärast, et need on keerulised. Sest need eesmärgid aitavad meil organiseerida ja mõõtu võtta iseenda oskuste ja energiaga, sest see väljakutse on selline, mille me otsustasime vastu võtta, selline, mida me keeldume edasi lükkamast, selline, mille me kavatseme võita. Ja me võidame ka kõik teised väljakutsed."

Mitte ainult sõnad, vaid ka teod

Kennedy peetud kõnes tehtud vihjed rahvusvahelisele koostööle ei olnud ainult tühjad sõnakõlksud. 1961. aasta juunis oli Kennedy kohtunud Nõukogude Liidu juhi Nikita Hruštšoviga ja välja pakkunud, et kaks omavahel poolavalikult vaenujalal olevat riiki võiks reisi Kuule ette võtta koos.

Kuigi Hruštšov keeldus, pidas Kennedy paar aastat hiljem, 1963. aastal ÜRO üldkogul taas kõne, kus pakkus taas välja ühise ettevõtmise. Nõukogude Liidu toonane juht vastas paar kuud hiljem lakooniliselt, et Nõukogude Liidul pole plaanis kosmonaute Kuule saata.

Hiljem veensid Nõukogude Liidu eksperdid Hruštšovi siiski ümber, viidates, et koos Kuule minek on hea võimalusega ameeriklaste tehnoloogia uurimiseks, kuid see uks jäi suletuks. Selle sulges lõplikult Kennedy mõrv 1963. aasta novembris.

Rattad pandi liikuma

Vaatamata sellele, et Kennedy traagiliselt suri ning USA-Nõukogude Liidu koostööprojekt kukkus läbi, olid kosmosemasinavärgi rattad aga liikuma pandud ning USA hakkas seni kosmosevõidujooksus eespool olnud Nõukogude Liidule vaikselt järele jõudma. Ameeriklaste siht jäi samaks - esimene inimene, kes astub Kuu pinnale, peab olema ameeriklane.

1960. aastal välja kuulutatud Apollo programm, mille eesmärk oli inimene Kuule saata, sammus juba lõpetatud Mercury ja Gemini programmide jälgedes. Kui Mercury lendude tarvis kasutatud kapsliga oli võimalik kosmosesse toimetada vaid üks astronaut, siis Apollo missioonide tarvis pidid plaanid olema oluliselt ambitsioonikamad - välja töötatud kosmosekapsliga oli meeskonna maksimaalne suurus kolm inimest.

1960. aasta juulikuus esitas NASA kapslile täpsemad nõuded - missiooni-, juht-, tõuke- ja varustusmoodulid pidid kõik olema teineteisest eraldiseisvad. Sama aasta augustiks kuulutati välja disainihange, milles osalesid kolm ettevõtet: General Dynamics/Convair, General Electric, ja Glenn L. Martin Company.

Lisaks nendele kolmele lahendusele tegeles NASA majasiseselt enda disaini välja arendamisega, et neil oleks võrdluspunkt ettevõtete poolt pakutava hinna-kvaliteedi suhtega. Töörühma juhtis legendaarne disainer Maxime Faget, kes oli disaininud ka Mercury projekti raames kosmosekapsli ning töötanud Gemini programmi kapsli kallal.

Maxime Faget oli mitmete NASA kosmoseaparaatide loomise "aju". Foto: NASA

Lõpuks kirjutatigi protsesside kiirendamiseks eraettevõtete poolt tehtavad katsetused korstnasse ning otsustati edasi töötada Faget' lahendusega. Selle põhjal kuulutati 1961. aastal välja teine hange, mille võitis North American Aviation.

Konkursi juures tekkis ka väike skandaal - mitmed kriitikud ütlesid, et samuti sellel hankel osalenud Glenn L. Martin Company poolt pakutud tingimused olid paremad, kuid NASA otsustas siiski North American Aviationi kasuks. Kosmoseagentuur ise põhjendas seda sellega, et neil oli ettevõttega juba pikaajaline tulemuslik koostöö.

NASA iseseisvumine

Kasu oli ka kosmoseprogrammile ette nähtud lisarahast - perioodil 1961-1964 suurenes NASA eelarve pea 500 protsendi võrra ning inimesi värvati metsikutes kogustes - Apollo programmi lõpuaastatel töötas NASAs kokku umbes 34 000 inimest, kellele lisandus veel 375 000 inimest, kes olid programmiga seotud alltöövõtjate või partneritena.

1958. aastal loodud Robert R. Gilruthi juhitud töögruppi, mille eesmärgiks oli esimene inimene Kuule viia, oli samuti tarvis kasvatada, kuna oli näha, et sellise suuremahulise projekti juhtimiseks on vaja rohkem ressursse. Nii otsustatigi Houstonis asuvale Rice’i Ülikooli annetatud maale luua 1961. aasta septembris mehitatud kosmoselendude keskus (Manned Spacecraft Center, praegune Lyndon B. Johnson Space Center).

Selle ajani oli kõiki NASA kosmoselende juhitud USA õhuväele kuuluvast Cape Canaverali õhuväebaasist, kust ka tänapäeval väga palju kosmosetehnikat kosmosesse saadetakse, kuid koos uue kosmoselendude keskuse ehitamisega, kus tehti palju arendus- ja teadustööd, sooviti uude kompleksi koondada ka juhtimiskompleksid. Nii teatasidki tulevase Apollo 13 programmi astronaudid probleemide ilmnemisel: "Houston, we have a problem!"

Lisaks oli Kuule lendamiseks vajaliku tohutu raketi jaoks vaja ka suuremat õhkutõusukompleksi (Launch Operation Centre, LOC). Selle puhul otsustati, et see võib jääda enam-vähem samasse asukohta ning uus kompleks rajati Cape Canaveralist põhja poole Merritt Islandi poolsaarele. See koondas endas õhkutõusu juhtimiskeskuse, koostekeskuse, kus suuri rakette kokku panna sai, ning kaks õhkutõusuplatvormi. Lisaks sellele loodi kaks testkambrit, kus kosmoseaparaate vaakumtingimustes katsetada sai.

Lahendame olulised küsimused

Üks kõige põletavamaid probleeme, mis nii NASA-siseselt kui ka ühiskondlikul tasandil kõneainet tekitas oli see, kuidas üldse Kuule minna?

Kokku oli arutluse all neli võimalust - kaaluti Maa kaaslasele jõudmist nii Kuu (LOR) kui ka Maa orbiidil (EOR) tiirlevalt kosmoselaevalt, kuid kaaluti ka otse Maalt Kuule kihutamist ja varianti, kus Kuule oleks läkitatud kaks eraldiseisvat kosmoseaparaati, millest üks oleks olnud automatiseeritud ning kandnud pardal meeskonna asemel aparaati, millega astronaudid tagasi Maale oleks pääsenud.

Kui 1961. aastal eelistasid mitmed NASA spetsialistid just otse Maalt kuule lendamist, siis mingil hetkel saadi aru, et see pole lihtsalt füüsiliselt võimalik, kuna oleks nõudnud, et kanderakett oleks kosmosesse vedanud umbes 75 tonnise laadungi. Võrdluseks võib tuua, et lõpuks Kuule läkitatu kaal oli pea poole vähem - 44 tonni.

1960ndate alguses kardeti aga seda, et orbiidilt Kuule jõudmiseks pidi kosmosekapsel astronautide tagasitoimetamisel põkkuma orbiidil tiirleva kosmoselaevaga. Kuna toona ei olnud ei kosmoseaparaatide omavahelist lähenemist ega ka liitumist ei Kuu ega Maa orbiidil katsetatud, olid NASA spetsialistid selle õnnestumise suhtes skeptilised.

Samas oli rühm teadlasi, kes tõsiselt tegeles sellega, et Kuu orbiidilt maandumist populariseerida. Nende eesotsas oli NASA Langley teaduskeskuse insener John Houbolt, kes võttis oma südameasjaks kõigile selgeks teha, et Kuu orbiidi kaudu taevakehale minek pole mitte ainult võimalik, vaid suure tõenäosusega ka kõige mõistlikum või isegi ainus võimalus.

1961. aastal otsustas NASA asejuhi Robert Seamansi ellu kutsutud komitee, et Kuule minnakse kanderaketi abiga. Veel enam, sama komitee leidis seetõttu, et tõenäoliselt on kõige mõistlikum moodus Kuule inimeste toimetamiseks kas Maa või Kuu orbiidi kaudu. Koos Houbolti väsimatu kiidukõnega jõutigi nii 1961. aasta lõpuks selleni, et valdav osa mehitatud kosmoselennukeskuse liikmetest olid Kuu orbiidilt taevakehale mineku usku.

Kuigi NASA oli isekeskis otsusele jõudnud, ei tähendanud see, et nüüd oli otsus tehtud. Üks kõige suuremaid LOR-lähenemise ja üldse Kuu-maandumise vastaseid oli Kennedy teadusnõunik Jerome Wiesner.

Ta palkas NASA asejuhi Seamansi endise tehnilise assistendi Nicholas Golovini ning lõi oma komitee, mille eesmärgiks oli väidetavalt NASA kanderakettide kallal tehtud töö üle vaatamine. Nii pidid Seamans, Webb ja mehitatud kosmoselennukeskuse uus juht Joseph Shea hakkama oma projekti kaitsma nii presidendi kui ka Ameerika Ühendriikide üldsuse ees, kuna Wiesner seadis nende ideed kahtluse alla isegi ajakirjanikele läbi viidud esitluste ajal.

Webb ei andnud aga järgi ning tegi presidendile palve välja kuulutada hange Kuu orbiidi kaudu inimeste sinna toimetamiseks. Wiesner andis järgi, osalt Kuuba raketikriisi, osalt seetõttu, et kartis, et presidendi otsus osutuks nagunii talle ebasoodsaks ning ta võiks üldsuse ees häbisse jääda. Igal juhul teatas NASA 1962. aastal, et Kuule minnakse läbi selle orbiidi ning vajaliku lahenduse töötab välja aeronautikaettevõte Grumman.

Kehasoojust hoidvad termotekid. Juba välimuselt kosmost ja kosmosemissioone meenutavad hõbehelkivad termotekid loodi Apollo 11 missiooni raames. Nimelt oli NASA-l vaja luua materjal, mis aitaks astronaute soojas hoida, kuid samal ajal ei võtaks palju ruumi ega kaaluks liialt palju. Tänapäeval kasutavad selliseid termotekke näiteks päästeteenistused, et alajahtunud või šokis inimesi soojas hoida.

Juhtmevaba tolmuimeja ja teised akutööriistad. 1979. aastal tutvustas USA ettevõte Black & Decker maailma esimest juhtmevabat tolmuimejat Dustbuster. Kuigi selle arendustöö tehti tugevalt ära Apollo Programmi raames, ei olnud NASA tellinud üheltki ettevõttelt juhtmevaba tolmuimejat. Dustbusteri turule toomiseks vajalik arendustöö tehti ära hoopis Kuu pinda puurinud instrumendi Apollo Lunar Surface Drill arendamise käigus, mille Black & Decker lõi. Täpsemalt võimaldas juhtmevaba tolmuimeja loomist lahendus, mille ettevõte lõi, et mootori tööd optimeerida ning vähendada puuri energiatarbimist.

Paremad jalanõud. Nii spordi- kui ka vabaajatossud on viimase paari aastakümne vältel kunagiste jalanõudega võrreldes oluliselt põrutuskindlamaks muutunud ning NASA ise on kindlal meelel väitnud, et need disainilahendused on otseselt tulenevad Kuul kasutamiseks mõeldud jalavarjudest. Vahtkummi jalanõudes kasutamise üks pioneeridest on Apollo programmi insener Al Gross, kes läks hiljem tööle Ameerika jalanõufirmasse Avia, mis oli eriti tuntud oma suurepäraste korvpallitossude pärast, mida kandsid näiteks sellised legendid nagu Scottie Pippen, Clyde Drexler ja John Stockton.

Efektiivsed päikesepaneelid. Apollo 11 missiooni käigus Kuu pinnale toimetatud eksperimentide üheks osaks olid ka päikesepaneelid, mille eesmärgiks oli Kuul olevatele teadusinstrumentidele elektrienergia tagamine. Kuna kosmoses on päikesepaneelide tootlikkus väga hea, ongi NASA ka praeguseks jäänud päikesepaneelide kasutamise juurde, neid on näiteks rakendatud nii rahvusvahelises kosmosejaamas (ISS) kui ka marsikulguritel. NASA-l on koguni eraldi osakond, mis on keskendunud just päikesepaneelide uurimisele ja arendamisele.

Rakett ja kosmosekapsel

Nagu öeldud, oli kosmoseaparaadi arendamise aluseks Maxime Faget' kavand, mida aga vastavalt missioonile kohaldati. Kui esialgu oli plaanis nii juhtmoodulit kui ka teenindusmoodulit (CSM) ühendav kosmoselaev Kuule toimetada ning pärast sealt ka tagasi tuua, siis otsus, et Kuule minnakse selle orbiidi kaudu, tõi kaasa ka uue disainilahenduse.

Selle kohaselt oli juht- ja teenindusmooduli eesmärgiks meeskond taevakeha orbiidile toimetada, Kuule jõudmiseks oli ette nähtud aga hoopis teine moodul, lunar excursion module (LEM, ka LM), ehk kuumoodul, mille mõte oligi astronaudid Kuu pinnale ja põhimoodulisse tagasi toimetada. Moodulil olid kaks eraldiseisvat osa ning mootorit, millest ühe eesmärgiks oli astronaudid Kuule toimetada, teise eesmärk aga tagasi Kuu orbiidile saada. Hüüdnime “Kotkas” (ing k eagle) kandnud moodul on muuhulgas aluseks kuulsale esimeselt kuumissioonilt pärinevale ütlusele “Kotkas on maandunud” (ing k “The Eagle has landed”).

Juhtmoodulit transporditi Maal erilise Super Guppy transpordilennukiga, mis oli mõeldud just suurte ja ebatavaliste kaupade veoks. Foto: NASA

Koonusekujuline juhtmoodul (nimega "Columbia") oli loodud kolme astronaudi transportimiseks ning selle tömbimat poolt kattis kuumuskilp, mis kaitses seda atmosfääri taassisenemise eest. Moodulil olid oma tõukurid, mille abiga seda juhtida sai, samuti oli see varustatud langevarjudega, et Maale tagasi saabudes selle kiirust aeglustada.

Juhtmooduliga oli ühendatud silindrikujuline teenindusmoodul, mille põhieesmärgiks oli mahutada kütust ning teadusinstrumente. Samuti oli selle mooduli külge kinnitatud raadioantenn, mis võimaldas suhtlemist 2 ja 4 GHz vahelisel lainepikkusel ning mida kasutati kaugsideks.

Valdava osa lennu ajast moodustasid juht- ja teenindusmoodul terviku, mida tähistas tähekombinatsioon CSM (Command and Service Module). Moodulid eraldusid teineteisest alles enne Maa atmosfääri taassisenemist.

Natsi-Saksamaa raketiteadlane ja tema võimsad raketid

Kõik need moodulid pidi kosmosesse vedama varasemalt Natsi-Saksamaal V2 raketti arendanud Wernher von Braun, kes end pärast sõda ameeriklastele vangi andis. Operatsiooni “Paperclip” raames oli mees saanud Ameerika Ühendriikide kodakondsuse ning juba end tõestanud Redstone tüüpi rakettide arendamisega, seeria esimene rakett PGM-11 Redstone loodi eesmärgiga kanda tuumalõhkepäid, kuid hilisemaid Redstone’i rakette kasutati ka näiteks Mercury projekti raames.

NASA reformimise käigus loodi 1960. aastal ka Marshalli kosmoselennukeskus (MSFC), mille esimeseks juhiks von Braun sai. Keskuse peamine eesmärk oligi luua kanderakett, mis oleks võimeline Apollo missiooniks tarviliku Maalt kosmosesse toimetama. Saturni ja Nova seeria kanderaketid, millega siiani olid tegelenud armee arenduskeskused, kanti samuti MSFC arendusprojektide hulka.

Nova seeria raketid olid suuremad, pikemad ning pisut võimsamad ning seetõttu eelistati esialgu neid, kuna otse Maalt Kuule lendamise plaani kohaselt pidi raketi kandevõime olema vähemalt 82 tonni. Pärast 1962. aasta otsust liikuda Kuule selle orbiidi kaudu otsustati aga Saturni mudeliperekonda kuuluva Saturn V kasuks, kuna selle arendamine oli lihtsam ning võimaldas juba olemasoleva infrastruktuuri kasutamist.

Saturn V kanderakett oli pärast II maailmasõda Saksamaalt pagenud raketiteadlase Wernher von Brauni au ja uhkus. Foto: NASA

Kokku arendati Apollo esimese missiooni tarvis neli raketti – Little Joe II, Saturn I, Saturn IB ja Saturn V. Esimene neist oli pisikene rakett, mille eesmärk oli õhkutõusuvea puhul toimetada meeskonnaliikmed ohutusse kaugusesse kanderaketist, mis võis plahvatada. See arendati välja Little Joe I põhjal, mida kasutati 1959.–1960. aastal Mercury programmi raames. See pisike rakett oli kasutusel ka Apollo 11 missioonil.

Saturni seeria raketid olid kõik puhtatõulised kanderaketid, mis kasutasid õhkutõusuks RP-1 tüüpi raketikütust, hilisemates astmetes aga vedelat vesinikku ja hapnikku. Rakettide võime suurenes iga uue mudeliga – esimene rakett suutis õhkutõusul tekitada 6670 kN suuruse jõu, Saturn IB puhul oli see 7120 kN ja Saturn V puhul jõuti lausa 33 400 kN suuruse jõuni. See võimaldas raketil õhku toimetada kuni 43 900 kilogrammi.

Meeskond ja maandumispaik


Kui tehnikaga oli kõik paigas, tuli hakata muretsema meeskonna pärast. 1967. aastal teatas NASA, et Apollo 11 meeskonda kuuluvad komandör Neil Armstrong, juhtmooduli piloot Jim Lovell ning Buzz Aldrin, kes pidi juhtima kuumoodulit.

Varsti vahetati Lovell Michael Collinsi vastu välja. Armstrong oli Collinsiga olnud Apollo 8 varumeeskonnas. Toonase missiooni ajal tekkisid Collinsil probleemid jalgadega, vaja oli kirurgilist sekkumist. Pärast paranemist toodi Collins Armstrongi meeskonda tagasi ning nii saigi ta Apollo 11 juhtmooduli piloodiks. Seeläbi sai Apollo 11 meeskonnast toona alles teine kosmoselennumeeskond, mille liikmed olid kõik juba kosmoses käinud.

Apollo 11 missiooni raames käisid kosmoses kolm meest - pildil vasakult Buzz Aldrin, Neil Armstrong ja Michael Collins. Foto: NASA

Lovellist sai aga hiljem hoopis õnnetu Apollo 13 komandör, mille ebaõnnestumisest (või õnnestumisest, kui arvestada, et kõik astronaudid ellu jäid) on vändatud ka Hollywoodi kassahitt peaosas Tom Hanksiga, kes filmis just Lovelli kehastab.

Peale meeskonna probleemidele oli lahendamata veel üks mure - kuhu Kuul üldse maanduda? 1968. aastaks käidi välja viis võimalikku maandumiskohta, mis olid välja pakutud kahe aasta pikkuse uurimistöö põhjal Lunar Reconnaissance Orbiter ja Surveyor programmide raames.

Kui esialgu oli peamine eeldus kraatrite puudumine siis üsna pea saadi aru, et ideaalset maandumiskohta ei ole olemas.Sõelale jäid viis võimalikku maandumiskohta - kaks tükki neist Vaikuse meres (Mare Tranquilitatis), üks Kesklahes (Sinus Medii) ning kaks viimast Tormide ookeanis (Oceanus Procellarum). Apollo 11 missiooninõukogu otsustas esmase maandumiskohana ühe Vaikuse meres oleva maandumiskoha kasuks ning valis varuvariantidena välja veel ühe Tormide ookeanis ning ühe Kesklahes asuva maandumispaiga.

Legendaarsed sõnad “see on üks väike samm inimesele, kuid tohutu hüpe inimkonna jaoks” sai öelda esimesena Kuu pinnale astunud Neil Armstrong. Palju on spekuleeritud selle üle, miks otsus just Armstrongi kasuks osutus.

Kui NASA välja kuulutas, et just Collins, Aldrin ja Armstrong Kuule saadetakse, tekkis nii paljudel ajakirjanikel kui ka tavainimestel kohe küsimus - kes ikkagi esimesena taevakeha pinnale saab astuda? Toona küsiti seda küsimust ka esimesel pressikonverentsil peale meeskonna välja kuulutamist ning vastus oli, et seda pole veel otsustatud.

Gemini missioonide põhjal spekuleerisid meediaväljaanded, et see au saab osaks hoopis Aldrinile, kuna varasemate missioonide puhul oli missiooni komandör jäänud kosmosekõndide ajaks laeva ning kõik kosmosekõnnid jäid just pilootide kanda.

Kolm kuud enne missiooni lõplikku lahkumist Maalt andis NASA aga teada, et esimesena saab Kuul sammud teha hoopis Armstrong ning seda “Kotka” nime kandva mooduli disaini tõttu. Selle uks avanes nimelt nii, et komandöril oli vaba tee väljumiseks, piloot jäi aga ukse avamisel selle taha.

Samas on mitmed allikad, näiteks missioonijuhtimiskeskuse juhi Chris Krafti memuaarid ning teiste astronautide tunnistused viidanud sellega, et tegu oli NASA teadliku valikuga ning mooduli disainilahendus pakkus neile lihtsalt hea vabanduse, miks mitte Aldrinit esimesena Kuule lasta.

Nimelt on paljud viidanud, et Aldrinil oli tohutu ego ning tema esimesena Kuule laskmine oleks suure tõenäosusega veel enam paisutanud. Armstrong aga oli tasakaalukam ning nii loodeti, et teda haruldane au niivõrd uhkeks ei aja.

Kotkas on maandunud


1969. aastaks oli kõik valmis, kuid veel viimase hetkeni oli võimalus, et venelased jätavad mingi riukliku trikiga ameeriklased oma varju. See oli neil tegelikult ka kavas. Kolm päeva enne Apollo 11 kosmosesse läkitamist ehk 1969. aasta 13. juulil saatis Nõukogude Liit välja sondi Luna 15, mille eesmärk oli tuua Kuult pinnasenäidis.

Kuna ameeriklaste üks olulisem kavatsus oli samuti Kuult pinnasenäidiseid hankida, oleks see ameeriklaste saavutust kõvasti varjutanud. Ent venelaste sond kukkus Kuule maandumise käigus ilmnenud rikke tõttu Kriiside merre, andes sellega ameeriklastele hädavajalikku aega.

16. juulil 1969 kohaliku aja järgi kell 8.32 tõusis Apollo 11 missioon Saturn V kanderaketi abiga õhku. Kuu orbiidile jõudmine võttis aega, sinna jõuti 19. juuli keskpäeval, umbes 76 tundi pärast õhkutõusu. Pea ööpäev pärast Kuu orbiidile jõudmist eraldati kuumoodul kosmosemasina põhiosast ning kaks tundi hiljem maanduti Kuul.

„Houston, siin Tranquility baas. Kotkas on maandunud” on esimesed sõnad, mida Kuul maandunutele tavaliselt omistatakse, kuid tegelikult ütles kuumoodulit juhtinud Aldrin enne midagi hoopis argisemat. „Kontaktituled – OK, mootor on seiskunud,” ütles Aldrin esimese asjana pärast Maa kaaslasele maandumist.

Pärast 650 miljoni televaataja silme all Kuu pinnale astumist ning Apollo missiooniga ilmselt enim seostatud sõnade „üks väike samm inimesele, kuid tohutu hüpe inimkonna jaoks” ütlemist tegelesid astronaudid taevakehal valdavalt teadustööga – tegid fotosid ja kogusid pinnasenäidiseid, mida toodi kaasa lausa 22 kilogrammi.


Üks oluline teadusprojekt puudutab veel lasereid peegeldavat kvartspeeglit LRRR, tänu millele suutsid teadlased mõõta Maa ja Kuu vahelise kauguse ning kontrollida Einsteini üldrelatiivsusteooriat. Samuti jäeti Kuu pinnale selle seismilist aktiivsust mõõtev instrument.
Astronautidel oli kaasas ka telekaamera, mille abiga kõik Kuul toimuv üles filmiti. Kaamera sai pildile nii Armstrongi esimesed sammud, kuid selle abiga püüti pildile ka kõik muu, mille kallal Kuul toimetati.
Kaamera tootjaks oli USA ettevõte RCA ning juhtmoodulis paiknevate saatejaama piirangute tõttu oli kaamera suhteliselt lihtne - mustvalget pilti edastav ning võimeline edastama pilti 10 kaadrit sekundis (fps). Kuigi tegemist oli juba toonasest standardist väheste kaadrite arvu tõttu märkimisväärselt enam “hakkiva” pildiga, ei peetud probleemi oluliseks, kuna astronaudid liikusid Kuul piisavalt aeglaselt, et erinevust mitte täheldada. Selleks, et signaal normaalselt ka televaatajateni jõuaks, pidi NASA seda aga jooksvalt 30 kaadrit sekundis nõudvale telestandardile vastavaks töötlema.

Apollo 11 missioonil kasutatud RCA telekaamera katsetusteks kasutatud teisik on missioonil kasutatuga identne ning on vaatamiseks väljas USA riiklikus lennundus- ja kosmosemuuseumis. Foto: Sanjay Acharya, Wikimedia Commons


Peale teadustöö tegemisele ning Kuu eluolu jäädvustamisele jätsid ameeriklased taevakeha pinnale ka mitmeid mälestusesemeid, et oma väärtuslikku vallutust tähistada. Sinna jäeti lehvima Ameerika Ühendriikide lipp, samuti paigaldati sinna mälestustahvel. Aldrin ja Armstrong oleks äärepealt unustanud jätta Kuu pinna tarvis ette nähtud mälestusesemete pakikese, mis sisaldas tervitusi Maa poliitilistelt liidritelt ning erinevaid esemeid, millega mälestati Kuu vallutamise protsessi käigus hukkunud astro- ja kosmonaute.
Läkituste seas oli muuhulgas ka Eesti Vabariigi toonase peakonsuli Ernst Jaaksoni läkitus, kes kirjutas: „The people of Estonia join those who hope and work for freedom and a better world.” ("Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabaduse ja parema maailma saavutamisele").


Lahkume, et tulla taas

Pärast 22-tunnist Kuul viibimist (sinna sisse kuulus ka seitsme tunni pikkune unepaus) ning seal teadustöö tegemist ootas astronaute taas kodutee. 24. juulil, umbes kell 11:50 maanduti Vaiksesse ookeanisse. Kuigi ilmasatelliite toona ei olnud, näitasid õhuväe kasutuses olevad luuresatelliidid, et suure tõenäosusega on piirkonnas kujunemas torm ning seetõttu nihutati esialgset maandumiskohta umbes 400 kilomeetri võrra.
Astronautide otsimiseks kasutati USS Horneti Sikorsky SH-3 helikoptereid, kuid meeskonda kuulusid veel süvaveesukeldujad ning 35 NASA spetsialisti, kelle ülesanne oli maandunud astronautide päästmine. Üldiselt oli kogu päästeprotsess valutu - kosmosesõiduk maandus sinna, kuhu pidi, ning astronaudid ja moodul desinfitseeriti.
Astronaudid toimetati helikopteri pardal isoleerituna lennukikandjale, kus nad veetsid veel kolm nädalat karantiinis, et välistada Kuul olevate võimalike mikroorganismide Maale edasi kandumine ning meie planeedil oleva elu ohtu seadmine. Juhtmoodul hiivati samuti lennukikandja pardale ning toimetati Pearl Harborisse, kust see Lockheed C-141 transpordilennuki pardal NASA-le toimetati.

Pärast Maale maandumist pidid astronaudid olema karantiinis, seda isegi president Richard Nixoniga vesteldes. Foto: NASA


Augustikuu oli astronautidele hullumeelne - paraadid, kohtumised meedia ja poliitikutega, medalite jagamised, teleintervjuud. Just nagu hullumeelsest tähelepanust kodumaal ei oleks veel küllalt, järgnes paraadidele ja kohtumistele 38-päevane maailmatuur, mille käigus külastati 22 riiki.
Samal ajal, kui astronaudid pöörase tähelepanu käes vaevlesid, tegeles NASA aga juba järgmise Apollo missiooniga. Apollo 12 sooritas teise maandumise Kuule juba kaks nädalat pärast Apollo 11 maailmaturnee lõppemist, 19. novembril 1969. Kokku on praeguseks inimesed Kuul maandunud kuuel korral. Viimane missioon sinna oli Apollo 17, mis väisas Maa kaaslast 1972. aastal.