Kirjutades Kinoteatri „ keerulise saksakeelse pealkirjaga lavastusest, mis räägib kunsti mõjust inimesele” (tsitaat lavastuse koduleheküljelt), võiks laskuda sügavatesse kunstifilosoofilistesse või -psühholoogilistesse mõtisklustesse. Lavastuses endas ja eriti tema loojate selgitustes (vt EPL11.01 „Milline kunstiteos on sinu elu jäädavalt mõjutanud?”) on selleks igatahes küllaldaselt ambitsioone. Küllap võtab mõni erudeeritum arvustaja mõnes suuremahulisemas väljaandes selle töö ka käsile. Mina tahaksin väljendada lihtsalt siirast heameelt, mida alanud aasta esimese uuslavastuse nägemine mulle valmistas. Oxfordi ülikooli filosoofina (2006) ja kõrgema lavakooli dramaturgina (2012) lõpetanud Paavo Piigi esimene ilma kaaslavastaja(te)ta loodud n-ö täismõõtmeline lavastus rõõmustas nii probleemiasetuse, leidliku vormiotsingu, aga ka täpse näitejuhitööga.

Teatri enese probleemidest teatritegemine on viimasel ajal olnud üsna moes, aga kui materjal pole just lauskomöödia, siis on tavaliselt sihikul näitleja ja rolli vaheline psüühiline pinge ning ümberkehastumisega seotud pseudoprobleemid. Kvintessentsi leidis selline lähenemine mõned aastad tagasi lavastuses „Keskea rõõmud”, kus näitlejad läksid lavale ilma igasuguse rolli ja tekstita. Nagu intervjuudest mõista võis, said nad sellisest eneseavastamisest suure adrenaliinilaksu. Vaataja oli seejuures taandatud hädavajalikuks taustvahendiks näitleja enesetunnetuse keerulisel teel.

Foto: Siim Vahur

Paavo Piik on kaaslastega asunud vastupidisele teele ja püstitanud küsimuse kunstiteose mõjust publikule, mis on ka minu jaoks alati olnud mistahes kunstiteose põhiküsimuseks. Sõna „gesamtkunstwerk” (otsetõlkes ehk „ühendkunstiteos”) on lendu läinud helilooja Richard Wagneri esseedest, tähistamaks ideaali koondada ühte teosesse erinevate kunstižanrite (muusika, kujutava kunsti, tantsu, sõnakunsti jne) vahendid. Selle ülimaks avalduseks oli Wagneri jaoks mõistagi ooper. Tänapäeval resoneerub see ehk moodsa etenduskunstiga.

Ka Piigi lavastuses on kasutatud pea kõiki etenduskunsti väljendusvahendeid (videot siiski mitte) ning on loodud kuus sketši, mille sõnalises osas kuuleme omaloomingu kõrval katkendeid Goethe, Bergmani, Salingeri ja Dostojevski teostest. Lavastuses puudub läbiv lugu ja seal toimuv on harjumuspärasest teatrietendusest üsnagi kaugel, kuid ometi erineb see paljudest samasugustest katsetustest just eesmärgipärase mõtteselguse poolest. Lavastaja sõnul on ta püüdnud leida välispidist õigustust sellele, milleks üldse on kunsti vaja. Küsimus, kas kunstnikest on rohkem kasu või kahju, kõlab ka lavalt. Lavastuse kodulehelt võime leida mitu näidet kunstiteoste rabava mõju kohta. Kusjuures tunnistan, et polnud varem kuulnudki sellest, et eestlased olevat hirmust jooksma pistnud, kui nad esimest korda teatrietendust nägid, või et Arvo Pärdi „Tabula rasa” esmaesitusel olevat pool saali minestusse langenud. Ja nii ei saagi aru, mida on tegijad mõelnud tõsiselt ja mida nad uurivad naljaga pooleks. Aga mis sest – kuna kunstiteos mõjub ikka ja ainult konkreetse vaataja elukogemuse ja tema hetkelise meeleseisundi kaudu, siis olen kindel, et ka kõnealuse lavastuse mõistmise ja mõtestamise viise võis olla sama palju, kui oli saalis inimesi.

Õnnestunud manipuleerimine

Mina sain suurima elamuse sellest, kui „Stseene ühest abielust” mängiti segi primitiivse näitemängu tegemise õpetusega, seletamaks, kust lavanurgast tulevate ja milliste žestide ning trajektooride abiga on „tulemuslikum” tekitada vaatajais ühtesid või teisi tundeid. See oli naljakas, aga kui ühel hetkel tundsin tänu Sander Rebase ja Teele Pärna suurepärasele mängule, et manipuleerimine on õnnestunud ja esile kutsutavad tunded minus tekivadki, siis oligi kunsti mõju üsna puust ja punaselt ette näidatud ning mõtisklused „etendamisteatri” ja „läbielamisteatri” vahekorra üle vallandunud.

„Kuristik rukkist” oli valitud stseen, kus peategelased (Martin Tikk ja Teele Pärn) jälgivad teatris tantsuetendust. Nii nad istuvad publiku seas ja vestlevad, pööramata mingitki tähelepanu Rauno Zubko seatud ning Getter Meresmaa ja Sander Rebase nauditava meisterlikkusega esitatud liikumisele laval. Vaatajate ette püstitub lausa füüsiliselt vajadus jaotada oma tähelepanu ning otsustada, kummast kunstitööst lasta end rohkem mõjutada.

„Idioodist” näidatakse Nastasja Filippovna (Teele Pärn) ja Aglaja (Getter Mersimaa) dramaatilist kohtumist romaani lõpus, mida võõritavad Mõškinit kehastava Sander Rebase suhu pandud arutlused kirjandusteose ja filosoofilise traktaadi erinevast mõjust inimteadvusele. Lavastaja on selles stseenis riskinud – olen kindel, et üheksa režissööri kümnest oleks naisrollid jaganud vastupidi. Harjumine tavakujutlusest erinevaga köidab kogu tähelepanu ja paneb juurdlema lavastaja taotluse varjatud eesmärgi üle.

Tõeline maiuspala ootab aga vaatajat etenduse finaalis. Michelangelo Taavet (Sander Rebane), Lucas Cranachi Lucretia (Teele Pärn), Hans Holbeini ristilt võetud Kristus (Getter Meresmaa) ja Rhodose skulptorite Laokoon (Martin Tikk) on näitlejate elu- ja ilusuuruses toodud öisesse muuseumiruumi arutama oma kasvatuslikku mõju neist päeval mööda marssivatele tuhandeile vaatajaile. Ajaviiteks klatšivad nad lähedal hulkuvat totaka naeratusega Mona Lisat.

Teater NO99 vääriline

Selle lavastuse trumpideks on kaasa mõtlema kiskuv vaimukus ja saali vallutav näitlejate rõõmus energia.

Ja lõpuks – esietendus „surnud mehe majas” NO 99 endises saalis oli sisult ja meisterlikkuselt lahkunu vääriline, nii et kõik polegi eesti teatris veel kadunud. Tekkis mõte, et kui konkurss ruumi- ja rahapärijale tulemust ei anna, siis ehk võikski see saal jääda heade tehniliste võimaluste ning väiksearvulise personaliga külalislavana avatuks üle kogu Eesti valmivaile huvitavaile etendustele. Mis oleks ehk parem, kui tekitada Tallinna südalinna veel üks alaline trupp.

Lavastaja: Paavo Piik
Autor: Paavo Piik ja trupp

Laval: Getter Meresmaa, Teele Pärn, Sander Rebane, Martin Tikk

Esietendus: 11.01 Sakala 3-s (endine Teater NO99)