Teemapüstitus loob eelarvamuse, et naiskunstnike lähenemis- ja käsitlusviisid peaksid justkui meeskunstnike omadest erinema. Milleks muidu lüüa need teineteisest lahku? Näitus aga paistab kinnitavat hoopis vastupidist. Käekiri ja lähtepunktid tulenevad ikka eelkõige kunstniku isikupärast, sõltumata soost. Naiste kujutamise eripärasid võib aga leida motiividest – naiskunstnike valitud teemad juhivad vaataja rajale, kuhu meeskunstnikud alati astuda ei tihka.

Isekeskis. Naine kujutamas naist Foto: Argo Ingver

Rohujuure tasandil on naine olnud alati omaette – lastega kodus, kui mees oli sõjas, oma buduaaris, kui oli vaja hingata ja (taas)leida kese, üksi köögis perele süüa tegemas. Ta on koduhoidja, pere süda, raskuskese. Üksi olid ka naiskunstnikud nii maailma kui ka Eesti mastaabis. Osalt hirmu ja repressioonide tõttu, sest neid ei soositud nende loomingu pärast, osalt vabast valikust. Kuid vaatenurk üksteisele on sama aus igal kontinendil – Aafrika naiskunstnikud kujutavad naist samamoodi sisemaailma pöördunult, kududes, heegeldades, nagu neid kujutatakse ka Eestis. Naine kujutab suguõde nii, nagu ta näeb, kõverpeeglita, olgu see siis korraga valus ja ilus.

Isekeskis. Naine kujutamas naist Foto: Argo Ingver

Eestis andis naiskunstnikele väga suure tõukejõu kunstikool Pallas, mis avamisest alates pakkus mõlemast soost õpilastele võrdseid õppevõimalusi. 1920-ndatest sai kiirelt muutuv kümnend. Raamistik, kust Pallase õpilased end leidsid, oli kõigile samaväärne – töö toimus ateljeedes, normatiivne õppeperiood oli neli aastat. Ateljeedes toimisid/töötasid/tegutsesid segakursused.

Tagasi vaadates tuleb aga tõdeda, et pärast lõpetamist lõid kunstielus suurema eduga läbi mehed, eriti vabakunstnike seas. Paljud naiskunstnikud läksid loomulikku rada – abiellusid ja lõid pere, jäädes sageli oma mehe varju (nt Anna Lukats-Laigo). 1963. aastal on Aino Bach oma mälestustes nimetanud naiskunstnike lugu lausa traagiliseks, viidates abiellumisele ja kunstnikest abikaasade varju jäämisele: „[Pallases] oli väga andekaid naisi, [aga] keskpärane mees lööb kergemini läbi kui andekas naine.” Üks kunstialane väljund oli töötada teatris kostüümikavandaja või butafoorina (nt Natalie Mei ja Leontine Lind-Karu), paljud läksid kunstiõpetjaks (nt Ida Anton-Agu, Ella Mätik), kuid töötati ka ajakirjades illustraatorina (nt Amanda Jasmiin). Muidugi oli ka vabakutselisi naiskunstnikke, kuid sellega oli leiba teenida tunduvalt raskem.

Isekeskis. Naine kujutamas naist Foto: Argo Ingver

Naiskunstnikud said hääle

Naiskunstnike üks esimesi suuremaid tähetunde jõudis kätte 3. oktoobril 1939. aastal, mil Tallinna kunstihoones toimus Eesti naiskunstnike tööde näitus, kus osales 43 kunstnikku kokku 230 teosega. Naiskunstnike omaks võtmine andis neile hääle, vabaduse ja tõstis nad kõrgemale kui kunagi varem. Näitus oli omasuguste seas esimene, see sai väga tormilist ja positiivset vastukaja. Leo Soonpää („Eesti naiskunstnike tööde näitus”, Uus Eesti 8.10.1939) ütles, et seda, mida naiskunstnikud sel näitusel esitasid, oli alati oldud valmis neist uskuma. „On ju meie ülevaatenäitustel alati tunduv protsent naiskunstnikke esinenud (...) Seepärast ei leia ma praeguse näituse korraldamise toimetulekus midagi erakordset. Otse vastupidi. See on täiesti loomulik, kuigi pisut hilinenud nähtus. Viimase lausega mõtlen ma, et niisugust näitust oleks juba varem korraldada võinud. Teadjad väidavad, et naised valmistavat alati pettumuse. Sellelt seisukohalt lähtudes ei ole kõnesolev näitus põrmugi naiselik, sest ta ei valmista pettumust ei positiivses ega negatiivses mõttes.”

Isekeskis. Naine kujutamas naist Foto: Argo Ingver

Mingis mõttes teebki Tartu kunstimuuseumi näitus „Isekeskis. Naine kujutamas naist” kummarduse nii pallaslastest naiskunstnikele kui ka nõukogude ajal Eesti kunstiellu astunud naistele, rõhuasetusega Tartul. Näitus on üles ehitatud on nii ajaloo kui ka hingelise poole järgi, jagades aastad 1920–1980 mõttelistesse narratiividesse. Need ruumid, kuhu pildid on jagatud, on kohad, kus naisel (ka kunstnikuna) on erinevad olekud: avalikus ruumis naisena, pere keskel emana, buduaaris üksi oma algupärase identiteediga. Näitusele valitud töödest kumab läbi igapäevaseid olmesituatsioone (Aino Bach, „Tööle”, 1945; Kaja Kärner, „Kohvikus”, 1957), ihasid (Epp Maria Kokamägi, „Keelatud tunded”, 1987), rõõme (Erna Kreischmann, „Restorianis”, 1923; Lüüdia Vallimäe-Mark, „Päevitamas”, 1981), rusuvust (Natalie Mei, „Õhtu”, 1921; Helju Sarner Zauram, „Ahastus”, 1959) kui ka hirmu (Olga Terri, „Naise pea”, 1951). Käsitletakse meile tuttavlikke hetki kodust (Ellinor Aiki, „Puhkav naine”, 1935), linnast (Ljudmilla Abõševa, „Portree sümmeetria joonega”, 1980), seltskonnast (Lüüdia Vallimäe-Mark, „Kontserdi kuulajad”, 1981) ja omaette olekust (Maara Vint, „Peegli ees”, 1974).

Isekeskis. Naine kujutamas naist Foto: Argo Ingver

Ekspositsioon markeerib teemad ja situatsioonid, milles naiskunstnikud on sookaaslasi kujutanud. Üldmuljelt on need tagasihoidlikud ja alalhoidlikud motiivid, mis ei provotseeri vaatajat, ei rõhuta naise seksuaalsust ega idealiseeri teda. Aga mis ehk kõige olulisemgi, eksponeeritavad tööd näitavad väga ilmekalt, milline oli ajastule omane suhtumine naisesse, milline oli valitsev mood ja üldine mentaalsus.

Kuraator: Kadri Asmer

Avatud Tartu kunstimuuseumis kuni 28.04.2019