Ajage püksid maha ja pange endale pähe. Siis Katk mõtleb, et olete kahe persega inimesed ja neid ta ei julge puutuda. („November“, režissöör Rainer Sarnet)

Haiguste ja surma ärapetmise teema ei ole soome-ugri mütoloogias võõras. Kui ukse taga luuras mõni ravimatu haigus või koguni Surm ise, siis usuti, et ei aita muu, kui kavalus appi võtta – näiteks pidi musta surma eemal hoidma ka see, kui lõhkuda ära kõik üle ojade ja jõgede viivad purded, sest vett haigus kardab. Küll aga pidi ette vaatama, et mõni hea inimene haigust kogemata ise üle vee ei aita, sest Katk võis vahel võtta vaeslapse kuju ning haledalt jõe ääres nutta.

Filmi „Mees, kes üllatas kõiki“ stsenaristid ja režissöörid Natalja ­Merkulova ja Aleksei Tšupov on aga võtnud Siberi eeposest pärit mütoloogilise loo isapart Žambast, kes kavaldas teda otsima tulnud Surma üle, püherdades teetolmus ning maskeerides end niimoodi halliks emapardiks, ning tõstnud selle konteksti, kus igivana lugulaul hakkab kõnetama tänapäeva inimest ning torkima väikese külaühiskonna mädapaiseid.

Keskeale lähenev metsavaht Igor Koršunov (Jevgeni Tsõganov) on üks paljudest tavalistest meestest ühes tavalises väikeses Siberi külas, kus ta ei torka silma millegi erilisega. Ta teeb kohalikus taigas harilikku metsnikutööd, on abielus tavalise külanaisega, kellega tal on kooliealine poeg ning teine laps peagi tulemas. Nad elavad majas, mis näeb välja sama räämas ja lagunev nagu kõik teised majad selles külas. Ootamatu arsti­visiidi käigus aga selgub, et mehel on midagi, mis teda kõigist teistest eristab – tal on ravimatus staadiumis vähk ning elada on jäänud veel vaid kuu või paar. Arstid ei näe ravil mõtet ning kohaliku nõia posimine ei anna tulemusi, kuid vana lugulaul Surma üle kavaldanud isapardist jääb meest painama.

Ta ostab naistepesu, punase kleidi, huulepulga ning silmavärvi ning loodab naiseks maskeerununa surma ära petta. Paraku ei jää aga miniseelikus drag queen’i ilmumine Siberi mudasesse kolkakülla märkamatuks ei teistele külaelanikele ega ka tema enda perele. Mees, kes oma tõelist motivatsiooni paljastada ei saa, hakkab konservatiivses vene hinges tahtmatult esile kutsuma kõige tumedamaid ning võikamaid külgi. Kus mujal võiks naiseks riietatud meesterahvas mõjuda hullema provokatsioonina kui riigis, kus sõna „piider“ võib leida nõukogudeaegsetes psühhiaatriaraamatutes hälvete seast ning kus vaid mõni aasta tagasi võeti ametlikult vastu homopropaganda keelustamise seadus?

Teravast konfliktist hoolimata ei mõju aga film ise ei provokatsioonina ega ka mitte poliitiliselt. Filmi peategelane ei maadle küsimustega oma seksuaalsest identiteedist, vaid ta lihtsalt on – istub, seisab, kõnnib, tantsib, vaatab ja vaikib. Ja see teeb filmi sümpaatseks. Film kulgeb vaikselt ja rõhkudeta nagu elu ise. Kõik sündmused on edasi antud lihtsa, peaaegu dokumentaalse jutustusena, toimuvale hinnangut andmata. Selles justkui draamavabas draamas pakub ainsaid emotsionaalseid üleelamisi filmi naispeaosatäitja – Igori abikaasa Natalja (­Natalja Kudrjašova), kes sai selle rolli eest Veneetsia filmifestivalil Orizzonti võistlusprogrammis parima naisnäitleja tiitli.

Filmi tundliku hõredusega muusikaline taust, kus kõlavad kummituslikud onomatopoeetilised häälitsused, ning operaator Mart Tanieli naturalistlik pildikeel loovad harmoonilises sümbioosis maailma, kust ei puudu ka teatav müstitsism. Rahulikud kaadrid üleelusuuruste putkede vahele kaduvast inimesest ning mitmesaja aasta vanuste puude mühas toimuvast brutaalsest vägivallast loovad filmile teise narratiivi lisaks – sellise, kus mõne kõrgemalseisva kõrvaltvaataja kohalolu on selgelt tajutav, narratiivi, kus imed on võimalikud.

„Mees, kes üllatas kõiki“ on pealtnäha lihtne film, kuid sellel on palju kihte. Lisaks kõigele eelnevale on ta nagu puhastustuli – lugu armastusest, mis andestab ja võidab kõik, ning lugu lahtilaskmisest – alles siis, kui oled osanud lõplikult loobuda kõigest, mis sind määratleb, võid sa saada kellekski uueks ja iseendast suuremaks.

Kinodes alates 11. jaanuarist.