„Ühe itaallase Eesti. Luca Berti fotod“. Eesti Vabaõhu­muuseum / Saara kirjastus, 2018. 136 lk.

Itaalia fotograaf Luca Berti alustas moefotograafina, kuid pühendab nüüd oma aja maainimeste ja maastike jäädvustamisele suures dokumenteerimisprojektis „Inimene ja loodus 21. sajandil“. Ta on maakogukondade elu pildistanud Põhjamaades, Lätis ja Leedus. Berti Eestis tehtud fotodest andis Eesti Vabaõhumuuseum välja suureformaadilise fotoraamatu „Ühe itaallase Eesti“.

Naine Linakülast. Kihnu, 2016 Foto: Luca Berti

Luca Berti mustvalgetel ja seepiatoonilistel fotodel on Eesti maaelanikud – alates paariaastasest kuni muldvanadeni. Pildid on lavastatud, s.t inimesetel on palutud fotograafi soovil valitud kohta seista või istuda ning vaadata otse objektiivi. Berti pildistab suure, ­kolmjala peal seisva plaatkaameraga, mis põhimõtteliselt ei erine Johannes Pääsukese (1892–1917) poolt kasutatud tehnoloogiast möödunud sajandi algul. Sellise aparatuuri ülespanek ja pildistamiseks valmistumine on omaette protsess, mis nõuab aega, keskendumist ja tähelepanu nii fotograafilt kui pildistatavalt. Berti piltidel inimesed ei naerata. Ajalehele Järva Teataja antud intervjuus ütles Berti: „Tahan, et nad oleksid, nagu nad on, et naeratuse asemel pääseksid mõjule nende näojooned, kõneleksid nende silmad.“

Võib-olla tõesti, aga mida nende silmad siis „kõnelevad“? Inimeste ilmet ei saa üheselt määratleda, see sõltub sellest, mida iga vaataja sealt välja loeb vastavalt oma kultuuritaustale, väärtustele, tujule jms. Mis ühele asjalik ja tõsine, see võib olla teisele sünge või kuri. Minu jaoks on nende ilme valdavalt valvas ja murelik, kuigi on ka erandeid. Võrdlesin Berti fotosid Johannes Pääsukese poolt 1913. aastal Eesti Rahva Muuseumi tellimusel tehtud ringreisil valminud portreedega. Saja aasta tagustel piltidel on talu­inimeste näod kergelt muigvel, igatahes on neis mingit mõnusat sisemist äraolemist, isegi siis, kui tegu on kaltsudes ja paljasjalgsete sõnnikuvedajatega. Samas peeti Pääsukest eriti heaks suhtlejaks, mille tõttu tema pildistatavad olid lõdvestunud ja lahked. Berti aga eesti keelt ei valda ning suhtleb modellidega vaid üksikute üldarusaadavate ingliskeelsete sõnade abil. Nii et võib-olla on siin lihtsalt tegu optimaalse valikuga…

Heikki Leis „Eesti meister“. Silmapete, 2018. 208 lk. Foto: Illustratsioon: Liis Lillepool

Heikki Leisi raamatus „Eesti meister“ on üle kolmekümne värvilise fotoloo-minireportaaži oma ala meistrite töötegemisest: animaator Priit Pärn, ehtekunstnik Tanel Veenre, grafitikunstnik Edward von Lõngus, kunstnik Peeter ­Allik, kui nimetada tuntumaid. Neile lisaks palju mitmesuguste alade meistreid, kellassepast pottsepa ja tattoo-kunstnikuni. Tavaliselt on ühes loos portree loomingulises töökeskkonnas ning lähivõtted. Neid fotosid on hõlbus „lugeda“ – enesekindlad ja rahulolevad näoilmed, ametile omased rõivad, töö kohale kummardunud poos ning professionaalne keskkond, kus neid on üles võetud. Kas see kõik on tõene, mida Leis meile näitab? Et niimoodi Eesti meistrid töötavadki? Siin peame usaldama küll ainult Leisi ennast – võinuks ta ju mustkunstniku ja relvameistri omavahel ära vahetada ja vaataja ei oskaks küll vahet teha, kui poos, riided ja keskkond on „õiged“. Me peame uskuma. (See on lihtsalt viide asjaolule, et foto ei ole tõend, et midagi just niimoodi toimub nagu pildile jäädvustatud.) Heikki Leis paneb asjad vaataja jaoks täpselt paika nii raamatu nime, selgitavate tekstide kui fotode kaudu. Fotodel on tähendusi rõhutatult ainult üks. Ainus erand on „hambahaldjas“ Heino, kes ei sobitu kogumiku sotsiaalselt homogeensesse tegelaskonda ja jääb autsaiderina salapäraseks kõrvalseisjaks.

Luca Berti ei püüa vaatajale midagi selgitada. Fotode juures pole allkirju ega pildistamise kohta. Ta jätab meid meie kultuurilise tausta ja teadmistega fotot vaatama ja mõtlema, mida see siis tähendab. Ning mõte hakkab liikuma ajas, ruumis, inimestes, arhetüüpides ja mälestustes edasi-tagasi. Tähendusi on rõhutatult palju. See ongi kahe fotoraamatu põhiline vahe.