Ei tea, kas see ongi nii või mulle ainult tundub, aga Eestis on üks inimene, kelle kohta on pea võimatu midagi kriitilist öelda – mitte sanktsioonide kartuses, vaid tunnetuse põhjal –, ja see on Arvo Pärt. Fenomen on huvitav. Nalja vist siiski võib teha. Ka Pärdile tundub huumor omane olevat.

Jäin sellele mõtlema Joonas Sildre graafilist romaani „Kahe heli vahel” lugedes/vaadates. Ma lihtsalt ei ole kindel, kas seda on võimalik vaadata neutraalselt, sest mingi veider aukartus on juba ette sisse programmeeritud. Pigem ongi tegu väga hea teosega.

Piltide ja napi dialoogiga jutustatakse lugu, mis algab sellega, kuidas väikese Arvo Pärdi ema talle lapsepõlves laulab, ja lõpeb 1980. aastal, mil Pärtide pere on sunnitud Eestist lahkuma. Edasine on markeeritud vaid mõne lausega. Niisiis näitab romaan aega, mil Pärt oli veel inimene, mitte legend.