Pealkirjaga ei soovi ma kedagi vanuse järgi diskrimineerida, vaid järeldan seda publiku reaktsiooni järgi. Pensioniealised vaatajad pugistasid naerda, neile paistis film väga meeldivat. Mina nende vaimustust ei jaganud, vähemalt mitte täies ulatuses.

Tõnu Kark on teinud väga hea rolli, ta on nagu filmi valatud ega lasku teatraalsetesse liialdustesse. Foto: Heikki Leis


Merle Jääger ja Tõnu Kark on teinud väga head rollid, nad on nagu filmi valatud ega lasku teatraalsetesse liialdustesse. Jäägri roll Taarkana on küll kõrvalosa, kuid see valu, millega ta Nasta uppumise laulu esitab, jääb filmist ereda sähvatusena veel pikaks ajaks meelde. Kargil on veidi suurem osa, paraku üsna üheplaaniline, kuid see pole näitleja viga. Kivi läheb kirjutajate kapsaaeda, sest tegelased on üheplaanilised ja karikatuursed. Kargi tegelaskujus võinuks olla noorte kehkenpükste tasakaalustuseks veidi rohkem sügavust, tema elukogemus võinuks paremini esile pääseda.

Vastandlikud karakterid

Peategelasi on kaks: Johannes Pääsuke Ott Sepa kehastuses ja tema sõber Harri Volter Märt Avandi esituses. Nad moodustavad klassikalise vastanduva karikatuuri: pikk ja lühike, vaoshoitud ja uljas. Kahju on sellest, et Pääsukese puhul ei pääse üldse esile tema tõsine kirg filmikunsti vastu. Ta sahmib ja teeb küll, aga see kõik on pigem koomiline ja juhuslik, mitte sihiteadlik pühendumus.

Johannes Pääsuke (Ott Sepp) ja tema sõber Harri Volter (Märt Avandi) moodustavad klassikalise vastanduva karikatuuri: pikk ja lühike, vaoshoitud ja uljas. Foto: Heikki Leis

Ma ei usu hetkekski, et tõeline Johannes Pääsuke oli niisugune kehkenpüks, kelles puudus vähimgi tõsidus. Tänapäeval võivad ju tema filmikatsetused koomilised tunduda, kuid toona paistis see teisiti.

Kahju on sellest, et Pääsukese puhul ei pääse üldse esile tema tõsine kirg filmikunsti vastu.

Nalja on filmis kistud kõvasti. Kohati oligi naljakas, kuid kokkuvõttes jäi mulle kibe mulje, et Pääsukesele on selle filmiga tehtud karuteene. Temast on tehtud naljanumber, mitte tõsiselt võetav Eesti esimene filmimees. Sepp ja Avandi on oma rollides küll muhedalt naljakad, kuid nad etendavad siiski karikatuuri ja jäävad tummfilmilikult marionetlikeks. Neis pole sügavust, aga seegi tuleneb pigem stsenaariumist. YouTube’is saab igaüks vaadata Pääsukese esimest filmi „Karujaht Pärnumaal” (1914), millest on selgesti näha, et Pääsuke on ka näitlejatega tööd teinud. Teenija ei möödu härra eest, vaid tagant, kompositsioon on paigas, näitleja püsib kaadris, keerab end telefoniga rääkides kaamera poole. YouTube’is on võimalik vaadata ka filmi „Retk läbi Setumaa” (1913), mis on jupikaupa ka Volmeri filmi monteeritud. Vana ja uus on kahtlemata osavalt kokku segatud, naljanumbriks keeramine samuti üsna leidlik. Stsenarist Olavi Ruitlane oskab humoorikas olla küll, aga…

Sepp ja Avandi on oma rollides küll muhedalt naljakad, kuid etendavad siiski karikatuuri ja jäävad tummfilmilikult marionetlikeks. Foto: Heikki Leis

Hoolimata sellest, et Johannes Pääsuke hukkus üsna noorelt (25-aastasena) ning tegi oma kuulsad fotoretked ja filmid 20. eluaastais, oli ta fotograafia vastu huvi tundma hakanud juba 15-aastaselt. Tema isa oli edukas kaupmees ja poisil oli võimalik oma huvialaga kohaliku meistri juures tegelda. 20-aastasena polnud Pääsuke kindlasti enam fotonduses nii koba suvaline sell, nagu filmist paistab. Tõenäoliselt oli ta isa kõrvalt ka veidi majandamist õppinud, päris elus asutas ta hiljem ka filmikompanii. Tundub, et talle tehakse liiga ka teda vaese ja rahaasjades
saamatuna kujutades.

Pääsukesest on tehtud naljanumber, veiderdav sell, keda ei saa tõsiselt võtta. Foto: Heikki Leis

Ma ei arva, et film peaks olema surmtõsine ja heroiseeriv, aga seekord on küll komejandiga lausa teise äärmusse laskutud. Pääsukesest on tehtud naljanumber, veiderdaja, keda ei saa tõsiselt võtta. Võiks isegi küsida: miks ometi Volmer Pääsukest niimoodi vihkab?

Vana ja uus on kahtlemata osavalt kokku segatud, naljanumbriks keeramine samuti üsna leidlik.

Filmi kunstnikutöö on korralik. Katrin Sipelgas ja Killu Mägi. Võttepaigad on kohati sellised, et tahaks aplodeerida, loodusvaated kaunid, kompositsioonid paigas. Mõnevõrra häiris, et terve film on järeltöötluses väga kollaseks tõmmatud. Saan küll aru taotlusest, et oleks osalt nagu vanaaegne muinasjutt, kuid seda kollast, nagu naljagi, on kokku saanud liiga palju. Veel on filmis ohtralt setusid, kes praegu päriselt ka Setumaal tegutsevad, kui näiteks lähed suvel kuningriigi päevadele või niisama läbi sõidad. See on ainult hea, Setumaast rääkivas filmis ei ole kunagi liiga palju setusid.

Heli kohati paigast ära

Filmi helilooja Ardo Ran Varres on südamega asja juures olnud, muusikat on ka väga palju, algusosas tundub see küll veidi liiga võõrapärane, rohkem nagu mõni mägilaste või kõrberahva pillijoig, mitte meie kandi viis. Lõpupoole läheb tuttavlikumaks ja omasemaks. Ent heli ise on kohati paigast ära, puhas tehniline praak (ma ei räägi siin muusikast), mida ei tohiks filmi lõppversioonis kuulda. Ühe koha peal Pääsuke karjub – no ei ole pilt ja heli kooskõlas! Teises kohas ütleb Volter midagi ja hääl oleks nagu maa alla mattunud. Neid apse hakkas kõrva eriti filmi esimeses pooles.

Valu, millega Merle Jääger Nasta uppumise laulu esitab, jääb filmist ereda sähvatusena veel pikaks ajaks meelde. Foto: Heikki Leis

Eks ta kokkuvõttes üks volmerlik film ole. Kui olete seni Hardi Volmeri filme nautinud, siis ei pea te selleski pettuma. Kuid kui loodate päriselt näha seda, mida pealkiri lubab – missugune oli Johannes Pääsukese tõeline elu –, siis jääte küll pika ninaga. Te saate komejandi, näete veiderdamist ja arhiivikaadreid, Ruitlase ja Volmeri fantaasialendu, aga tõelisusega ei näi sellel eriti pistmist olevat.

„Johannes Pääsukese tõeline elu”

Režissöör: Hardi Volmer

Stsenaristid: Hardi Volmer, Olavi Ruitlane

Osades: Ott Sepp, Märt Avandi, Tõnu Kark, Ester Kuntu, Merle Jääger jt
Kinodes alates 11. jaanuarist