„Roheline raamat” on teekonnafilm kahest mehest, kes on pärit erinevast sotsiaalmajanduslikust, etnilisest ja kultuurilisest keskkonnast. Oma eelarvamusi ja erinevusi ületades peavad nad leidma ühise pinna edukaks koostööks.
Ootamatu sõprus
Vastastikust mõistmist väärtustav heatujufilm räägib loo ootamatu sõpruse tärkamisest 1960-ndate alguse USAs, kus lõunaosariikides domineerisid rassiline segregatsioon ja struktuurne rassism. Selliste sallimatust ja viha õhutavate tingimuste taustal tuuakse filmis kokku kaks erinevas sotsiokultuurilises mullis elavat tegelast – Itaalia juurtega bronxlasest väljaviskaja Tony Vallelonga ehk Lipi (Viggo Mortensen) ja afroameeriklasest džässpianisti Don Shirley (Mahershala Ali). Väljapeetud, kõrgelt haritud ja snoobiliku kesta taha peituv üksik Don värbab jämeda, otsekohese ja hea südamega pragmaatiku Tony oma autojuhiks ja ihukaitsjaks, kui Doni trio suundub sügavale lõunaosariikidesse tuurile. Sellega algab peategelase Tony rassistlike eelarvamuste ja hoiakute ümberkujundamise ringreis, mille käigus tegeleb ka Don sisekaemusega, elades läbi ajastu valusaid realiteete. Selles maailmas on Doni kui eduka ja hinnatud artisti tegevusvõimalused väljaspool lava vägagi piiratud ning ranged rassidevahelised piirid tekitavad tal identiteedikriise.
Need komplekssed teemad on vormistatud „Rohelises raamatus” hubase džässmuusika saatel kulgevasse narratiivi, mida kannab edasi muhe huumor ja sümpaatne karakteritevaheline keemia. Mortenseni („Sõrmuste isand”, „A History of Violence”) ja Ali („Moonlight”, „House of Cards”) kokkumäng teeb stereotüüpidega piiripealselt mängivatest karakteritest varjundirikkamad. Teisisõnu südamliku, kuid naiivse stsenaariumi erinevaid etnilisi ja sotsiaalmajanduslikke gruppe puudutavad stereotüübid rakendatakse tubli näitleja- ja režissööritööga ladusamaks osaks loost.
Köitvad esitused aitavad ajastut luua ning täiendavad filmi läbivalt publikusõbralikku tooni. Teos puudutab raskeid teemasid mõnd ehk ärritades ja solvates, teise jaoks põhjendatult lihtsustaval viisil, sest on mõeldud laiale publikule. Tänu Mortenseni ja Ali siirale esitusele ärkavad need teemad ellu siiski parajalt liigutavalt, vaatajat oma mugavusstsoonist välja rebimata. Selline muretu, aga teadlik teemakäsitlus koos nauditava näitlejatööga muudab vägagi etteaimatavatel radadel liikuva südantsoojendava loo huvitavamaks.
Sarmikas draamakömöödia
Jämedate ja grotesksete komöödiatega („Dumb and Dumber”, „Me, Myself & Irene”, „There’s Something About Mary”) tuntud režissöör Peter Farrelly on seekord saanud hakkama üllatavalt sarmika draamakomöödiaga, millel on kerget tooni peegeldav ergas värvigamma ning muhe sõnum. Tänapäeva vastandusi rõhutavas maailmas näib vajalik jutustada lugu pingeid maandades, mitte neid tekitades, ning edendada selle kaudu üksteiselt õppimist, üksteise mõistmist ja austamist.
Tonaalsuse ja motiivide poolest ülemaailmse menu saavutanud Prantsuse sõbrakomöödiaga „1+1” („The Intouchables”) sarnanev „Roheline raamat” suundub Oscari-rallile kolme kuldgloobusega (parim komöödia/muusikal, parim stsenaarium, parim meeskõrvalosatäitja). Võidukat teekonda on küll pidurdanud mõningad probleemid filmi ümber. On selgunud, et kuigi „tõelisest sõprusest” inspiratsiooni saanud stsenaariumi üks autor on peategelase poeg Nick Vallelonga, pole Doni-poolseid järglasi filmitegemisse kaasatud. Nemad pole eriti rahul sellega, kuidas ning kui tõetruult on kujutatud Doni ja teda ümbritsevaid sündmusi.
Kui aga võtta filmi kui laiale vaatajaskonnale mõeldud ning keskpärasusest mõnevõrra kõrgemal hõljuvat sentimentaalset pooltõsielulist draamakomöödiat, mis käsitleb rassi- ja klassiküsimusi mõistetavalt ja publikusõbralikult, on tegu igati mõnusa ja head tuju tekitava teosega.
