II maailmasõja lõpulahingud Tallinnas


22. september 1944. Punaarmee üksused hõivavad Tallinna, mille Saksa väed olid maha jätnud. Paljude eestlaste jaoks oli see ühe okupatsiooni vaheldumine teisega. Punaarmee jaoks aga samm sõja võidu ja fašismi alistamise poole. Nõukogude sõjaväelased tõmbavad Pika Hermanni tornist maha mitte Saksa, vaid Otto Tiefi valitsuse heisatud Eesti lipu. Lisaks Saksa vägedele on päev-kaks varem Tallinnast laevadega lahkunud suur hulk põgenikke.

1944 Foto: Rahvusarhiiv

Vabastajate väljak


14. aprill 1945. Tõnismäe platsile maetakse ümber 12 langenud Punaarmee sõduri säilmed. Kes täpselt maeti ning mis asjaoludel nad hukkusid, pole tänaseni selge. Maetutest 11 on mehed ning üks naine. Hauale püstitatakse puust mälestusmärk. Plats ühishaua ümber hakkab kandma Vabastajate väljaku nime. Õhus olevatest pingetest annab aimu tõik, et 1946. aasta mais lasevad kaks eesti koolitüdrukut puust monumendi õhku. Mälestusmärk taastatakse päev hiljem.

Teise maailmasõja õudustes hukkub üle 73 miljoni inimese.

Foto: Rahvusarhiiv

Pronkssõdur Aljoša


21. september 1947. Senise puust mälestusmärgi asemel avatakse Enn Roosi ja Arnold Alase koostöös valminud monument. Algul on kavandeid kaks, millest mõlemal on kujutatud ka last, kuid viimaks jääb langenud kaaslasi leinav sõdur siiski üksinda. Palju huvi pakkunud küsimusele, kes oli pronkssõduri modell, ühtset vastust pole: pakutud on raskejõustiklast Haljand Hallismaad, vasaraheitjat Helmut Burmeistrit, kunstitudengit Vello Rajangut, puuseppa Albert Adamsoni ja maadlejat Kristjan Palusalu. Ametlikult Tallinna vabastajate monumendi nime kandev skulptuur saab rahva seas hüüdnime Aljoša.

1947 Foto: Rahvusarhiiv

Pronkssõduri avamine 1947. aastal.


1956 Foto: Rahvusarhiiv


Igavene tuli


1964. aasta. 20 aastat pärast sõjategevuse lõppu Tallinnas renoveeritakse pronkssõduri ees olev plats ja sinna tuleb kiviplaatidega väljak. Võidupüha tähistamine alles hakkab au sisse minema. Ka Moskvas peetakse esimene võiduparaad pärast sõja lõppu. Pronkssõduri esisel väljakul süüdatakse igavene tuli, mille juures seisavad järgnevatel aastakümnetel auvalves pioneerid. Igavese tule leekidest süüdatakse edaspidi eestlaste rahvuskultuuri ankrukivi, laulupeo tuled (erandiks 1969. aasta juubelipidu). Igavene tuli kustub Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal.

Igavese tule süütamine Pronkssõduri juures. Keskel süütab tuld NSV Liidu kangelane Arnold Meri. Foto: Rahvusarhiiv
1964 Foto: Rahvusarhiiv
Eesti NSV 1985. aasta üldlaulu- ja tantsupeo tule süütavad Pronksõduri juures asuvast igavesest tulest Gustav Ernesaks ja Arnold Meri. Foto: Rahvusarhiiv
1975 Foto: Rahvusarhiiv

Eesti iseseisvumine

Eesti taasiseseisvub 1991. aastal. Uus aeg paneb ümber mõtlema seniseid narratiive. Sinimägedes toimub 1995. aastal esimene Saksa vägedes võidelnud veteranide kokkutulek. Sellesse üritusse on konflikt Eestit pealetungiva Punaarmee vastu kaitsnud ja hilisemate võitjate vahel sisse kodeeritud.

Mõneks ajaks tundub, et vastasseis saab elegantse lahenduse, kui pronkssõdurile paigaldatakse uus tahvel ning kuju hakkab sümboliseerima kõiki II maailmasõjas langenuid. Rahvuslikud jõud ei hakka pronksmeest kunagi pidama „oma” monumendiks, punaveteranid ja nende austajad käivad seal aga endiselt võidupüha tähistamas.

1995. Igavene tuli on juba aastaid kustunud. Foto: Rahvusarhiiv


1995 Foto: Rahvusarhiiv

Pinged kasvavad


2006. aasta. Pinged rahvuslaste ja Nõukogude sõjaveteranide vahel on järsult eskaleerunud. 9. mail leiab aset kirgi küttev intsident, kui sinimustvalgete lippudega demonstrandid eesotsas Jüri Böhmi ja Jüri Liimiga tulevad pidutsevate veteranide sekka. Järgneb rüselus ning Eesti politsei viib lipud minema. Järgmisel päeval teevad rahvuslased üleskutse monument kõrvaldada. 20. mail nõuab seda pronkssõduri juures juba tuhatkond inimest. Ärkavad ka poliitikud. Monumendi kaitsjad moodustavad nn antifašistliku komitee ja ühenduse Öine Vahtkond. Oktoobrist alates on monument politsei pideva valve all.

2005 Foto: Ekspress Meedia

Pronksiöö


2007. jaanuaris-veebruaris võtab riigikogu vastu Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide kaks eelnõu, millega sisuliselt nõutakse pronkssõduri äraviimist. Peaminister Andrus Ansip nimetab monumendi teisaldamist „Eesti suveräänsuse küsimuseks”. Olukord kulmineerub kiiresti. 26. aprilli varahommikul püstitatakse kuju ümber väljakaevamiste turvamiseks tara. Sinna kogunevad tuhanded inimesed. Ööseks puhkeb Tallinnas stiihiline purustamine. Hukkub üks inimene, Dmitri Ganin. 27. aprilli hommikuks on kuju minema viidud, kuid rahutused jätkuvad veel kaks päeva.

2007

Foto: Erakogu
Foto: Erakogu
Foto: Erakogu
Foto: Erakogu
Foto: Erakogu
Foto: Erakogu

Pronkssõdur Kaitseväe kalmistul


30. aprill 2007. Tõnismäelt leitud säilmed maetakse kirikliku leinatseremooniaga Filtri tee kalmistule ja sinna paigutatakse ka pronkssõduri kuju. Peaminister Andrus Ansip asetab lepitusžestina 8. mail kuju ette pärja. Juunis laotakse üles kivimüür.

2007 Foto: Arvi Kriis

Laamendamise ja marodööritsemise eest saab kokku karistuse 91 isikut, kuid rahutuste väidetava organiseerimise eest kohtu alla antud neliku - Dimitri Klenski, Dmitri Linteri, Maksim Reva ja Mark Sirõki - mõistab kohus õigeks.

Täna on pronkssõdur endiselt mälestusmärk, mille juurde tullakse sõja lõpu aastapäevadel langenuid mälestama. Kunagised pinged pole rahulikul kalmistul enam uuesti lahvatanud.

Loo autor: Krister Paris

Graafika ja kujundus: Anna Plukk, Mart Nigola

Videomontaaž: Oliver Tsupsman, Arsenii Krekhov

Toimetaja: Kerttu Pass

Ekspress Meedia loovjuht: Mihkel Ulk

Tänud: Mari Aaspõllu, Andrei Shumakov

Kasutatud fotod: Rahvusarhiiv, Tiit Blaat, Marko Mumm, Rauno Volmar, Arvi Kriis