SUUR LUGU | Ratase valitsus kaotas eurovalimised selgelt
Suuremad valitsusparteid, Keskerakond ja EKRE said kumbki ühe koha. Kolmas võimukoalitsiooni erakond Isamaa pidi leppima võimalusega, et nende saadik liitub ülejäänud kuuega Brüsselis pärast Brexiti toimumist, mil Eesti saab veel ühe koha.
Ka häälte arvestuses võitis eurovalimised suurelt opositsioon. Sotsid ja Reformierakond kokku said 164 542 häält, ning kui lisada juurde Keskerakonnast lahkunud saadikule Raimond Kaljulaidile üksikkandidaadina antud hääled, pooldas Eesti parlamendiopositsooni kokku 185 185 valijat.
Kolm valitsuserakonda pälvisid eurovalimistel kokku 124 276 valija toetuse.
Teiste poliitiliste jõudude ja üksikkandidaatide toetus jäi kordades väiksemaks. Neist suurim, erakond Eesti 200 kogus 10 706 häält, mis aga on suhteliselt väiksem saak kui riigikogu valimistel, mil nad jäid napilt parlamendi ukse taha.
Kolm järeldust:
1) Eestis varjutas seekordseid europarlamendi valimisi sisepoliitika. Uue valitsuse moodustamine ja selle järelkajad domineerisid avalikus debatis täielikult, Euroopa Liidu poliitikate üle arutati vähe ja eelkõige meediakanalite korraldatud väitlusformaatides.
2) Paljud nägid eurovalimistes pigem referendumit selle üle, kas Jüri Ratase teine valitsus on kõlblik Eestit valitsema või tuleb sellele anda eitav hinnang. Reformierakond tegi ka sellesisulist kampaaniat, võitis valimised, kuid samas ei suutnud seegi teema tuua välja tavapärasest oluliselt rohkem valijaid. Seda jällegi võib lugeda märgiks, et enamusele Eesti inimestest ei lähe poliitika kõrgetes sfäärides toimuv isiklikult korda.
3) Kindlasti tõlgendab opositsioon oma eurovalimiste võitu rahva meeleavaldusena Ratase valitsuse vastu. Mingisugust poliitilist mehhanismi, et selle tulemuse põhjal riigis valitsust hakata teistsuguse vastu vahetama või lausa erakorralisi valimisi korraldama, aga ei ole. Valitsuspoliitikud saavad rõhuda sellele, et tegu on erilaadsete valimistega ning toetus europarlamenti saatmisel ei ole automaatselt ülekantav toetuseks Eesti sisepoliitikas.
Suur interaktiivne valimiskaart: Eestimaa värvus roosaks ja kollaseks
Vaadates valimiste võitjaid piirkonniti, näib Eesti poliitiline kaart otsekui üle kallatud tuntud päevakajalise poliitilise substantsi ehk "roosa ilaga". Enamik riigist on värvunud sotside pooldajaiks, paiguti kollaste reformierakondlike laikudega, kus elab aga enam inimesi. Tallinnas olid põhiliselt edukad oravad, kuid sotsid võitsid kolmes väikeses n-ö hipsteripiirkonnas – Kalamajas, Kassisabas ja Pelgulinnas. Lasnamäel ja Koplis võitis traditsiooniliselt Keskerakond.
Kui veel detailsemalt vaadata, siis kõige võimsama ülekaaluga lõid Kaljurand ja sotsid konkurente Türi valla põhjaosas, kus neid toetas 44 protsenti hääletanutest.
Reformierakond kaotas võrreldes riigikogu valimistega oma positsioone sotsidele saartel ja mitmes Lääne-Virumaa piirkonnas, ent sarnaselt parlamendivalimistele valitses kollane suurt osa Tallinnast ning selle lähiümbruse valdasid (suurima Reformierakonna toetuse leiab endiselt heal järjel Rae, Harku ja Viimsi valla piirkondadest), samuti Tartut ja Tartu maakonda.
Keskerakond kaotas küll võrreldes viie aasta taguste eurovalimistega oluliselt toetust Ida-Virumaal, ent see jäi siiski ainsaks maakonnaks, kus Jüri Ratase erakond esikoha võttis. Keskerakonna tugevamad kantsid leiab endiselt Narvast, Kohtla-Järvelt, Tallinnast Lasnamäelt, Koplist ja Õismäelt.
Tähelepanuväärsed numbrid
Eurovalimiste parima isikliku tulemuse tegi endine välisminister, sotsiaaldemokraatide kandidaat Marina Kaljurand, kes kogus 65 559 häält. Sellega vedas Kaljurand europarlamenti sisse veel teisegi sotsi, kelleks osutus endine välisminister ja kaitseminister Sven Mikser. Viimase isiklik häältesaak jäi oluliselt pisemaks, 2886 häält.
Seejuures kogus Kaljurand sotside saadud 77 384 häälest koguni 85 (!) protsenti. See pole aga sugugi pretsedenditu - 2004. aastal, kui sotsid said europarlamenti kolm mandaati, moodustas nende 85 429 häälest koguni 89 protsenti Toomas Hendrik Ilvese isiklik isaak.
Võiduka Reformierakonna kaks mandaati noppisid ülekaalukalt Andrus Ansip ja Urmas Paet, hääli vastavalt üle 40 000 ja 30 000.
Yana Toom vormistas endale Keskerakonna ainsa mandaadi 27 003, Jaak Madison EKRE koha 22 283 häälega. Riho Terras ja Isamaa peavad 21 474 häälega jääma Brexiti ootele.
Üksikkandidaat Raimond Kaljulaid kogus 20 643 häält, mis aga ei taganud talle kohta europarlamendis. Siin tuleb arvesse võtta, et üksikkandidaat ei võistle sisuliselt mitte erakondade nimekirjades esinevate poliitikute, vaid kogu nimekirjaga.
Keskerakonna nimekirja poliitikutest tegi paremuselt teise tulemuse ülejooksik Reformierakonnast Igor Gräzin – 10 322 häält.
Nähtava meediakampaania teinud endine esileedi Evelin Ilves, kes kandideeris roheliste nimekirjas, kogus 3084 häält – märgatavalt enam sama nimekirja teistest poliitikutest, ent jäi Euroopa Parlamenti pääsust väga kaugele.
Kolm järeldust:
1) Eestis saavad traditsiooniliselt eurovalimistel palju hääli need poliitikud, kes mõjuvad usutavalt ja kompetentselt Euroopas Eesti asja ajajana. Esimestel valimistel 2004 oli selliseks häältemagnetiks Toomas Hendrik Ilves, kolmas kord 2014 Andrus Ansip. Teistel valimistel 2009 oli eriolukord, kuna suletud valimissüsteem ei võimaldanud anda häält erakonna nimekirjas kandideerivate poliitikute toetuseks. See ajendas protestilaine, mis viis Euroopa Parlamenti Indrek Tarandi, kes aga endise välisministeeriumi kantslerina jättis ka kompetentse ja tõsiseltvõetava mulje.
2) Ka seekord olid häältemagnetiks kandidaadid, kelle võimes esindada Eestit Brüsselis ja Strasbourgis professionaalselt ja sisuliselt ei ole kahtlust: Marina Kaljurand, Andrus Ansip ja Urmas Paet tegid kõik kolm väga hea tulemuse. Yana Toomi tagasivalimine näitab, et tema venekeelne valijaskond ei ole pettunud selles viisis, kuidas ta neid on europarlamendis esindanud. Keskerakonna nimekiri tervikuna ei sisaldanud seekord partei tipp-poliitikuid, ehk Toomile selles võistlejat praktiliselt ei leidunudki – peale Igor Gräzini, kes aga ei suutnud hoolimata tuntusest keskpärasest rohkemat.
3) Roheliste nimekirjas kandideerinud Evelin Ilvese tagasihoidlik edu on järjekordne tõend, et isegi väga suurt, üle-Eestilist üldise taseme tuntust on keeruline valimistel häälteks konverteerida. Sama fenomen toimis 2004. aasta valimistel supermodell Carmen Kassi puhul. See kehtib mitte ainult seltskonnatähtede puhul, ka tuntus näiteks ajakirjanikuna ei taga kuidagi valimisedu. 2014. aastal üritas Eesti üks tuntumaid ajakirjanikke ja raadiohääli Anvar Samost europarlamenti saada, teda toetas hulk Eesti hinnatud ühiskonnategelasi, aga tulemust ei tulnud.
Vaata Eestis toimunud europarlamendi valimiste seniseid TOP häältesaake:
Valimisaktiivsus veidi tõusis
Üle Eesti võttis eurovalimistest seekord osa 37,6% valijaid, mis on mõnevõrra 2014. aastast parem tulemus. Tookord osales europarlamendi valimistel 36,5% valijatest.
Väikseimaks jäi osalus seekord Ida-Virumaal, kus tuli välja üksnes 24,3% valijatest. Tallinnas võttis valimistest osa 42,9% ja Tartu linnas 42,1% valijaid. Maakondadest ületas 40% vaid Harjumaa – 41,8%.
E-hääletusel osales 17,6% valijaid.
Andrus Ansip: endiselt häältemagnet
Aastad Eestist eemal Euroopa Komisjoni digivolinikuna ei ole suutnud kunagise rekordpeaministri Andrus Ansipi sära häältekogujana kahandada. Ansip tegi Reformierakonna esinumbrina sarnase tulemuse nagu viis aastat tagasi - 41 006 häält - ja jäi isiklikus arvestuses alla vaid Marina Kaljurannale.
Rõivase pingutused ei saanud Paetile vastu
Reformierakond võitis, kuid partei peol polnud sugugi kõik rõõsad ja rõõmsad. Ekspeaminister Taavi Rõivas tegi europarlamenti pääsemiseks tõsise pingutuse, pannes püsti nähtava kampaania, ent Euroopa ust see talle ei avanud. Üllatust siin polnud - nagu ennustasid ka valimiste eelsed arvamusküsitlused, ei olnud Rõivasel parteisiseses konkurentsis Ansipi ja Paeti vastu šanssi. Ansipi järel teise reformierakondlasena Euroopa Parlamendi mandaadi noppinud Paetist kogus Rõivas ligikaudu neli korda vähem hääli, kuigi erakonna valimisnimekirjas oli ta asetatud koha võrra eespool.
Nii olnuks Rõivase jaoks reaalsem variant Euroopa Parlamenti pääsuks Reformierakonna kolmas mandaat Isamaa hetkel veel teoreetilise koha või isegi sotside teise mandaadi arvelt, ent nendestki jäi Reformierakonnal ja Rõivasel tuhandeid hääli puudu.
Indrek Tarand - 30 puuduvat häält tõid ühe ajastu lõpu?
Kümme aastat tagasi lõi Indrek Tarand Euroopa Parlamendi valimistel 102 460 häält kogudes nokauti kogu Eesti poliitilise eliidi. Viis aastat hiljem oli tema häältesaak väiksem, ent piisav, et veel viieks aastaks Brüsselis end sisse seada. Viimase poolaasta järel võib aga ilmselt öelda, et Tarandi tähelend vähemalt selleks korraks on saanud läbi.
Märtsikuistel riigikogu valimistel kogus agaralt meediapilti roninud, selle käigus EKRE meeleavaldusel ka rappida saanud Tarand napilt üle 1000 hääle, millest ei piisanud parlamenti pääsemiseks. Pühapäevaste valimiste järel leiab Tarandi nime tagant numbri 2856. Kümne aasta taguse saagi kõrval kasin, ent päeva lõpuks tähendas see talle kohast ilma jäämist õige napilt - sotside teise mandaadi teenis Sven Mikser vaid 30 hääle võrra Tarandist parema tulemusega.
Riho Terrase koht Euroopas: esialgu vaid teoreetiline
Isamaa europarlamendivalimiste esinumber Riho Terras sattus ebatavalisse olukorda. Lisaks kuuele kindlale saadikukohale selgus eurovalimistel ka potentsiaalne seitsmes eurosaadik, kes astub ametisse ainult juhul, kui Suurbritannia EL-ist lahkub. Kas ja millal see võiks juhtuda, pole aga siiani selge. EL-i ja Briti valitsuse praeguse kokkuleppe järgi peaks Brexit toimuma 31. oktoobril, olgu siis peaminister Theresa May sõlmitud leppega või ilma. Kui Briti parlament kähku leppega nõustuks, võiks lahkumine toimuda ka varem, nii et briti eurosaadikud ei peaks ametivannet andmagi. Parlamendil pole seda aga plaanis.
Kuigi May lubas leppe juuni alguses neljandat korda hääletusele panna, osutusid tema poolt opositsioonile antud lubadused parteikaaslaste jaoks nii toksiliseks, et konservatiivide ladvik asus nõudma peaministri taandumist. Reedel oligi May sunnitud teatama, et astub 7. juunil tagasi, millele järgnevad uued juhivalimised.
Kuidas see kõik mõjutab Brexitit, ei tea ka Suurbritannias keegi. Uus peaminister ei saa arvatavasti ametisse astuda enne septembrit ja siis on järjekordne lahkumistähtaeg juba käeulatuses. Valitsuse soovil ja ülejäänud Euroopa riikide nõusolekul saaks seda pikendada, mis jätaks ka Briti eurosaadikud endiselt palgalehele. Kõige paremad šansid uueks peaministriks saamiseks arvatakse praegu olevat euroskeptilisel eksvälisministril Boris Johnsonil, kes on seni väitnud, et lahkumine peaks toimuma kiiresti ja ilma leppeta. Siis muutuks kohe ka europarlamendi koosseis ja Eesti seitsmes eurosaadik võiks ametisse asuda juba novembris. Teise võimalusena leiavad Briti euroskeptikud, et kogu Brexiti-lepe tuleks ümber teha. Kui EL-i pool sellega nõustub, tähendaks see kuude või aastate pikkuseid läbirääkimisi, mille vältel jääks kõik endiseks.
Nii pole imestada, et kui valimistulemused mõned minutid pärast südaööd Eestis avaldati, jõudsid Terrase emotsioonid käia üles-alla kui ameerika mägedel. Kuna valimiskomisjon otsustas hoolimata Brexitiga seotud küsimärkidest esitada tulemusi seitsme mandaadi kaupa ehk pisut segadust tekitaval kujul, jõuti ETV otse-eetris maha öelda, et Terras on kindel Euroopasse mineja ning hoopis sotside teine number Sven Mikser varumees. Terras lasi seepeale erakonna peol valla erkinoolelikult möiratused ja pidas maha joviaalse triumfikõne. Järgnenud minutite jooksul saabus aga selgus - hoopis Terrasest läks ootelehele, ja näoilmed muutusid 180 kraadi.
"Mis mind muretsema peaks panema?" kostis Terras Delfi TV otsestuudios kella ühe paiku öösel. "Ma ei tea, kuidas see minu jaoks välja mängib. Mitte keegi ei tea. Jätkan oma asjade tegemist, nagu seni olen teinud. Ja kui britid peaksid väljuma, siis võtan oma koha sisse."
Fotod, mis räägivad rohkem kui tuhat sõna: Riho Terrase triumfeerivad emotsioonid esimese uudise peale, mis ütles, et Isamaa valimiste esinumber pääses europarlamenti. Ja siis mõtlikud ilmed kümmekond minutit hiljem, kui selgus tegelik seis.
Vaata ja võrdle: milline on Euroopa Parlamendi kohtade jaotus riigiti praegu ja milline oleks pärast Brexitit?
Osalusprotsent püstitas 20 aasta rekordi
Euroopa Parlamendi teatel püstitas valimiste osalusprotsent viimase 20 aasta rekordi - tänavustel eurovalimistel andis oma hääle 50,5 protsenti Euroopa Liidu hääleõiguslikest kodanikest. Alates 1999. aastast oli see number kõikidel valimistel jäänud alla 50 protsendi.
Traditsiooniliselt oli osalusprotsent kõrgeim - peaaegu 90 protsenti - Belgias, kus hääletamine on kohustuslik. Ehk teistpidi vaadates: ligi kümme protsenti hääleõiguslikest belglastest riskis siiski trahviga ja jättis osalemata. Suurima hüppe võrreldes viie aasta taguste valimistega tegi osalusprotsent Hispaanias, Poolas, Rumeenias, Austrias, Ungaris ja Saksamaal.
Europarlamendi kaks suurt peavad otsima juurde kolmandat
Traditsiooniliselt Euroopa Parlamendis ilma teinud ja omavahel kokku leppinud paremtsentristid ja sotsiaaldemokraadid kaotasid seekord enamuse.
N-ö peavoolu konservatiivsete erakondade rühm Euroopa Rahvapartei kontrollib esialgsetel andmetel 179 kohta ja sotsiaaldemokraadid 150 kohta. Kokku on parlamendis (enne Brexiti jõustumist) 751 kohta, seega enamuseks läheb vaja 376 saadikut.
Selleks, et hoida juhtlõnga jätkuvalt oma käes, peavad kaks suurt nüüd võtma kampa kas suuruselt kolmanda jõu liberaalid (107 kohta) või rohelised (70 kohta).
Mõlemad suured kaotasid valimistel positsioone. Eelmises, töö lõpetanud europarlamendis oli Euroopa Rahvaparteil 216 ja sotsiaaldemokraatidel 185 kohta. Seevastu liberaalid, millega ilmselt nüüd ühineb ka Prantsusmaa presidenti Emmanuel Macroni toetav erakond, on esindust märgatavalt suurendanud. Hästi läks ka rohelistel, kellel varem oli 52 kohta.
Parempopulistid, kes hiilgasid oma tulemustega Prantsusmaal, Itaalias ja Suurbritannias, said kokkuvõttes üle Euroopa küll kohti juurde, ent mitte sedavõrd, et sellest piisaks Euroopa Parlamendi töö halvamiseks, kui seda mingis küsimuses soovitakse. Paremäärmuslike ja marurahvuslike erakondade jõud sõltub ka sellest, kui palju nad on valmis omavahel koostööd tegema. Kuid muidugi ka sellest, kas ülejäänud, niiöelda traditsioonilise poliitika erakonnad leiavad omavahel klapi.
Eelmises europarlamendis leidus peavoolu konservatiividest paremal pool koguni kolm erinäolist populistlikku fraktsiooni, kuid mis neist saab nüüdses parlamendis, sõltub läbirääkimistest. Näiteks ka Marine Le Peni hiljutine Tallinna külastus toimus eesmärgil edendada omavahelist koostööd ja moodustada uues Euroopa Parlamendis senisest tugevam jõud.
Vasakpoolsed ja kommunistid seekordsetel valimistel kaotasid kohti ning nende hääl kõlab lähema viie aasta jooksul europarlamendis senisest nõrgemalt.
Kuidas läks eurovalimistel EKRE sõpradel?
Parempopulistide erakonnad esinesid võimsalt Prantsusmaal ja Itaalias, kuid põhja pool said tagasihoidlikumad tulemused. Vaata täpsemalt kaardilt!
