Kuue-aastaselt lastelaagrisse minek. Foto: Erakogu

Hoiukassade peavalitsuse juhataja, Rahva Hääle asetoimetaja, „Mnemoturniiri” saatejuht, Eesti Panga president, Reformierakonna looja, peaminister, välisminister, rahandusminister, Euroopa Komisjoni asepresident, Eesti presidendikandidaat, Viimsi vallavanem. Siim Kallas saab 2. oktoobril 70-aastaseks ja sel puhul on põhjust meenutada elu kõrghetki – põnevaid väljakutseid ning huvitavaid kohtumisi, mida jagub ohtralt igasse aastakümnesse.

Lapsepõlv Lillekülas

Elasime Tulika tänavas Tallinnas ja meie kodu oli tilluke, 27-ruutmeetrine tööliskorter. Isa oli pillimees, ema raamatupidaja. Õhkkond meie kodus oli väga hea. Vanemad said ka materiaalselt normaalselt hakkama, sest pillimehed on ju alati hästi teeninud. Nälga ja viletsust ma lapsepõlves tunda ei saanud, aga kui keegi koolis rääkis, et kraanist võib tulla sooja vett, mõtlesin küll, et see on nali. Täitsa siiralt. Vorsti sõime ainult pidupäevadel. Kohv oli ikka viljakohv. Nii elasid sel ajal paljud.

Vasakult Kristi, kelle süles on Kaja, Siimu ema Rita ja isa Uudo ning Siim, kelle süles on Ülo. Foto: Erakogu
Keskkooli kuldmedal käes! Juuni 1967 Foto: Erakogu

Õppisin koolis hästi, aga korra ja käitumisega oli vahel probleeme. Tallinna 22. keskkoolis, tänases Westholmi gümnaasiumis, olid vanemad korduvalt kutsutud kooli, põhiliselt minu suupruukimise pärast. Kõige tõsisem asi, mille peale taheti mind koolist lausa välja visata, juhtus ühingu Teadus kesklektooriumis Harju tänaval, kus pidime kuulama loengut, kui halvasti noored Läänes elavad. Lektor tegi ettekannet pidades väikese mõttepausi, ja mina hakkasin plaksutama. Lektor küsis selle peale: kas aitab? Ja keegi saalist hüüdis vastu: jah, aitab! Mille peale pani ta oma poe kokku ja kõndis minema. Sellest sündis suur pahandus ja seletamist oli palju. Keskkooli lõpetasin sellest hoolimata kuldmedaliga.

Noorusaeg Tartus

Enne Tartu ülikooli astumist oli natuke väänlemist, et hoida ära sõjaväkke minekut. Komissariaadis ütlesin, et lõpetan keskkooli tõenäoliselt kuldmedaliga ja soovin astuda kõrgkooli. Ülikooli sissesaamine päästis tol ajal Vene sõjaväest – tudengid pidi käima sõjalise loengutes ja neist said ohvitserid. Komissariaadist öeldi aga vastuseks: Nõukogude sõjaväel on samuti tarku poisse vaja. Eks nad jälitasid mind ka pärast ülikooli, aga siis päästis aspirantuur. Nii et mul õnnestus täielikult vältida Nõukogude sõjaväge. Päästis õppimine, sest võimalust end haigeks kuulutada mul ei olnud. Paljud klassivennad läksid, mu pinginaaber Tõnis Mägi teenis näiteks Gruusias.

Siim ja Kristi Kallas koos laste Ülo ja Kajaga 1977. aastal Õismäe korteris. Foto: Erakogu

Mäletan, et keskkoolist tahtsin väga ära, sest see ei meeldinud mulle. Ülikool seevastu oli huvitav. 1960-ndate lõpu ülikoolis oli vaba õhkkond, igasugused koosolekud ja kogunemised. Mind ei tahetud pärast ülikooli aspirantuuri võtta, sest kaitsesin ühel koosolekul üliõpilaspäevi, mis olid selleks hetkeks otsustatud ära keelata. Lõpuks ikka võeti. Aspirant sai 85 rubla kuus, mis oli väga vähe. Mina olin aga juba Kristiga abielus ja Kristi teenis arstitööga palju rohkem. Sain aru, et ma ei ole päris õiges kohas. Mäletan, kuidas Ülo Vooglaidi taheti parteist välja visata ja toimus parteikoosolek, kus oli seitse sõnavõtjat – ülikooli rektor võttis lausa 22 korda sõna. Ülo Vooglaidu parteist välja ei visatud, aga minu sõnavõttude pärast käis ülikooli rektori jutul mu juhendaja, akadeemik Mihhail Bronštein, kes kostis mu eest nii palju, kui suutis. Rektor öelnud talle: Siim Kallasel ei ole mingit tulevikku. Mispeale tuli mõistagi ülikoolist ära minna. Läksin rahandusministeeriumisse peaspetsialistiks, ja sellega oli seotud ainult üks eesmärk: palk ja korter. Eriti korter. Meil sündisid lapsed ja saime tänu töökohale Õismäele kahetoalise korteri.

Foto: Erakogu

„Mnemoturniir”, mu arm

1976. aastal sain kokku Eesti Raadio juhtiva töötaja Tõnu Laagiga ja kurtsin talle, et ministeeriumis on küll tore, aga vaim igatseb täiendavat väljakutset. Olin selleks ajaks kirjutanud ajakirjale Horisont mõned artiklid majandusteaduse ajaloost. Siis Laak ühel päeval helistas, et Eesti Raadio mälumängusaade „Mnemoturniir” otsib uut juhti. Seda olevat keeruline leida, sest keegi ei julge vastu võtta kohta, kus akadeemikud vastas, ja küsis, kas ma ei taha. See oli päästvaks ventiiliks. Mulle väga meeldis „Mnemoturniiri” teha ja meenutan seda aega kui elu ilusaimat. Millised inimesed ja milline õhkkond selles saates valitses! Armastus mälumängu vastu on minus siiani.

Mälumängud on Siim Kallase suur armastus. Lisaks "Mnemoturniirile" juhtis ta 1980. aastal telemälumängu "Kes keda?" Kallase kõrval legendaarne tarkpea Hardi Tiidus. Foto: Erakogu

Hoiukassade valitsus ja viletsus

Rahandusministeeriumis tahtis minister Albert Norak minust kui peapetsialistist teha osakonnajuhatajat. Tuli mulle koju ja küsis, kas ma ei tahaks hakata personaliosakonna juhatajaks. Ütlesin, et olen nõus. Selgus aga, et KGB ei andnud luba. Selles ametis oli vaja juurdepääsuluba nr 2 salajastele dokumentidele, aga KGB leidis, et minu puhul ei ole tegemist usaldusväärse isikuga. Sain aru, et minu võimalused karjääri teha on ära lõigatud ja ainus tee on minna tagasi ülikooli aspirantuuri, sest muud ma teha ei saa.

"Rahva Hääle" asetoimetaja aastatel 1986-1989 Foto: Erakogu

Ootamatult otsiti aga hoiukassade peavalitsusse paaniliselt juhti, kuna asutus oli omadega täiesti põhjas. Millegipärast leiti mind, ministeerium vist pakkus. Ma ei tahtnud sinna üldse minna, sest palk oli alguses väiksem ja töö raske. Norak ütles, et ärgu ma kurvastagu – hoiukassade valitsuses pakutakse iseseisvat tööd, mis on hoopis midagi muud, kui ministeeriumis mööda osakondi ülespoole tõusta. Olin nõus, ja minu üllatuseks mingit KGB keeldu sellele ei järgnenud. Mul oli 1500 alluvat ja mu laualt käisid läbi täpselt samasugused salajased dokumendid, mille suhtes mulle rahandusministeeriumis luba ei antud. Küsisin: kuidas nüüd nii, KGB ei küsigi midagi? Vastati, et sain kohale määramisel „juurdepääsuloa vastavalt ametile”. Ei olnud vaja mingeid formulare täita ega midagi. Seitse aastat hoiukassade eesotsas oli väga raske aeg. Mu pealagi läks paljaks seda tööd tehes. Mitte midagi ei saanud teha. Pidime inimesi teenindama, aga kõik oli nii uskumatult vilets. Ma ei saanud määrata osakonnajuhatajaid ega asetäitjaid, sest olime otse Moskva alluvuses. Ressursse polnud, remontida ega ehitada ei saanud. Selle asutuse tippjuhil polnud mitte iseseisvuse pojapoegagi, kogu aeg sain vastu pead küll ühe, küll teise asja eest. Selles ametis sai minust liberaal.

Kogu Nõukogude süsteem oli mulle orgaaniliselt vastuvõetamatu. Pidevalt käisid kontrollid ja leidsid, et midagi on valesti. Nõukogude ajal valitses suhtumine: kontrolli ja ära usalda. Oi, kuidas ma ei salli kontrolle! Kontrolliorganitega pole ma terve elu hästi läbi saanud. Ja ma ei ole kunagi unistanud tippjuhi elust. Arvasin, et ma ei saa hakkama, ei taha, see pole minu ala.

Kui minust sai tippjuht, muutsin kogemuse kujunemisel juhtimise printsiipi: usalda! Mina ei ole see, kes käib järel ja kontrollib. Usalda ja kõik töötavad igal pool usinasti. Ma ei ole kunagi alt läinud. Alati olen usaldanud neid inimesi, kellega koos töötan. Omahind on sellel palju väiksem, sest tippjuht, kes usaldab oma inimesi, võib olla palju laisem, kuna enamik inimesi teeb su heaks hea meelega tööd.

Kui võimule tuli Mihhail Gorbatšov, kirjutasin keskkomiteele kirja, kuidas tuleks hoiukassade süsteemi muuta. Selle peale öeldi mulle Moskvast: kontrollbrigaad pakib juba asju, arvestagu ma, et mul läheb väga kehvasti. Siis ühel päeval helises aga telefon ja helistajaks oli taas ei keegi muu kui Tõnu Laak partei keskkomiteest, kes ütles, et Rahva Häälele otsitakse asejuhatajat. Et kas ma ei tahaks? Senine asetoimetaja Rein Kaarepere läks Bruno Sauli abiks ja nüüd otsitakse uut majandusteemade valdajat. Ütlesin: muidugi tahan! Hakkan kohe jala tulema!

Foto: Erakogu

Ajakirjanikuaeg

Rahva Hääle toimetaja – siis ei olnud peatoimetajaid – Henno Toming küsis esimesel tööpäeval mu käest, kas üldse oskan ajakirjanikutööd. Tal oli tugev umbusk minu suhtes ja mõtles, kes talle sinna nüüd saadeti. Vastasin, et olen mõned lood ikka kirjutanud. Rahva Häälde minnes tegin head karjääri. Rahva Hääle asejuhataja koht oli hierarhias palju kõrgem kui hoiukassade peavalitsuse juhi koht. Need, kes mind ei salli, ütlevad, et näe – võeti peavalitsuse juhi kohalt maha. Tegelikult aga hoopis tõusin. Hoiukassade peavalitsuse juhataja koht ei olnud tolleaegses nomenklatuuris, mis oli suur probleem, sest ei saanud seetõttu ligi paljudele asjadele. Tahtsin, et see asutus oleks ka Eesti nomenklatuuris, seega oma, aga olin Moskva alluvuses, võõras Eesti jaoks.

Ajakirjanikuaeg on väga helge aeg minu elus! 1980-ndate teises pooles hakkasid tuuled puhuma eriti majandustemaatikas. Juhtisin majandustoimetust ja lükkasime seal mitu käiku sisse. Pidin käima ministrite nõukogu istungil – peatoimetaja käis keskkomitees -, kus jagati ametliku uudisteagentuuri ETA teadaandeid, mida lehes avaldada. Mõtlesin, et miks neid kuivi teateid avaldada, kirjutan parem ise! Esimene lugu oli kalandusest. Mäletan, et ETA juhid said pahaseks: valitsuse ametlik teadaanne, aga tema kirjutab hoopis ise loo kalandusest! Aga hea lugu oli. Võitlesime ka, et anonüümseid lugusid ei tohi lehes olla, kõigil lugudel peavad olema autori nimed, kaasa arvatud juhtkirjadel.

Siis tuli nelja mehe ettepanek – Isemajandav Eesti, millest sai alguse kõik järgnev.

Isemajandava Eesti algatusgrupp: esimeses reas Edgar Savisaar ja Siim Kallas, tagumises Mikk Titma ja Tiit Made Foto: Erakogu

Eesti Pank ja rahareform

Kui mõtlema hakata, siis kui palju asju on ikka elus tehtud! Kus oled olnud lihtsameelne, et kõike ongi võimalik teha. Võtame või rahareformi. Peaminister oli siis Edgar Savisaar, kellega klappisime hästi. Leppisime temaga kokku, et rahareform toimub ühe raksuga, et ei hakka venitama. Savisaarel läksid silmad peas põlema, ta kujutas juba ette, kuidas seda kõike lavastatakse Rahvarinde ürituste vaimus – põlevate tõrvikute ja loosungitega.

Ametiühingute ja valitsuse vahelise koostöökokkuleppe sõlmimine 1990. aastal. Peaminister Edgar Savisaar ja ametiühinguliider Siim Kallas Foto: Erakogu

Siis tuli peaministriks Tiit Vähi. Alguses öeldi Vähile, et rahareform tuleb Eesti Panga käest ära võtta, sest selle läbiviimine peab olema valitsuse pärusmaa. Vähi tegi väga kiiresti otsuse, et Eesti Pank teeb. Tema oli rahareformi komitee esimees ja sada protsenti tugi. Ta viis majanduses palju asju ellu, mis võimaldasid rahareformi läbi viia. Vähi on olnud alati natuke häiritud, kui räägin rahareformist enda nimel. Suurte asjade sündimisel on alati peaministrite teened, see on alati ka tema au ja võit. Ettevõtte tulumaks oli minu idee, aga peaminister Mart Laar võimaldas selle elluviimise, toetas ja tänu sellele kõik toimis.

Sõprade kingitus Foto: Erakogu

Rahareformi emotsiooni ei oska ma kirjeldada. Olin terve reedese öö üleval – reform toimus laupäeval -, liikusime ringi. Suurettevõtja Väino Kaldoja on hiljem meenutanud, et mu silmades oli olnud eriline helk: asi on tehtud. Eks see oli ikka vinge tunne. Üks suur emotsioon, mida meenutades tuleb mul tänagi erutusest klomp kurku. Mäletan üht liigutavat telefonikõnet. Rahareformi hommikul helistas mulle tollane Rootsi suursaadik Lars Grundberg ja ütles: Pärnus bensiinijaamas ei saa Rootsi kroonide eest enam bensiini osta! Öeldi, et nüüd on Eesti kroon ja kõik, muu valuutaga maksta ei saa. See oli meie suurim võit. Kartsime ju, et Eesti krooni kõrvale jäävad käibele Soome mark, dollar ja muu valuuta. Aga ei jäänud!

Foto: Erakogu

Reformierakonna loomine ja poliitika

Esimesed valimised 1995. aastal möödusid vastloodud Reformierakonnale väga edukalt – saime 19 kohta riigikogus. Mulle sai osaks välisministri amet, mis oli huvitav ja õpetlik. Välisministeeriumist on mul siiani palju sõpru, kes on kõik teatanud, et tulevad mu sünnipäevale. Rahandusministri aeg oli samuti põnev. Kui palju sai tehtud: ettevõtte tulumaks, pensionireform, maksuameti reform. Tiim oli meil võimas – Aare Järvan oli kantsler ja Ülle Lõhmus ning Veiko Tali asekantslerid. Pensionireformi meeskonnas olid ka Mart Laari nõunikud Kersti Kaljulaid ja Maris Jesse, minister Eiki Nestor.

Mulle rahandusministri amet meeldis, rahandus on minu ala. Samas polnud see kerge amet. Rahandusministril on jube palju tööd, sest ta peab kogu aeg lahendama kõikvõimalikke taotlusi ja vaidlusi. See on väga mahukas tööpõld.

Euroopa abistamisprogrammile allakirjutamine Mart Laari valitsuse ajal. Foto: Erakogu

Peaministri amet oli muidugi poliitilise karjääri tipp. See on loomulik protsess, kui oled ühe partei liider. On loomulik, et kõrgem eesmärk on saada valitsuse juhiks. Olen rahul, et see nii läks. Oleksin olnud kauem peaminister, kui poleks tulnud Res Publica ja valitsuse prognoosi muutnud. Meil toimis kõik hästi, Keskerakonnaga koos oli valitsuses hea õhkkond. Huvitav on see, et tollasest Keski seltskonnast valitsuses on oma erakonnale jäänud truuks ainult Mailis Reps, teised kõik on muudesse erakondadesse üle läinud.

Euroopa Liidu ja NATOga läbirääkimiste lõpetamise kirjutan ka üheks oma elu kõrgpunktiks - tohutu meeskond oli selle taga ja see võttis ühtekokku aega seitse aastat. Mitte nagu rahareform, mis oli väga väikese pundiga lühikese aja jooksul tehtud. Peaministriks oleku ajal kohtusin ametlikult tollase Ameerika presidendi George W. Bushiga. Seda võin küll öelda, et mitte keegi minu eelkäijaist peaministrina ei ole kohtunud kahepoolselt Ameerika presidendiga Valges Majas, istudes kõrvuti heledates tugitoolides. See oli kindlasti üks elu kõrgpunkte.

Peaminister Siim Kallase kohtumine Ameerika presidendi George W. Bushiga 4. septembril 2002 Washingtonis Valge Maja ovaalkabinetis. Foto: Erakogu

Euroopa vallutamine

Töötasin Brüsselis kümme ja pool aastat. Algul ei tahtnud ma sinna üldse minna, see oli sõna otseses mõttes poolvägisi ajamine. Täna tean, et oleksin teinud jämeda vea, kui poleks läinud. Ka materiaalse baasi mõttes mõjus sealolek kosutavalt. Praegu on kõigile teada, et seal makstakse väga hästi, seepärast käib suur võitlus sinnasaamise nimel. Mina ei teadnud sellest toona mitte midagi. Algus oligi nii, et sain kokku komisjoni presidendi José Barrosoga. Tal oli mulle pakkumine: võtku ma enda haldusalasse administratsioon või eelarve. Tema soov oli, et hakkaksin administratsiooni vedama. Ei pidanud olema raketiteadlnae, et saada aru: see on kõige kehvem ja raskem amet, mis üldse välja pakutakse. Barroso oli samuti endine peaminister ja ju ta kartis, kumb meist domineerima hakkab. Ütlesin talle: kas selle koha vastuvõtmise hind on Euroopa Komisjoni asepresidendi koht? Selle peale kohkus ta ära. Jätkus mõni aeg vaikust. Olime Kristiga Kolga-Aabla rannas, kui helistati ja öeldi: tule Brüsselisse, Barrosol on lõplik pakkumine ja otsus. Lendasin sinna ja Barroso ütles, et on vahepeal asja üle mõelnud ja asepresidendi koht on minu. See oli koht, kust polnud kuhugi taganeda – kõik, mis kehvasti võib minna, tuleb sinu lauale. Tekkis lausa võitluslik tunne - siin me alla ei anna, tuleb hakkama saada! Pärast ütles komisjoni teine asepresident Viviane Reding: see inimene oli personaliala asepresident ja tema ajal ei olnud streike – ta sai hakkama ametiühingutega. Personalipoliitika, siseaudit, eelarve täitmise aruanded, korruptsioonivastane võitlus, kogu infrastruktuur ja logistika olid minu portfellis. Ma sain hakkama! Järjekordselt oli mul suurepärane meeskond eesotsas Henrik Hololeiga. Peamine kogemus Euroopast on – räägi inimestega. Vasta kirjadele, võta neid vastu, tegele. Sama püüan teha ka Viimsi vallas. Probleemidega tuleb tegeleda!

Euroopa nõukogu ministrite komitee eesistujariigi esindajana 1996. aastal Strasbourgis kõnet pidamas. Foto: Erakogu

Sidemed on mul Euroopas endiselt alles. Vahel saadame sõnumeid ja suhtleme. Komisjoni majas Brüsselis võetakse mind väga hästi vastu. Julgeolekuteenistuse töötajad – kellest osa oli juba minu ajal – teevad uksed lahti ja tervitavad: hello, commissioner Kallas! Pean enda teeneiks Euroopa läbipaistvuse algatust, mille järgi teab mind enamik Brüsseli ajakirjanikke, samuti toetuste saajate avalikustamise eelnõu ja lobiregistrit, mis on samuti minu väljamõeldud asjad.

Euroopa Komisjoni transpordivolinikuna külastas Siim Kallast 2012. aastal tollast Londoni linnapead Boris Johnsonit. Foto: Erakogu

Valmiv raamat

Praegu olen üsna õhevil, sest saatsin kirjastusse ära oma käsikirja teemal „Euroopa Liidu lugu“. Olen kolm ja pool aastat seda kirjutanud ja raamat peaks ilmuma novembris. Praegu käib Sirje Endre kirjastuses raamatu toimetamine ja küljendamine. See tuleb päris paks ja seal on sees pilte ning kaarte, ikka tõsine värk. Kui lõpliku käsikirja läbi lugesin, sain aru, et peaks tulema hea asi. Mõne koha peal, võin öelda, on tekst kohe väga hea.

Perekond. Vasakult tagumises reas poeg Ülo, Siim Kallas, Ülo elukaaslane Elise, Kaja abikaasa Arvo, tütar Kaja, Ülo tütar Katre Liis (23). Esimeses reas vasakult Kaja poeg Sten (6), Kaja abikaasa Arvo poeg Marten (8) ja Ülo tütar Maria (11). Foto: Erakogu

Lapsed ja perekond

1972. aastal abiellusin Kristiga. See pidi nii juhtuma. Teist võimalust lihtsalt ei olnud. Meil on väga hea perekond. Lastel on toredad lapsed ja toredad elukaaslased. Võin öelda, et meil on koos kihvt olla. Oma praeguses elus jääb mul piisavalt aega lastelastele, teeme nendega koos igasuguseid asju. Laste elu on läinud teisiti, kuigi Kaja on minemas üsna minu jälgedes. Võta nüüd kinni, on see hea või halb. Minu soovitus on, et kui juba poliitikas olla, siis lõpuni. Loodan, et Kaja saab ühel päeval ära maitsta ka peaministri ameti.

Tants kestab veel. Kolm nädalat Siimust varem tähistas Kristi Kallas oma 70. sünnipäeva uhke peoga Keila-Joa lossis, kus tantsumuusikat tegid Ivo Linna ja Anti Kammiste. Foto: Erakogu

Vaata ka pikemat videointervjuud Siim Kallasega tema kodus Haabneemes.

Loo autor: Ingrid Veidenberg

Videolugu: Oliver Tsupsman, Tiit Blaat

Graafika ja kujundus: Ats Nukki, Mart Nigola, Heleri Kuris

Toimetaja: Kerttu Pass

Ekspress Meedia loovjuht: Mihkel Ulk