Kui 1980ndate lõpus tekkis Venemaal võimalus äri teha, rajas ta kiiresti mitmeid ärisuundi ja ettevõtteid. Neist tuntumateks said naftafirma Jukos ja Menatep pank.
Kui oli vaja toetada kodumaad ja president Boriss Jeltsinit, haaras ta võimalusest erastada, abistades samas kuristiku serval rippuvat Venemaad. Tehingud olid soodsad nii talle kui veel grupile ärimeestele, keda hakati nimetama oligarhideks. Hodorkovskist sai kiiresti Venemaa ja maailma üks jõukamaid inimesi.
Kui Venemaal astus ametisse Vladimir Putin, kaotas Hodorkovski Kremli toetuse ja ta vahistati 2003. aastal Novosibirski lennujaamas. 2005. aastal mõistis kohus ta süüdi - maksutulude varjamises ja maksudest kõrvalehoidmises -, Hodorkovski vabanes alles 2013. aastal Siberis asunud vangilaagrist.
Alates vabadusse pääsemist on ta pühendunud demokraatia edendamisele Venemaal läbi "Open Russia" liikumise.
Me teeme järgnevalt ülevaate tema elust enne ja pärast vanglat!
KGB riigipöörde tuntuim ohver
Krister Paris
Ajaloos on ikka nii, et mõni pikka aega haudunud protsess kulmineerub ühel hetkel murdepunktiga, mille järel öeldakse, et maailm pole enam endine. Olgu selleks 1. september 1939 või siis 11. september 2001. Venemaa ületas ühe taolise joone 25. oktoobril 2003. Selles hetkest alates sai tagasipöördumatuks võimu koondumine endistest KGB-lastest seltskonna kätte. Seni vastukaalu pakkunud nö oligarhid pidid langenuid ja haavatuid maha jättes taanduma.
Vahemaad on Venemaal tohutud, väikelennuk neid ühe hooga ei läbi. Tol murrangulisel ööl suundus Nižni Novgorodist Siberisse, Irkutskisse väike eralennuk. Tema pardal istus siis 40-aastane Mihhail Hodorkovski, kütusekompanii Jukos juht ning suuromanik. Võib-olla mõtles ta meie hõimurahvaste hantide ja manside jalgade all laiuvatele naftaväljadele. Võib-olla sellele, et on esitanud väljakutse jõududele, kelle arusaam mängureeglitest on liigagi brutaalne. Tollased lehed nimetasid Hodorkovskit pikemalt süüvimata Venemaa rikkaimaks meheks. Küllap ta oligi seda.
Novosibirskis pidi õhusõiduk tegema vahemaandumise, et paagid jälle bensiini täis võtta. Kell oli umbes viis hommikul, ka ajavööndite vahel reisijale paras unetund. Ühtäkki purunes salongi viiv uks. „Käed üles või avame tule!" karjudes tormasid kabiini eriüksuslased, tillukesed automaadid käes. Hodorkovski viidi kaasa. Toonane Jukose pressiesindaja meenutas siis veel talutavalt vabale pressile (ajakirjanduse vabadus kadus pea sünkroonis Hodorkovski omaga), et vahistamine käis, justnagu olnuks tegu terroristiga. Mihhail B. Hodorkovski
Kui alguses võis spekuleerida, et vahest on tegu hoiatuslasuga ning suurärimees peagi „manitsusega" vabastatakse, sai üsna kohe selgeks, et Kreml mängib nüüdsest hoopis teise kaliibriga mängu. Juba samal õhtul sai Hodorkovski kuuest punktist koosneva süüdistuse, mis ähvardas kümne aasta pikkuse karistusega. Pikemalt detailidesse laskumata seisnes süüdistus selles, et firma Menatep juhina kasutas ta veel kümme aastat varem, segastel Jeltsini aegadel firmade erastamisel pettust. 16. mail 2005 algas otsuse 662 lehekülje ettelugemine, millega saadi ühele poole alles kuu lõpuks. Protsess oli kestnud tolleks ajaks kümme kuud.
Televiisoriga kambrist kolooniasse
Pikalt poolt- ja vastuargumente kaalunud kohtunikud jõudsid õiglasele järeldusele: maksimumkaristust mees ei vääri. Kümne asemel üheksa aastat - ja mitte range, aga keskmise režiimiga koloonias. Seni oli tal olnud Matrosskaja Tišina vanglas koguni mugavustega kamber, televiisoriga ja puha. Juba oktoobris asus lõplikult süüdi jäänud Hodorkovski aga tapiga teele Moskvast kuue tuhande kilomeetri kaugusel asuvasse Krasnokamenskisse Tšitaa lähedal.
Mõneti kiirustas Hodorkovski oma saatust ise takka, kui sooritas ootamatu manöövri: ta teatas vanglast, et kandideerib Riigiduumasse. Arvestades toonaseid suhteliselt vabasid olusid ning talutavalt ausat häälte kokkulugemist, võinuks koht olla peaaegu kindel - ning ühes sellega ka saadikupuutumatus. Jah, süüdimõistetud vangid Venemaal küll kandideerida ei tohi, aga kuni apellatsioonikohtu otsuseni on inimene süüdi mõistmata, ehk siis... Ühesõnaga, edasikaebuse arutelu käis vaid kahe nädalaga. Tasuks vaeva eest võeti karistusest maha veel aastake.
Tegelikult ei saanud Hodorkovskile endale tulla arest erilise üllatusena. Juba märtsis oli arreteeritud tema äripartner Platon Lebedev. Järgnesid teiste Jukose juhtkonda kuulunud isikute vangistamised. Kõik andis märku, et järjekord pole enam kuigi kaugel. Nii mõnigi rikastest ja mõjukatest, näiteks meediamagnaat Vladimir Gussinski, olid ninaga tuult nuusutades ammu muutunud olusid tunnetades oma varast odavalt lahti saanud ning senise kodumaa Londoni vastu vahetanud.
Hodorkovski vanemate mõju
Raske öelda, miks Hodorkovski jääda otsustas. Enne vahistamist tegi ta avaliku pöördumise, kus ütles, et enne saab temast poliitvang kui emigrant. Küsisin ligi aasta hiljem Pärnut külastanud Hodorkovski advokaadilt Robert Amsterdamilt, mis ta kliendil õieti arus oli.
„Te peaksite saama tuttavaks tema vanematega. Mina õppisin neid päris hästi tundma - ja ta vanemad on vene rahvuslased," meenutas Amsterdam toona. „Mitte ainult poliitilises mõttes, vaid selle mõiste kõige paremas tähenduses. Nende jaoks oleks elu väljaspool Venemaad ettekujuteldamatu eksiil. Ning minu meelest kehtib sama ka Mihhaili kohta. Nad on nii seotud selle maa ja inimestega, et ei saa sinna midagi parata."
Advokaat tõi tookord vabasse maailma ka esimesi kirjeldusi, mis elu Hodorkovskit parandusliku töö koloonias elama peab. Nii oli ta äsja saanud noahoobi näkku kaasvangilt, kelle väitel teinud ärimees talle homoseksuaalseid ettepanekuid. See jäi siiski ainukeseks nii ekstreemseks juhtumiks, ilmselt polnud võimudel nii kaugele minna plaanis. Sagedasemad olid 8-15 päeva pikkused karistamised üksikkartseriga, seda distsipliinile mitteallumise pärast. Näiteks tee joomise eest vales kohas.
Kui lugeda näiteks ka märksa hilisemaid kirjeldusi Pussy Rioti tütarlaste poolt Venemaa naistevanglatest, ei saanud Hodorkovski küll mingi erikohtlemise osaliseks, vaid Vene kinnipidamiskohad ongi sanatooriumist sama kaugel kui iluuisuväljak jäälõhest. Milline tõdemus muidugi ei muutnud eralennukitega harjunud ärimehe elu labakute õmblemise tehases kuidagi meeldivamaks.
Endine naftamiljonär Hodorkovski seisab kohtuistungil Moskvas. Aastal 2009
„Pikkamisi möödub aeg kodanlikus vanglas," kirjutas kunagi raamatus „Jutustusi kodumaa ajaloost" Hillar Palamets, kes meenutas hilisemate juunikommunistide kinnipidamist Patarei vanglas. Palametsa kangelastega võrreldes oli Hodorkovski elu mõneti värvikirevam. Kolm korda alustas ta näljastreiki - tuues põhjusena ta iga kord välja mitte enda, vaid kaasvangide õiguste kaitse. Mitmel korral toimetati ta erinevateks toiminguteks uuesti Moskvasse, nii et kokku veetis ta Matrjosskaja Tišinas vaat et poole oma vangistusajast - tõsi, juba süüdimõistetud kurjategijana mitte enam televiisoriga väikekambris, vaid tingimustes, mis advokaatide väitel olid igasugusest kolooniast hullemad.
Raske öelda. Üks on ikkagi Moskva. Krasnokamenskisse jõudmiseks tuleb sõita kõigepealt seitse tundi lennukiga, siis 15 tundi rongiga - ja siis veel mõned tunnid autoga. Aktiivsed katsed endast märku anda ei lasknud tal kaasaja Gulagi saarekeste vahel unustusehõlma uppuda. Nii kirjutas ta laagrist ka mitu poliitilist pöördumist, mis said vähemalt nende seas, kes Putini vaimustuse kõrval ka oma peaga mõtlesid, suure tähelepanu osaliseks.
Aga aastad tiksusid ning viimaks hakkas ka sunnitöö ühele poole saama. Tekkis reaalne oht, et äkki mees tulebki välja - ja siis enam mitte enam kui üks rahva seas vihatud oligarhe, vaid kui märkimisväärse toetusega opositsiooniliider (meenutame, et õhkkond oli hoopis teine, käis nn Medvedevi sula, mis päädis viimaks hiiglaslike massimeeleavaldustega). Nii võeti vanad asjad uuesti ette. Veebruaris 2007 alustasid prokurörid tööd ning 2009 algas teine protsess.
Varastatud nafta
Eks esimese puhul võis veel olla kahtlusi, et „küllap midagi seal ikka oli" - juba seepärast, et õigusriik 90-ndate bandiitlikul Venemaal lihtsalt ei toiminud (ei toimi praegugi, aga juba teistel põhjustel). Teine süüdistus võttis aga neid, kes suutsid prokuröride loogikat jälgida, lihtsalt sõnatuks. Sisuliselt oli ta esimeses ringis jäänud süüdi muu hulgas maksude maksmata jätmises. Nüüd aga öeldi, et sellesama nafta oli ta tegelikult siiski hoopis varastanud...
2010. aasta lõpus langetas kohus otsuse: varastatud nafta hulk olla koguni veelgi suurem, kui prokurör arvas. Karistuseks 13 ja pool aastat (hiljem vähendati seda siiski 12 peale ja hiljem võeti veel aega maha). Karistusi Venemaal otseselt ei liideta, seega pidanuks ta välja saama 2014. aastal. Seekord saadeti ta sunnitööle siiski juba lähemale, Segeža kolooniasse nr 7, mis asub Karjalas üsna Soome piiri lähedal.
Kohtus, aastal 2005
Miks Hodorkovski viimaks üldse välja lasti, teab lõplikult ilmselt vaid Putin. Tõsi on, et lähenes aasta 2014 ning ühes sellega hiiglaslik maineprojekt, Sotši olümpiamängud. Tollal nimetasid seda paljud Putini isiklikuks ettevõtmiseks, s.t. nii hiiglasliku ressursside kulutust talimängude pidamist subtroopikas poleks ette võetud ühelgi muul põhjusel, kui riigipea soov minna ajalukku muuhulgas lahke võõrustajana - kelle kodus kehtivad siis ka omad reeglid, nagu hilisematest dopingupaljastustest on selgunud. Olnuks ehk ebamugav, kui piltlikult igal pressikonverentsil tuleb sentimeetrite ja kilogrammide ning „mis tunne on?"- stiilis küsimuste kõrval vastata ka mingi Hodorkovski kohta.
Nõnda tulid Hodorkovskiga rääkima seitse kuud enne karistusaja lõppu seltsimehed organitest. 12. novembril (tema enda väitel) kirjutas vangistatud ärimees nende soovitusel Putinile kirja, kus palus humanitaarsetel kaalutlustel armu. Seltsimeestel oli talle olnud kaks sõnumit: ema halvenev tervis ja võimalik kolmas protsess. Ehk siis - sa võid armu paluda ja minna ka nii, et end süüdi ei tunnista või muidu... (Kremli väitel sisaldas palve siiski ka ülestunnistust).
Vaata videost mehe vabastamist ja viimaseid tunde Venemaal!
Et midagi sellist võiks juhtuda, sai maailm aimu ei kellegi muu kui Putini suust. 19. detsembril 2013 andis ta iga-aastasel pikal pressikonverentsil „juhusliku" küsimuse peale teada, et Hodorkovski on ehk oma süükoorma siiski piisavalt lunastanud. Päev hiljem, rohkem kui kümme aastat pärast vahistamist, toimetasid valvurid oma vangi juba Peterburi lennuväljale, kus teda ootas Saksamaa endise väliministri Hans-Dietrich Genscheri organiseeritud eralennuk Berliini.
Mikhail Khodorkovsky
Jukose ja Hodorkovski saagad pole siiski veel läbi. Endiselt nõuavad enda oma lääneriikide aktsionärid, kellelt Vene riik naftafirma sisuliselt käest võttis. Ja Venemaale tagasi minnes ootavad Hodorkovskit kindlalt trellid. Eelmise aasta lõpus andis Venemaa tema nimele välja rahvusvahelise vahistamiskäsu - põhjuseks järsku ilmnenud osalus 1998. aastal tapetud Neftejuganski linnapea Vladimir Petuhhovi mõrvas.
George Orwelli klassikalise ütluse järgi kontrollib see, kes kontrollib minevikku, ühtlasi nii olevikku kui tulevikku. Hodorkovski saaga sobitub sellesse revolutsioonilisse mudelisse otsekui õlitatult.
--
Kuritöö ja karistus
1992. novembris asutatakse naftakompanii Jukos
2003. oktoobris Hodorkovski arreteeritakse
2005. mais mõistetakse ta üheksaks aastaks vangi
2007. veebruaris hakatakse panema kokku materjale teiseks protsessiks
2007. aasta lõpuks omandab riiklik naftakompanii Rosneft viimased tükid pankrotti aetud Jukosest.
2009. aprill algab teine protsess
2010. detsembris mõistetakse kogukaristuse pikkuseks 14 aastat
2012. detsembris vähendab kohus karisusaega kahe aasta võrra, määrates vabanemisajaks aasta 2014
2013. juulis leiab Euroopa inimõiguste kohus, et protsess oli küll ebaõiglane, kuid ei nimeta seda poliitiliselt motiveerituks.
2013. detsember annab Putin Hodorkovskile armu
2014. juulis leiab rahusvaheline arbritraažikohus Haagis, et Venemaa peab maksma Jukose endistele aktsionäridele 50 miljardit dollarit kahjutasu.
