Vahimadrus Silver Linde kõnnib mööda Estonia autotekki. See on tema tööülesanne, käia mööda laeva iga tunni aja tagant ja kontrollida, kas kõik on korras. Ta vaatab, kas masinad on korralikult kinnitatud, et torm neid laevas liikuma ei paneks. Vähe sellest, et liikuv last laevas on ohtlik, iga vigastus on ka paras jant kindlustusega, mida on targem vältida. Ta jõuab juba laeva etteotsa, merd kündva vööri lähedale, kui kuuleb imelikku kolksatust.

„Vööris kõlksatas miski," annab Linde teada laeva juhtsillale. Teate võtab vastu teine tüürimees Peeter Kannussaare ja käsib tal uurida, et ega ei ole midagi läheduses ümber kukkunud. Linde kontrollib ümbrust, vaatab vööriluukide juhtimispulti, mis näitab, kas visiir on korralikult ühendatud ega märka midagi imelikku. Ta ootab. Viie minuti jooksul ei juhtu midagi, ei ainsatki kolksatust. Äkki oli see ankrukett? Ta räägib uuesti Kannussaarega ja jätkab ringkäiku.

Silver Linde läheb tagasi komandosilda, aga enne veel põikab läbi neljandal tekil Night Clubi ukselt, viiendal tekil Admirali pubi juurest ning peatub infolaua juures. Ka enne autotekile jõudmist oli ta jõudnud teha mitu haaki, laeva meelelahutusasutused läbi vaadata ning isegi oma jope pesust ära võtta ja kajutisse viia. Sillale jõuab ta kell 1.05, ühel ajal koos kapten Arvo Andressoniga.

Parvlaev Estonia.

„Laev hilineb Stockholmi terve tunni," on sõnum, mille kapten tüürimeestele edasi annab. Ta käis ka enne südaööd sillas ja märkis sama muret. Hilinemine ei too laevafirmale kaela trahvi, kuid on maineküsimus. Estonia sõidab küll kõigi nelja mootori jõul, kuid tormisel merel ei anna enam kiiremini minna.

Estonia on alles mõni aasta tagasi iseseisvuse taastanud Eesti riigi au ja uhkus. Laev, mis ühendab Euroopasse ihkava riigi väikest pealinna üle mere kumava maailmalinna Stockholmiga. Laeval on väärikust ja toredust, mis kodusadama alles vabadusetuule ninna saanud eluga võrreldes on juba mitu head sammu ees selle ihaldatud Lääne elu poole. Ligi 2000 inimest mahutaval reisilaeval on poed, restoranid, baarid, basseinid, kasiino, kino, mängukeskus, konverentsisaalid. Need laiuvad 157 meetrit pikal ja 24 meetrit laial Estonial.

Laeval on väärikust ja toredust, mis on mitu sammu ihaldatud Lääne elu poole.

Tormine meri on segamini löönud laevaelu ajakava. Orkester pidi mängima kella kaheni öösel, kuid lõpetas mängukava juba kell 00.40, sest laev õõtsus kõvasti ja noodipuldid ei püsinud enam püsti. Tantsida oli keeruline, sest kõlarid veeresid laeva õõtsumise rütmis mööda tantsupõrandat. Tüdrukud Pärnu tantsutrupist Pantera esitasid oma kava igal täistunnil vapralt kuni südaööni, kuid iga etteaste vahel lamasid nad tagaruumis selili, sest nii oli kõikumist lihtsam taluda. Karaokebaaris õõtsutab kõvasti, inimestel on keeruline püsti seista ja ettekandjatel tükk tegemist, et joogid kadudeta klientidele toimetada. Reisijad, kellel kõikuv laev ajab südame pahaks, lähevad oma kajutitesse, et pikali heita.

Samas on laeval võimalik end hästi tunda. Admirali pubis võtab laulu üles hiljaaegu Stockholmi kolinud populaarne Urmas Alender. Isegi tormist saab rõõmu tunda ja trepilt teha kaaluta oleku hüppeid, kui kõikuv laev hüppele teises suunas vastu liigub. Kes tahab, saab Admirali pubis karaoket laulda. Umbes poolsada reisijat ongi just sinna kogunenud, nad on lärmakad ja parajalt švipsis.

„Meil on täna nii lõbus, et peaksime pikemalt jätkama!" hüüab õhtujuht pärast laevapubi külastajate üheskoos laulma panemist.

Mikael Õun veedab õhtu laeva nulltekil saunas. Kuigi leili viskamist tormine ilm ei sega, ei saa ta basseini minna, sest õõtsuv laev paiskab aeg-ajalt basseinivett vastu lage.

„See laev ei saa põhja minna, Läänemeri pole nii sügavgi," lohutavad Saksamaale teel olevad Eesti triatlonipoisid Ülle Karu, kes neid sel teel saadab. Aga torm on tugev ja ta kardab ikkagi. On ka hulk neid, kellel õõtsumine südame pahaks ajab. Piiblikooli õpilane Mats Hillerström ei suuda laevas olla ja läheb õue paremale välistekile värsket õhku hingama, leides tuule eest varju kuuenda teki restorani akende taga.

Vaevalt on jõudnud vahimadrus Silver Linde komandosillas oma raadiosaatja akna alla laadima panna, kui teise tüürimehe Tormi Ainsalu kõrval heliseb telefon. Toru teises otsas on laeva turvamees Vassili Simonovitš, kes ei saa laeva sügavamatelt tekkidelt hästi raadiosaatjaga ühendust, kuid tahab kiiremas korras teate edasi anda, et nulltekil sauna juures kõndides kuulis ta vööri juurest kolksumist. Lindel ei tekigi võimalust oma eelmisest ringkäigust tüürimeestele ja kaptenile rääkida, kui Ainsalu ta tagasi autotekile saadab, et kolksumist kontrollida. Kaasa tuleb võtta ka pootsman Vello Ruben, kelle ülesanne on vööriluukide eest vastutada. Linde peab juba ees minema üksinda asja kontrollima, sest magama läinud Rubenit ei saada kohe kätte.

Linde läheb rahulikult, ärevuseks ei ole põhjust. Kuna korraldus kontrollida kolksumist, mida ta alles veerand tundi tagasi tegi, pole nii pakiline, leiab ta aega, et viisakalt püsti aidata vanem proua, kes tormituules tasakaalu kaotanud ja kukkunud. Teel autoteki poole kiikab veel korra Balticu baari ukselävelt sisse ja suundub viiendale tekile infolaua juurde.

Meil on täna nii lõbus, et peaksime pikemalt jätkama!

Linde ootab. Reisijate poolt autotekile pääsemiseks peab administraator talle uksed avama, sest reisi ajal ei saa igaüks sinna käia. Administraatoril pole kiiret kuhugi, vaid korraldab kõigepealt ära rahavahetuse ühele õnnelikule rootslasele, kes kasiinos korraliku summa võitis.

Ükshaaval laob ta rahatähti õnnemängus võitnud reisija silme all. Tundub, et rootslasel on täna ülihea päev. Ühtäkki läbib laeva tugev löök.

Raha lendab põrandale laiali. Linde on pikali, samamoodi administraator ja rootslasest mängur. Poeriiulitelt kukub kaup põrandale. Laev on vajunud viltu ja Linde tormab trepist alla autoteki poole. Jõudnud paar tekki allapoole, tulevad talle trepil vastu ehmunud ja poolalasti reisijad esimeselt tekilt. Seal on juba koridorides vett. Pikemalt mõtlemata tormab Linde üles tagasi, sest nüüd on tähtis olla seitsmendal tekil enne reisijaid ja neid aidata.

Triatleet Ain-Alar Juhanson ärkab valju metallikolina peale ja ajab kohe kõik kajutikaaslased üles. Teistel on juba riided seljas, kui Anti Arak ikka veel sügavalt magab ja näeb unes, kuidas ta haamriga laeva taob. Kui ta silmad lahti teeb, paneb ta kibekiirelt riidesse.

Esimese teki kajutite juures voolab juba koridori ühes ääres vesi. Esimene tekk on peaaegu laeva põhjas ja sellest allapoole jääb veel ainult nulltekk. Reisijate kajutid veepiirist allpool tekitavad mõnes reisijas tugevat ebamugavustunnet ja klaustrofoobiat.

Nende peade kohal laiub autotekk, kuhu on pargitud üle 70 sõiduki. Ühes neist magab noor triatleet Jaan Pehk. Ta otsustas jääda sinna, sest kajutites ei jätkunud kõigile magamiskohti ja Pehk tahab end korralikult välja puhata. Kõigist pardalolnutest esimesena, avaldas Estonia oma hukkumise põhjuse just talle.

Jaan Pehki trennikaaslase Anti Araku tee üles viivate treppideni läheb veel lihtsalt, sest inimesi on vähe.

Kõigist pardalolnutest esimesena, avaldas Estonia oma hukkumise põhjuse just triatleet Jaan Pehkile.

„Välja! Välja!" karjub neljandal tekil istumissalongis Marek Kaasik oma sõpradele. Tehnikaülikooli tudengid ei võtnud kajutit, et raha kokku hoida ja nad on õhtu neljakesi veetnud kodust kaasa võetud toitude ja jookidega. Kreeni vajunud laeva akendest vaatab vastu mäslev meri.

Pantera tantsutüdruk Marge Rull kargab voodist kohe püsti. Tal on dressid juba seljas, sest ta pole julgenud sellise tormiga teki alla minnagi. „Ruttu üles!" hüüab ta teistele. Juba pärast esimest jõnksatust on laev nii kreenis, et neidudel on raske kajutiuksest välja saada. Inimesed koridoris on hirmul ja igaüks peab nüüd enese eest võitlema. „Mina lähen," ütleb Marge oma kajutikaaslasele Heddile, kes jääb temast end voodile riietama. See on viimane kord, kui Marge teda näeb.

Janno Aser ja Egon Laurand istuvad neljanda teki baaris, kui laev võpatab ja enam otseks ei lähegi. Mööbel baaris lendab vastu seina, poisid haaravad instinktiivselt oma lauast kinni, et see minema ei libiseks. Baarmen leti taga näeb kurja vaeva, et kassa maha ei kukuks. „Heli, tule appi, ma ei jõua hoida, kassa kukub kohe välja!" Aga tagaruumist ei tule kedagi.

Poisid lasevad laua lahti ja see maandub hetkega samas kohas, kus ülejäänud baarimööbel. Esialgne otsus on minna tagasi kajutisse, kuid koridori peal tuleb vastu maika väel Egoni isa Andrus, kes voodist maha kukkus. „Kohe tuleb välja minna," annab ta poistele hinnangu olukorra tõsidusele. Alt treppidelt tulevad inimesed, kes räägivad, et vesi on laevas.

Admirali pubis katkeb joviaalne reisijate laulmine järsult. See asendub paanikaga.

Laeva kõige alumisel tekil istub laeva kontrollruumis vahimehhaanik Margus Treu. Tugevast tormist hoolimata on öö kulgenud tavapäraselt ning ta jälgis monitoridelt, kuidas Silver Linde laeval ringkäiku tegi ja autotekil pikalt visiiri uuris. Mõnda aega pärast seda, kui Linde oli autotekilt lahkunud, tunneb Treu kaht järjestikust põmakat Estonia vööri poolt. Kellaosutid näitavad 1.14.

Treu viskab pilgu uuesti ekraanile, kus ta 15 minutit varem oli näinud Silver Lindet vööri juures askeldamas. Nüüd pritsib samas kohas vesi vihaselt rambi vahelt sisse, piisad lendavad nii hoogsalt, et pilt ekraanil on hägune. Laev õõtsatab ja vajub paremasse pardasse kreeni. „Laevas on vesi," kuuleb ta Lindet raadiotelefoni teel kaptenisillale ette kandvat.

Vesi pritsib vihaselt rambi vahelt sisse, piisad lendavad nii hoogsalt, et pilt ekraanil on hägune.

Kuid raadioside laeva sees ei kostu ühtlaselt ja osa sidest läheb kaduma. Ta ei kuule, et Linde jutt põhineb tormavate reisijate öeldul ning sillast kästakse Lindel minna asja lähemalt kontrollima. See kõik jääb Treul kuulmata. Seetõttu pole ka tarvidust komandosillale veel kord kreeni põhjusest teada anda, ta usub, et kõigest juba teatakse.

Kapten Arvo Andresson sätib end kajutisse minema, kuid küsib veel teiselt tüürimehelt Tormi Ainsalult, kas eelmine vahetus andis edasi teate, et Estonia teise vahetuse kapten Avo Piht tuleb varakult üles ajada. Tal on järgmisel hommikul vaja teha Rootsi saarte vahel lootsieksam. Eksamit vastu võtvad Rootsi ametnikud on samuti laeval ja nende silme all peab ta oma oskusi näitama. Kapten Piht tuleb äratada juba varahommikul.

Ühtäkki läbib laeva raputus ja suur rauast laev kisub viltu. Kaptenisillas, laeva kõige kõrgemas osas, on kreeni kõige enam tunda. Kui laev vajub viltu, kaob põrand korraga meeste jalge alt. Kes jõuab, haarab kinni sealt kust saab. Kes ei jõua, kukub kaugele paremasse pardasse. Komandosilla tüürimehed on omapäi, kapten Andressoni nendega ei ole.

Merehaiguse ja tormituule eest kuuendale tekile õue varjunud piiblikooli õpilane Mats Hillerström ei kuule kolksusid, kuid tunneb, et laev on viltu ja reeling tema ees hakkab vee poole vajuma. Ta viskab pilgu üle õla ja näeb läbi restorani akna, kuidas lauad ja toolid libisevad tema poole. Ta haarab reelingust ja hakkab kõvasti kinni hoides minema teise pardasse. Lihtsalt üle teki kõndida pole enam võimalik.

Baaridaamile Admirali pubis kukuvad kaela riiulitel olnud pudelid ja klaasid. Pubi lauad, toolid, helitehnika ja isegi külmkapid vihisevad baari paremasse seina, tabades mitut reisijat. Baarilett annab raskuse all järele, sest tasakaalu kaotanud mehed hoiavad püsti jäämiseks sellest kogu jõuga kinni.

Tantsutüdruk Marge Rull jookseb paljajalu trepist üles ja jõuab viienda teki fuajeesse. Laeva kalle on juba nii suur, et üles kerkinud laeva vasakust pardast lohisevad mööda vaipa alla dekoratsiooniks pandud kunstpalmid, kiviklibu nende järel. Marge proovib teha sammu, et minna veel trepist üles, kuid libiseb ja kukub alla laeva paremasse pardasse ning maandub seal lebava administraatori kõrvale, kellel jookseb peast verd.

Et inimmassist mööduda, ronib Marge läbi kas või eesseisvate meeste jalgade vahelt.

Margel õnnestub end püsti ajada ja ta tormab koos tantsutüdruk Anneli Kondradiga seitsmenda teki poole, kus ootab pääs laevast välja. Selleks on aga vaja mööda saada inimestest, kes treppidel on klammerdunud käsipuude külge ja hoiavad kinni viimasest võimalusest eluga laevast pääseda. Et inimmassist mööduda, ronib Marge läbi kas või eesseisvate meeste jalgade vahelt.

Rahvast koguneb laeva treppidele juba õige palju. Osa neist on paanikas ja karjub meeleheitlikult. Need on inimeste karjed, kes on taibanud, et on alanud võitlus elu eest ja nende ellujäämisvõimalus pole hea. Paljud neist on öösärgis ja paljajalu. Trepp nende silme ees, mis viib seitsmendale tekile, kust saaks õue, keerab aina kurjakuulutavamalt koos laevaga viltu, tehes väljaronimise pea võimatuks. Käsipuu hakkab inimeste raskuse all järele andma.

Kaptenisillas teevad tüürimehed meeleheitlikke pingutusi, et kontrolli alt väljunud laeva kuidagigi taltsutada. Pilk aknast välja ei reeda, mis laeval võiks viga olla, sest Estonia on ehitatud nii, et kaptenisillast laevanina ei näegi. Mõni minut pärast laeva kreeni vajumist, pööravad nad laevanina lainetele risti vastu. See on tark mõte, et tormilainte mõju vähendada, kuid nad ei tea, et visiiri asemel on Estonias suur auk. Veel viimasena suure mere ja autoteki vahel seisev ramp ei pea lainete otselöökidele enam kaua vastu.

Vahimotorist Hannes Kadak ja torumehaanik Henrik Sillaste tormavad kontrollruumi Margus Treu juurde. Sillaste vaatab monitorile ja näeb eksimatult sama, mida Treu - vesi tungib vöörist rambi juurest sisse. Raadioside püsib vaiki, keegi ei ole kaptenisillast andnud ühtegi selgitust, mis toimub ega ainsatki käsklust, mida teha.

Reisijad esimestelt tekkidelt tormavad endiselt ainsa eluvõimaluse poole ja tunglevad ülespoole, seitsmendale tekile. Karjumine esimesel tekil on kõrvulukustav. Laev vajub aina rohkem kreeni ja vanemad inimesed ei pääse enam kajutitest välja. Peaaegu juba mööda seina jooksvad reisijad näevad ukseaugust, kuidas eakamad allaandnuna enam ei püüagi end kajutist välja vinnata. Nemad aga näevad oma kajutist, kuidas noored neist üle hüppavad, et mitte kukkuda ukseaugust nende kajutisse, mis on muutumas surmalõksuks, kust ei pääse mingilgi viisil välja.

Eakad näevad oma kajutist, kuidas noored neist üle hüppavad, et mitte kukkuda ukseaugust surmalõksu, kust ei pääse välja.

Kreenis laeva koridorides on väga vähe ruumi. Estonia koridorid on kitsad, kõigest 1,2 meetrit laiad. Kui laev keerab külili, ei saa reisijad oma kajutitest pääsemiseks enam joosta mööda sirget koridori, vaid külili vajuvas käigus on nüüd lae ja põranda vahel kõrgust vaid veidi üle meetri.

Sel ajal kui kõik inimesed võitlevad elu eest, et laevast välja saada, jooksevad kaks meest aina sügavamale laeva südamesse. Tuleohutusabi Valev Preil ja neljas mehhaanik Agur Targama lähevad raadiosaatjad käes lõpule viima ülesannet, mis Lindel pooleli jäi - kontrollima, mis autotekil toimub.

Seitsmenda teki treppidel on paanika. Need tugevad, kes olid kreeni vajunud laeva treppidel suutnud end käte jõul üles vinnata, pole sugugi veel pääsenud. Trepi ja ukse vahel on suur tühimik ja kui viltusel laeval trepil seistes ukse poole vaadata, siis on see justkui laes. Vasakust pardast hakkab saama Estonia katus.

Välistekile tunglevad inimesed teevad katset ukseni jõuda, kuid libisevad kohe mööda pea 20 meetrit pardast pardani ulatuvat fuajeepõrandat alla usteni, mis juba puudutavad merd. See, mis oli enne põrand, muutub nüüd seinaks, millest üles ronides ootab pääsemisena tunduv võimalus hüpata laevalt tormisesse merre. Need, kes jõuavad ukseni, kuid ei jaksa end välistekile vinnata, kukuvad alla vastu parema parda seinu ja uksi. Paljud neist saavad surma või raskelt viga.

Seitsmendal tekil organiseerib evakueerimist kapten Avo Piht. Tema võimas hääl kõlab üle teki, proovides kaoses korda luua.

Kes ei julge ukse poole püüelda, klammerdub kramplikult trepi käsipuu külge ja vaatab hirmunult pealt, kuidas inimesed teevad meeleheitlikke pingutusi pääsemiseks, kuid kukuvad mitukümmend meetrit alla ega tõuse sealt enam.

Turvamees Vassili Simonovitš, kes oli sillale teinud äreva kõne, et kuulis sauna juures kõndides kolksusid, on jõudnud õue seitsmendale tekile. Valge särk seljas, raadiosaatja vööl, asub ta esimeseks inimketis, millega püütakse treppidel seisvatele inimestele lähemale jõuda. Seitsmendal tekil organiseerib evakueerimist ja päästevestide jagamist kapten Avo Piht. Tema võimas hääl ja konkreetsed korraldused kõlavad üle teki, proovides kaoses korda luua.

Estonia kreeni vajumisest on möödunud kuus minutit ja laev vajub aina enam. Vahimehhaanik Margus Treu juures esimesel tekil murrab ängistava vaikuse läbi kahiseva raadiosaatja kostuv küsimus kaptenisillast. „Kas vasakusse ballasttanki vett saab juurde pumbata?" küsib Kaimar Kikas, neljas tüürimees.

Kui vett laeva vasakutesse taskutesse juurde lasta, peaks laev otseks minema, usutakse komandosillas. Treu proovib seda teha, kuigi nii tema kui ka tüürimehed sillas teavad, et ballasttanki ei saa enam midagi juurde lasta, sest juba Tallinnast välja sõites lasti vasakusse pardasse vett viimse piirini juurde, et laev oleks tasakaalus. Kui Treu pumba käima paneb, ei ima see enam vett, vaid ainult õhku. Laev on juba nii kaldus, et vasaku parda vee alla jäänud osad on tõusnud veepiirist ülespoole. Sel hetkel seiskuvad vasakparda mootorid, sest määrdeõli surve kukub liialt madalaks. Kreen läheneb 30 kraadile.

„Häire! Häire! Laeval on häire!"

See on esimene teade laevameeskonnalt, mis kõlarite kaudu reisijatele antakse. Laeval olnud soomlased ja rootslased ei pea eesti keelt oskama, et häire andja ärevast häälest ja kaasreisijate paanikast aru saada, et olukord laeval kisub järjest hullemaks. Hääl, mis mikrofonis reisijaid hoiatab, kuulub laeva infolauas töötavale 19-aastasele praktikandile Helen Reimannile, kes hakkab häiret andma omaalgatuslikult. Tema püüetele raadiosaatjaga sillaga ühendust saada kostab vastuseks ainult rusuv vaikus.

Vaevalt on Reimann jõudnud häiret hüüda, kui tema teade katkestatakse nagu noaga lõigatult. Selle asemel kõlab nüüd üle laeva teise tüürimehe Tormi Ainsalu hääl: „Mr Skylight to Number One and Two!" Häiresõnum mattub paanikas inimeste meeleheitlike karjete alla.

Ingliskeelne koodsõnum on laevameeskonnale mõeldud tulekahjuhäire, mis on laeval kasutuses ka teistes tõsistes olukordades. Kõik meeskonnaliikmed peavad teadma oma asukohta laevas, et alustada reisijate evakueerimist. Ainsalu antud häire peale ei muutu suurt midagi: nendel, kellel on evakueerimise jaoks ettenähtud kogunemiskoht kas autotekil või paremas pardas, pole mõtet sinna enam minna. Neil, kes peavad päästmisele kaasa aitama vasakus pardas, on sinna väga raske pääseda.

„Vist lõi visiiri lahti. Hea, kui laeva randa saaks“

Laeva mehaanik Peeter Tüür ärkab, kui kuuleb läbi une lööke. Ta astub koridori, kus tuleb vastu teine mehaanik Arvo Tulvik. „Vist lõi visiiri lahti. Hea, kui laeva randa saaks," ütleb Tulvik ning Tüür tormab kajutisse tagasi, et minna kogunemiskohta, kuhu tuletõrjehäire teda kutsus. Ta võtab taskulambi ja raadiotelefoni, millega proovib sillaga ühendust saada: „Laev võib iga hetk külili minna! "

Ei mingit vastust.

Tüür ei lähe enam koridori tagasi, vaid väljub oma kajutist akna kaudu. Estonia on nii palju külili, et laeva küljele välja minna on kindlam kui püsida laevas, mis iga sekundiga pöörab aina rohkem külili, et saada sadadele inimestele rauast hauaks.

Inimesed seitsmenda teki treppidel püüavad meeleheitlikult pääseda ukseni, mis on paari meetri kõrgusel nende peade kohal. Nad panevad mängu kogu oma jõu, et end küüntega mööda vaipa üles tirida. Paljud ei jaksa ja kukuvad alla paremasse pardasse, otsa kümnetele inimestele, kes enne neid on üritanud, aga samuti ebaõnnestunud.

Oma viienda teki kajutis vaevalt magama suikunud tüürimehepraktikant Einar Kukk hüppab kajutist välja ja jookseb elu eest seitsmendale tekile. Ta on jäänud hiljaks, sest Estonia on juba nii kreenis, et mööda vaipkatet ei ole võimalik enam üles minna. Samuti pole enam inimketti, mis enne reisijaid välja aitas. Tema õnneks jookseb mööda koridori pootsman Vello Ruben, keda esimeste kolksude kuuldes otsiti. Mehed aitavad teineteisel välja pääseda ning Ruben jääb seitsmendale tekile appi kapten Pihtile.

Pimedas kaptenisillas kumavad õrnalt aparaatide tuled, akna taga möllab meri. Kreeni vajunud Estonia andurid teevad sillas põrgulärmi, kui tüürimehed saadavad kell 1.22 välja esimese hädakutsungi: „Mayday mayday Estonia please." Laeva külili tõuganud löögist on möödas kaheksa minutit.

Üheksa meremiili kaugusel sõitev Mariella on esimene, kes hädalistele vastab. Nagu kõigile teistele, kes raadio teel on tahtnud sillaga ühendust saada, vastab ka neile ärev vaikus. Nii ka läheduses sõitnud laevale Silja Europa.

Kolmkümmend sekundit kestnud vaikuse murrab uus sõnum Estonialt: „Europa, Estonia. Silja Europa, Estonia", püüdes veel kord teiste laevadega ühendust saada, justkui nad poleks kuulnudki, kuidas nendega juba kontakti otsiti. Uutele katsetele Estoniaga rääkida ei vasta keegi. Veel 16 sekundit vaikust.

„Mayday mayday!"

Vahimadrus Silver Linde tõmbab veel viimaseid inimesi läbi ukse seitsmenda teki fuajeest välja. Inimkett on lagunenud, veel viimased õnnelikud saavad haarata pikkade jalgadega vahimadruse kätest kinni. Nende õnn on aga üürike, sest aina kõrgemale tõusva reelingu taga lõhub torm, kuhu ellu jäämiseks end heitma peab.

Meeskond seob seitsmenda teki külge nööri ja viskab selle läbi ukse. Selleks on juba hilja, reisijad laevas ei ulatu enam selleni.

Pärast „Mr Skylight to Number One and Two" kõlamist möirgavad üle laeva seitse lühikest ja üks pikk helin. See on häirekell, mis kuulutab üht - laev tuleb maha jätta.

Laeva kontrollruumis olnud Kadak ja Sillaste lahkuvad ja jätavad Margus Treu sinnapaika. Nii sügavalt laevast pääsemiseks on ainult üks tee. Tuleb minna veel sügavamale, nulltekile, kus on masinameeskonna trepikäik. See on redel, mis viib laeva põhjast üles otse korstna kõrvalt, kuni kaheksanda teki avariigeneraatoriteni.

Meeskond seob seitsmenda teki külge nööri ja viskab selle läbi ukse. On juba hilja, reisijad laevas ei ulatu enam selleni.

Treu on üksi kontrollruumis, kui seiskuvad ka parema parda mootorid. Aparaat laual näitab, et laeva kreen on 30 kraadi, kuid Treu teab, et see mõõdik ei näitagi rohkemat. Laev on juba väga viltu ja pöörab küljele.

Triatleet Ain-Alar Juhanson püüab hoida laevatekile pääsedes külma pead ja tegutseda targasti. Koos Anti Arakuga panevad nad selga päästevestid ja Ain-Alar hakkab ehitama teistest päästevestidest parve, mis neid vee peal hoiaks. Selle käigus peatub ta pilk ahastuses rootslannal. Ta võtab nutva naise pea sülle ja lohutab.

„See on Jumala kättemaks meie pattude eest!" röögib end seitsmenda teki kohal olevasse päästepaati vinnanud mees vene keeles. Elu eest võitlevates reisijates tekitab see veel rohkem paanikat.

Kuna Estonia on juba nii kreenis, ei ole võimalik meeskonnal päästepaate vette lasta. Ükski nipp ei aita neid üle nii järsu nurga all oleva laevakülje alla lasta.

Ootamatult rabab keegi kinni koos kolme kaaslasega laevast välja saanud Rolf Sörmani kaelaketist ja tõmbab selle järsu liigutusega ära. Temaga koos olnud naistelt võetakse ära ehted ja raha. Paanikat kasutab ära eestlastest vargabande, kes jõuab veel mõnelt välistekile pääsenud inimeselt vääriasju varastada ning põgenedes jooksevad nad laeva tagasi. Paika, millest igaüks loodab pääseda.

Marge Rull jõuab vaevalt päästevesti selga panna ja eest kinni siduda, kui talle annab väliseesti mees korralduse „lähme siit üle ääre!". Tuleb ronida üle reelingu, mis eraldab pöörast merd ja laeva - see võib olla ainus võimalus pääseda, aga tähendada ka kindlat surmaotsust. Veel paarkümmend minutit tagasi tundus mõte end üle reelingu vinnata täiesti absurdne, kuid nüüd on see ainus lootusekiir uppuvalt laevalt eluga pääseda.

Seitsmendale välistekile viimastena jõudnud inimestes võtab maad paanika, mis viib julma rünnakuni teiste reisijate vastu. Jõulisemad mehed, kes pole saanud päästevesti, panevad oma võimu maksma ja kangutavad päästevesti käest või seljast neilt, kellest jõud üle käib.

Janno Aser tõmbab end üle reelingu. Mõned inimesed jäävad temast välistekile maha. See tundub neile turvalisem, kui end üle parda mere poole heita. Aser jõuab koos Andrus Laurandiga kõhuga taeva poole keeranud laeva põhjale, kui võtab enne vette hüppamist hetke mõtlemiseks. Sel hetkel sähvatab välk. Aser vaatab ringi ja näeb, et temast mõne meetri kaugusel seisab mees, kes on hakanud oma fotoaparaadiga pilte tegema.

Janno Aser vaatamas Mikael Õuna fotokaamerasse. Foto: Mikael Õun


Janno Aser istub laeva põhjal, hetk enne vette hüppamist. Foto: Mikael Õun
Mikael Õun hoidmas enda tehtud fotot (2014). Foto: Tiit Blaat

Eesti päritolu rootslane Mikael Õun on napilt pääsenud laevast välja. Kui laev on juba pea 45 kraadi kreenis, seisab Õun seitsmenda teki trepi ülemisel astmel. Ümberringi kukuvad inimesed, kes ei ulatu vahemikku trepi ja ukse vahel ületama. Pikka kasvu Õun ulatub ukselingini ja tõmbab end ukseavast välistekile. Ta ronib kohe üle reelingu ning jõudes Estonia põhjale, näeb kaugel sõitmas Silja Europat ja Mariellalt. Ta proovib neile fotoaparaadi välguga märku anda.

Silver Linde tõmbab lahti päästeparve, mis maandub laeva küljele. Estonia seest kostab ängistavat karjumist. Inimesed, kelle kajutid on vasakus pardas, näevad akendest, kuidas inimesed tunglevad nende peade kohal. Mööda laevaseina jooksvate inimeste sammude mütsatused rõhutavad kajutitesse jäänutele nende lootusetu olukorra traagikat.

Avatud päästeparve poole tormavad kõik kes vähegi läheduses on, teiste seas tantsutüdruk Marge Rull, triatleedid Ain-Alar Juhanson ja Anti Arak, vahimotorist Hannes Kadak ning 12-aastane Norra poiss Mats, noorim Estonialt pääsenu. Tema isa, võõrasema, õde ja vend hukkusid laevaõnnetuses.

12-aastane Norra poiss Mats on noorim Estonialt pääsenu. Tema isa, võõrasema, õde ja vend hukkusid laevaõnnetuses.

Marge Rull hüppab kõhklemata parve, noored triatleedid hindavad aga, et parv on liiga täis ja jäävad välja. Nad otsustavad leida muu koha, kuidas vette saada. Sama peab tegema ka Rull, sest vee poole lükatud parv jääb laeva põhja lähedal ääre taha kinni. Koos parves olnud meestega hüppab ta merre. Pinnale tõustes on ta päästeparve kõrval. Taas tõmbab elu eest võitlevaid inimesi kättpidi turvalisemasse paika Silver Linde.

„Me oleme siin praegu hädas ... kõvasti paremasse pardasse kreenis. Usun, et oli oma paar-kolmkümmend kraadi. Saad sa tulla ja paluda abiks ka Viking Line'i?"

Estonia on saanud Silja Europaga lõpuks ühendust. Komandosilda tulnud kolmas tüürimees Andres Tammes on nüüd raadiosaatja taga ja pöördub abi saamiseks soome keeles lähimate laevade poole.

„Saad sa anda oma asukoha?" küsib Silja Europa.

„Saad sa anda oma asukoha?“ - „Meil ei ole voolu ... meil on blackout ja praegu me ei saa.

„Meil ei ole voolu ... meil on blackout ja praegu me ei saa. Ma ei oska seda ütelda," teatab Tammes.

Kell on 1.25.

Selleks hetkeks on Silver Linde jõudnud juba parvele ja aitab seal inimesi veest välja, kuid Margus Treu on endiselt sügaval laevas. Peageneraatoreid ringi ajavad abimasinad on seiskunud, pärast mõningast pimedust hakkab tööle avariigeneraator. Treu saab aru, et päästa ei ole enam midagi. Laeva kreen on juba 45 kraadi. Ta läheb sama teed, mis Sillaste ja Kadak ning tormab veel ühe teki võrra alla, et pääseda masinameeskonna trepikäiguni, mis viib korstna kõrvalt laevast välja.

Sillaste ja Kadak on mõni minut varem jõudnud laevast välja. Neil on õnne - kaheksandalt tekilt laeva küljele turnides jõuavad nad Silver Linde päästeparveni.

Nende järel läheb uuesti kaheksandal tekil korstna kõrval olev luuk lahti. Seekord ronivad sealt välja tuleohutusabi Valev Preil ja neljas mehhaanik Agur Targama, kes olid laeva kreeni vajudes vapralt tõtanud autoteki poole, et kontrollida, kust tuleb vesi laeva. Nad olid vastuse teada saanud. „Vesi tuleb autotekile!" hüüdis üks neist inglise keeles. Järsku virutab üks teisele vastu vahtimist ja karjub: „Rahune maha!"

Korstna kõrval läheb luuk lahti. Seekord ronivad sealt välja kaks meest. „Vesi tuleb autotekile!“ hüüab neist üks. Järsku virutab üks teisele vastu vahtimist ja karjub: „Rahune maha!“

Mehed komandosillas peavad võitlust, et laeva põhjaminemist ära hoida, kuid mis laeval viga, ei tea nad ikka veel.

„Kas te tulete juba appi?" küsib Andres Tammes ärevalt Silja Europalt.

„Jaa, küll ikka. Oskate te öelda ...? Kas te teate oma täpset asukohta?"

„Ma ei oska ütelda, meil on siin blackout."

Kell on 1.28. Kaptenisild on pimeduses.

Estonia ahter hakkab vajuma vee alla ja laeva vöör tõuseb üles. Mööda laeva külge rühivad ülespoole Anti Arak ja Ain-Alar Juhanson. Nad jõuavad sinna, kus varem oli visiir. Nüüd on laeva vöör tömp. Nad otsivad kõige parema paiga ja hüppavad vette. Esimene ujuv ese, mis neil pinnal aitab püsida, on valge kapp Estonialt. Nad haaravad sellest kinni.

Janno Aser heidab end sinnapoole vette, kus näeb ulpivate parvede tulukesi. Vette maandudes on meri täis hunnikus parvesid, päästeveste, rippuvaid nööre. Ta ujub ühe parve poole, kuid ei saa sisse ronida, sest jalg on takerdunud nööridesse. Ühtäkki tuleb appi tütarlapse käsi, kes ta nööridest vabastab ja parve aitab. See on Anneli Kondrad, Pantera tantsija, kellel õnnestus Marge Rulli järel joostes laevast välja pääseda. Koos temaga on parves veel Risto Ojassaar, samuti tantsija laeval.

Kell on 1.29

Andres Tammes haarab taas raadio ja teatab Silja Europale: „Ma ütlen sulle nüüd meie asukoha!"

Andurid Estonia kaptenisillas üürgavad armutult, olukord on väga pinev, seda reedab ka Tammese hääl.

„Tõesti halvasti ... Tõesti ... Nüüd paistab küll, et asi on halb“

„Viiskümmend üheksa ja kakskümmend kaks minutit laiust. Kakskümmend üks nelikümmend idapikkust," ütleb Tammes ärevalt koordinaadid raadiosse.

Laeva asukoha hõikab talle kaardiruumist ette kaptenisilda tulnud vanemtüürimees Juhan Herma. Ta on töötanud Estonia pardal alates esimesest päevast, kui see Eesti lipu alla toodi. Mõni päev tagasi on ta astunud sammu karjääriredelil: varem kapten Avo Pihti vahetuses tüürimehena töötanud Hermale pakuti kapten Andressoni juures vanemtüürimehe kohta. Täna õhtul sõidab ta laeval esimest korda kui kapteni järel tähtsuselt teine mees.

„Tõesti halvasti ... Tõesti ... Nüüd paistab küll, et asi on halb," ütleb Tammes raadiosse. „Selge, et sa tuled," jõuab ta veel öelda. Nüüd juba justkui möödaminnes, Silja Europa vastust kuulamata.

Rootsi kütuseärimees Thomas Grunde seisab laeva põhjal ja mõtleb, et nüüd on viimane võimalus. Ta kobab taskutes ja leiab suitsupaki, paneb sigareti ette ja tõmbab mitu head mahvi. Ta võtab pintsaku seljast, kustutab sigareti ja hüppab merre.

Estonia keerab järjekindlalt külili ja kerib laevapõhja taeva poole. Kui laeva korsten puudutab vett, pahvatab õhku suur aurupilv, kui lained vastu kuumi korstnatorusid laksavad. Laevalt sööstab taevasse punane valgusrakett.

Kell on 1.30. Estonia ei vasta enam kutsetele. Laeva kreen on 60 kraadi.

Tormises meres külili keeranud Estonia laseb viimast korda udupasunat. Kõvasti kõmisev viimane hädakarje paneb parvedesse pääsenud ja veel vees ulpijad vaatama laeva poole.

Korstna kõrvalt redelist ronib üles viimse hetkeni laevas püsinud vahimehhaanik Margus Treu. Ta võitleb oma elu eest ega kuulegi üle mere kostvat Estonia viimast sireeni. Ta jõuab kaheksandale tekile ning enne veel, kui ulatub päästevestide või parveni, lööb laine üle laeva ja kisub Treu kaasa.

Treul on õnne - ta leiab kummuli päästepaadi, mille kiilu külge on inimesed klammerdunud. Ta haarab sellest õlekõrrest. Kuigi torm kogub hoogu, pääseb kuu hetkeks valgustama Estonia viimseid hetki ja traagikat laintes.

Kell on 1.30. Estonia ei vasta enam kutsetele.

Veel patareitulede õrnas kumas valgustatud Estonia ahter vajub vee alla ja laev hakkab põhja vajuma. Ain-Alar Juhanson ja Anti Arak on haaranud valgest kapist keset pimedat merd ja vaatavad, kuidas kuuvalgel justkui meres püsti seisev Estonia hakkab vajuma, visiir laevaninast kadunud, vööris paistmas mustendav suur auk.

Veel viimase hetkeni kaptenisillale abiks olnud Treu näeb, kuidas Eesti au ja uhkus vajub õrnade tulede kumades merepõhja.

Estonia upub teel Tallinnast Stockholmi. Laeva pardal on 989 inimest, kellest pääseb eluga 137. Õnnetuses hukkub 852 inimest. Kell kaptenisillal seiskub 1.35.

Lisaks ilmselgetelt kannatajatele oli see päev erakordselt keeruline ka ajakirjanike jaoks. Äsja vabaks saanud meedia ei olnud taolise sündmuse kajastamiseks kaugeltki valmis. Rahva silmad olid naelutatud Eesti Televisiooni ekraanile, kus “Aktuaalne kaamera” terve päev erisaadetega eetris oli. Nendest on säilinud vaid üks, kella üheksane saade. Palusime ajakirjanikel, kes sinna saatesse lugusid tegid, seda päeva meenutada. Katastroofi meenutavad siiani “Aktuaalses kaameras” töötavad Anne Raiste ja Vahur Lauri, kui ka sel päeval praktiliselt oma telekarjääri alustanud Marko Reikop. Lisaks toonane diktor Urmas Liiv.

"Aktuaalne kaamera" (28.09.1994) täispikkuses saade:


Loo autor: Mihkel Tamm

Videolugu: Sigrid Salutee, Madis Veltman

Videotöötlus: Oliver Tsupsman

Graafika ja kujundus: Mart Nigola, Anna Plukk, Imbi Võrel, Liisi Viskus

Toimetaja: Merike Pinn, Kerttu Pass

Ekspress Meedia loovjuht: Mihkel Ulk

Kasutatud fotod ja videod: Helsingin Sanomat (animatsioonid), ERR arhiiv, Tiit Blaat, Mikael Õun, Ilmar Saabas, Tiit Blaat

Kasutatud kirjandus:

Aftonbladet, Britt Peruzzi - "Mayday mayday" - http://story.aftonbladet.se/estonia

The Atlantic, William Langewiesche - "A Sea Story" - https://www.theatlantic.com/magazine/archive/2004/05/a-sea-story/302940/

Pealtnägija, Mihkel Kärmas - "Uppunud parvlaevalt Estonia pääsenute ja päästjate meenutused" - https://www.err.ee/520814/pealtnagija-uppunud-parvlaevalt-estonia-paasenute-ja-paastjate-meenutused

Eesti Päevaleht, Ester Vaitmaa - "Mikael Õun: „Ma püüdsin teda veepinnal hoida, et ta ei upuks. Ta külmus surnuks” - https://epl.delfi.ee/eesti/mikael-oun-ma-puudsin-teda-veepinnal-hoida-et-ta-ei-upuks-ta-kulmus-surnuks?id=69823365

Estonia uurimisraport

Andi Meister - "Lõpetamata logiraamat"

Einar Ellermaa, Inge Pitsner - "Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku"

Õhtuleht, Marii Karell - “Ma pole oma pojale rääkinudki sellest asjast” - https://www.ohtuleht.ee/128937/ma-pole-oma-pojale-raakinudki-sellest-asjast-

Göteborgs-Posten, Evalis Björk - "Sara överlevde Estonia berättar om livet efter tragedin" - https://www.gp.se/nyheter/sverige/sara-%C3%B6verlevde-estonia-ber%C3%A4ttar-om-livet-efter-tragedin-1.237314