Teade, et president Kersti Kaljulaid sõidab ühepäevasele töövisiidile Moskvasse, saabus märtsi viimasel nädalal. „Moskvas on meie riigi ajalooline esimene välisesindus ning praegu on see Eesti suurim ja üks olulisemaid kahepoolseid saatkondi. See on meie diplomaatia eesliin,“ ütles riigipea välispoliitika nõunik Lauri Kuusing. Visiidi ühe eesmärgina nimetati soovi „tunnustada inimesi, kes iga päev seisavad välispoliitika eesliinil Eesti huvide ja meie kodanike õiguste eest“.

Et Kaljulaid plaanib Venemaal ka president Vladimir Putiniga kohtuda, sai teatavaks alles aprilli esimestel päevadel, kui sellest andis teada idanaabri riiklik uudisteagentuur Interfax. Ajakirjanike päringu peale kinnitas teadet ka presidendi kantselei pressiesindaja Mailin Aasmäe, kes ütles Delfile, et visiidi lõplik kava ei ole veel teada, aga „diplomaatilisi kanaleid pidi ametlikult kohtumist president Vladimir Putiniga“ tõesti küsiti.

Veel kaks aastat tagasi vastas Kaljulaid Vene ajakirjanike küsimusele, millisel juhul läheks ta Venemaale visiidile: „Olen öelnud, et kui Eesti-Vene piirileping peaks saama ratifitseeritud, siis ma küll võtan ette ning lähen ja ütlen selle eest tänu.”

Visiit lepiti mitteametlikult kokku juba mullu sügisel esimese maailmasõja lõpu 100. aastapäeva üritusel Pariisis, kus Kaljulaid Putiniga viisakusi vahetas ja pakkus, et kuna oleme naabrid, peaksime rääkima. „Mulle tundub, et president Putin nõustus selle mõttega. Mainisin, et meil valmib saatkond ja kui on selle avamine, siis võiksin tulla,“ selgitas Kaljulaid ajakirjanikele Kadriorus (5. aprillil).

Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov rääkis ajalehele Delovõje Vedomosti samuti, et Kaljulaidi ja Putini kohtumist valmistati ette juba eelmise aasta lõpus. „Selline kavatsus oli teada juba mõnevõrra varem – eelmise aasta lõpus,“ lausus ta.

Tema sõnul oli aga Putin see, kes Kaljulaidi Moskvasse kutsus.

Soome president – viis korda, viimane visiit 2019. aastal.

Läti president – ei ole kohtunud, viimane visiit 2010. aastal.

Leedu president – ei ole kohtunud, viimane visiit 2001. aastal.

Kaljulaidi sõnul ei lähe ta, „nagu küsitakse“, president Putinilt „midagi saama“, vaid kohtuma kui võrdne võrdsega. „Vabandust, me ei lähe midagi saama, me läheme suhtlema, me lähme arutama omavahelisi teemasid, meil on kõikide meie suhtluspartneritega erinevad teemad, aga rääkida ja olukorda analüüsida on alati kõikidega millestki,“ ütles ta. „Vabandust, aga küsimusest kõlab, nagu meil peaks olema mingi alaväärsuskompleks. Miks peaks?“

Kaljulaidi visiit on esimene Eesti riigipea külastus Venemaale alates 2011. aastast, mil president Toomas Hendrik Ilves osales Peterburi Jaani kiriku taaspühitsemisel. Ühtlasi on see esimene suurem kohtumine Vene ja Eesti riigipeade vahel alates 2010. aastast, kui Ilves kohtus toonase Venemaa riigipea Dmitri Medvedeviga.

Kaljulaidiga pestakse põrandat, aga kohtumine lõpeb meeldivalt

Krister Paris, erikorrespondent

„Peamine, mis mind kohtumise juures huvitab, on see, millisel viisil Putin nimelt Kaljulaidi alandab,” kommenteerib pikalt Venemaal silma peal hoidnud politoloog Karmo Tüür.

See, et alandus tuleb, on peaaegu kindel. Putin ei saa sinna isegi midagi parata, harjumuse jõud on suur. Tüür meenutab, et KGB töötajate üks tööpõhimõtteid on vastaspool endast välja viia ja siis vaadata, mis juhtuma hakkab – ehk „ta teeb seda professionaalsest kretinismist”.

Pealegi on hoopis Putinil endal Kaljulaidi vastu võtta veidi alandav. Kuid eeskoda on külalistest nii tühjaks jäänud, et iga külalise saabumine näitab: ikka veel mäletatakse, ikka veel austatakse (omaette teema on see, et kas praeguste tihedate visiitidega Põhjamaade esindajate poolt antakse lääneriikidest edasi mingit sõnumit). Järelikult tuleb vastu võtta. Aga see tähendab ka, et puhtalt sisemise eneseväärikuse huvides tuleb just ennast domineerivana näidata.

Esimesed ninanipsud oleme juba kätte saanud. See, kuidas Eesti avalikkus sai Putiniga kohtumisest teada kõigepealt läbi Itar-TASS-i teadaande või kuidas Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov Delovõje Vedomostile viitas, et tegelikult valmistati kohtumist ette juba eelmise aasta lõpust, jätab Eesti poolest kergelt tobukese mulje. Mis ongi taotluslik.

Foto: Aleksey Nikolskyi

Kõigest sõbralik vestlus, jah?

Läti endine president Vaira-Vike Freiberga teab omast käest, mis tunne on Putiniga mõõtu võtta. Enne, kui USA president Donald Trump mullu end korralikult ette valmistamata Helsingisse Putiniga kohtuma sõitis, meenutas ta uudisteagentuurile ABC õpetlikku kogemust.

Jutt oli sama, nagu ka praegu Eesti ja Venemaa juhtide kohtumise eel: õpime üksteist tundma, räägime oma muredest ja edaspidi saab olema kergem. Vähemalt nii oli algselt justkui kokku lepitud või vähemalt sai Läti juht asjadest niiviisi aru. Et ei mingeid pabereid, ei mingit ametlikku agendat.

Ja siis hakkas tulema. Putin istus laua taga, 10 cm virn pabereid ees ning järgnes tiraad väga konkreetsete kaebustega Läti venekeelse elanikkonna kohtlemise pärast. Kõik ainult selleks, et ootamatusega jalust rabada.

Kusjuures huvitav pidi olema see, et üldiselt lõpevad kohtumised Venemaa riigipeaga sõbralikult. Putini algul agressiivne toon muutub järk-järgult leebemaks, kuni viimaks jääb vastaspoolel mulje, et ta on juba päris palju saavutanud. Putinil aga ei jää mingit „muljet”, tema on vahepeal oma partneri psühholoogilist pilti selgelt ja konkreetselt tundma õppinud. Ja kui teine tunneb sõbraliku suhtumise eest veel tänuvõlga, ei tule üldsegi kahjuks – küll kagebiit teab, kuidas võlad protsentidega sisse nõuda.

Heaks näiteks siinkohal on Bulgaaria peaministri Bojko Borisovi mullune visiit Moskvasse, kus ta pandi ennast ise alandama juba kohe pärast kohtumist. Peaminister nimetas Venemaad suuremaks vennaks ning palus vabandust, et just nende riik on omavahelises suhtluses pingeid tekitanud. Putin sai veel aasida, et „vanemad vennad alati maksavad”, kuid siin oli seljavõit Euroopa ühtsuse üle nii ilmne, et rohkemat polnud vajagi.

Väga kõrge emotsionaalne intelligents

Endaga jõult võrdsemaid otseselt alandada ehk niisama kergelt ei õnnestu. Ja see ei peagi olema eesmärk omaette. Juba eelpoolviidetud ABC loos küsitletud USA kõrged ametnikud viitavad, et ta peab end üleval otsekui kameeleon, kord tunneb huvi ja meelitab, siis jälle ründab. „Ta on väljaõppinud agendikäitleja,” rääkis agentuurile USA endine suursaadik Venemaal John Beyrle, kes on viibinud tosinkonna kohtumise juures. „Tal on väga kõrge emotsionaalne intelligents. Ta saab väga kiiresti aru, kellega tegemist on ning mida oma eesmärkide saavutamiseks vaja läheb.”

Vist keegi pole nii kõrgel tasemel Putini lummusesse langemist tunnistanud kui USA endine president George W Bush, kelle sõnul nägi ta Putini silmadest tema hinge („Mina nägin kolme tähte – K, G, B,” nähvas hiljem tänaseks manalateele läinud presidendikandidaat John McCain).

Putin ja Merkel, koerast rääkimata

Igal juhul üritab Putin alati kehtestada, et just tema on majas peremees. Kõige tuntum lugu võiks kanda pealkirja „Putin ja Merkel toas, koerast rääkimata”. 2012. aastal – kui suhted Venemaa ja Lääne vahel olid pigem kõrgseisus – meenutas kantsler Angela Merkeli meeskond kohtumise eel Sotšis oma Vene kolleegidele, et Saksa valitsusjuht kardab koeri. Oma nõrkuse nii avalik paljastamine oli viga. Otse loomulikult istus kõneluste ajal Merkeli tooli kõrval ka Putini must labrador...

Ahjaa, isegi Merkelil – või just eriti temal – ei käi Putini nägemine kuigi kergelt. Merkelile kuulub rekord kõrgetest välismaalastest, kes on pidanud ukse taga kohtumist ootama: tervelt neli tundi ja 15 minutit. Raske öelda, kas selle taga on teadlik võimunäitamine või tõesti soov teha tõsist taustatööd. Näiteks endine Nõukogude Liidu välisluure juht Nikolai Leonov on mitmes intervjuus meenutanud, kuidas Putin jäi kolleegide ärrituseks pidevalt hiljaks juba Dresdenis KGB värbajana tegutsedes.

Aga hiljaks ta jääb. Ja ette valmistunud on ta põhjalikult. Ning alandus tuleb ka. Kusjuures omamoodi oskus, mis kingitud vähestele, on vestluspartner teinekord nii osavalt pikalt saata, et too sellest tükk aega ise arugi ei saa.

Agent Putin

Pärast Leningradi ülikooli lõpetamist 1975. aastal suunati toona pelgalt 23-aastane Vladimir Putin Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) Leningradi piirkondlikku valitsusse kohustusliku kaheaastase töötamiskohustusega. Putin sõnul vormistati ta tööle vastuluure allosakonda.

Aasta hiljem valmistati teda juba ette välisvaatlusega tegelevaks julgeolekutöötajaks ja ta asus KGB Leningradi valitsusse tööle vastuluure alal, tegeldes välismaalastega. (Praeguse riigipea endiste kolleegide väitel oli Putin tegelikult hoopis „viiendas teenistuses“, mis võitles ideoloogiliste diversioonidega.)

1984. aastal sai Putin majori auastme ja asus varjunime „Platov“ all õppima KGB kõrgema kooli number 1 ehk tänapäeval Välisluureakadeemia teaduskonnas, kus ta spetsialiseerus saksakeelsetele riikidele (Šveits, Austria, Lääne-Saksamaa, Ida-Saksamaa).

Õppejõud Mihhail Frolovi sõnul märgiti tema iseloomustuses muu seas kinnisust ja akadeemilisust, millest viimast peeti negatiivseks. Vene riigipea sõnul kirjutati tema iseloomustusse negatiivse joonena ka „alanenud ohutunne“.

1985. aastal tuli Putinil valida: kas jääda veel Venemaale ja sõita hiljem Lääne-Saksamaale, või minna kohe – aga sel juhul hoopis oluliselt rahulikumale Ida-Saksamaale. Teadagi otsustas Putin viivitamatu minemise ja Ida-Saksamaa kasuks ning nii sai temast osakonnaülema abi. Putini sõnul tegeles ta informatsiooni kogumisega Lääne-Saksamaa poliitikategelaste ja potentsiaalse vaenlase (NATO) plaanide kohta. „Tavaline luuretegevus: teabeallikate värbamine, teabe saamine, selle töötlus ja keskusesse saatmine,“ selgitas Putin.

Väidetavalt otsis Putin idasakslasi, kellel professorite, ajakirjanike, teadlaste või tehnikutena oli usutav põhjus näiteks ärireisile või konverentsile Lääne-Saksamaale sõita, et nad võtaksid sideagentidena ühendust Nõukogude luureagentidega Lääne-Saksamaal. Putinit võis huvitada NATO sõjaväeelektroonika. On teada, et ta püüdis värvata agente, kes tunnevad „traadita sidet“. Hangitud saladusi ei olnud Nõukogude Liidus tehnilise mahajäämuse tõttu aga võimalik kasutada, nentis riigipea.

1990. aastal tuli Putinil naasta kodumaale, sest juba oli langenud Berliini müür ja omaaegne Ida-Saksamaa lakkas olemast. Operatiivvõrgud ja kontaktide andmed kohapeal tuli hävitada. Kui Putin Venemaale tagasi jõudis, sai ta pakkumise asuda tööle KGB keskaparaati, millest ta aga keeldus, olles eri versioonide kohaselt rahulolematu KGB kehva juhtimisstiili ja Nõukogude Liidu käekäiguga, aga ka sellepärast, et ta pidanuks oma väikelastega perega Moskvasse kolima.

Ametlikult lahkus Putin KGB tegevteenistusest 1992. aasta algul, olles alampolkovnik. Tolle ajani sai ta ka KGB-st töötasu, mis oli suurem kui tema palk Leningradi linna nõukogus. Just ühe sealse saadiku pärast Putin enda sõnul KGB-st lahkuski, soovimata olla tema šantažeerimise ohver. Hiljem on ta öelnud, et see oli „küllap kõige keerulisem otsus [tema] elus“.

Mida arutatakse?

Teemade ringi, mis riigipeade kohtumisel arutatakse, kooskõlastatakse alles ametkondade tasandil, mistõttu ei ole teada, millest täpselt kohtumisel juttu tuleb. Ühe teemana, mida arutada, nimetas Kaljulaid ajakirjanikele geopoliitilist olukorda nii regioonis kui ka maailmas laiemalt. „Arutame ka neid tundlikke teemasid, mida Euroopa Liidu liikmesriikid juhid Moskvas käies alati tõstatavad.“ Tema sõnul on Eesti kindlasti „sanktsioonide jätkumist toetav ja Minski lepingute täitmist sooviv riik. „Kindlasti on Eesti riik, kes tahab vestelda sellest, kuidas me võiksime selleni jõuda.“

„Ilma kahtlusteta nõuab sellise visiidi ettevalmistamine ka viimastel päevadel väga tihedat koostööd [Venemaaga] selleks, et meil oleks mõistlik teemade ring, mida arutada ja milles ka kokku leppida.“ „Aktuaalsele Kaamerale“ ütles president juba varem: „Eestil ja Venemaal on siiski kahepoolsed suhted, seda ei maksa unustada. Meil on piirikoostöö, meil on kultuurikoostöö, meil on Euroopa Liidu järgmine eelarveperiood ees, kus loodetavasti jätkub Eesti-Vene Euroopa Liidu ühisprogramm.“

Foto: Jaanus Lensment

Tõenäoliselt Eesti-Vene piirilepet kohtumisel ei puudutata. „Mis puudutab piirilepingut, siis praeguse riigikogu menetluses piirilepingut ei ole, see tuleb sinna alles võtta või mitte võtta. Eelmises riigikogus oli meie poolt töö tehtud, edasine protsess jäi pigem teise poole taha, aga iga riigikogu alustab välislepingutega puhtalt lehelt.“

Järjekindlalt tõrjus Kaljulaid seisukohta, et Ukrainas sõdiva Venemaaga ei tuleks suhelda. „Ausalt öeldes olen ma parema meelega laua taga kui menüüs,“ märkis ta. „Ma olen valmis seisma meie partnerite ja liitlaste kõrval ning käsitlema keerulisi teemasid.“ „Suhelda tuleb ja see on täpselt see, mida me teeme.“ „Ma arvan, et me võiksime olla riik, kellest ei räägita, vaid kes räägib ise. Ma olen öelnud, et palju meeldivam on olla laua taga ja täpselt see ongi selle visiidi mõte ja eesmärk: olla laua taga ja rääkida meie partnerite ja liitlaste kombel.“ „Mina mõtlen just selles võtmes, et rääkida tuleb isegi siis, kui kokku leppida ei ole palju.“ …

Tema sõnul ei maksa otsida kohtumisele ühtki tagamõtet ega muretseda Eesti maine pärast. „Ma olen rääkinud kõikide Eestis viibivate Euroopa Liidu suursaadikutega ja ka viimasel Ameerika Ühendriikide visiidil oli sellest juttu. Ja see mulje, mille me jätame, on samasugune, nagu jätavad [Saksmaa] president Steinmeier, [Austria president] Van der Bellen, [Soome president] Niinistö ja [Euroopa Liidu] kõrge esindaja Mogherini, seistes kõik koos meie väärtuste eest.“

Kaljulaid ei taha ka uskuda, et idanaaber võiks visiiti kurjalt ära kasutatada.

„Mul ei ole põhjust arvata, et diplomaatilised suhted riikide vahel tähendavad võitmist-kaotamist, ennekõike tähendavad need rääkimist, rääkimist kergematel teemadel, koostööteemadel, kus meil on kindlasti võimalus milleski kokku leppida, kuid ka rääkimist teemadel, mis on keerulised kanda ja laua taga üles võtta, ent tegemata ma seda kindlasti ei jäta,“ ütles Kaljulaid.

Tema sõnul oli otsus Putiniga „pigem rääkida kui mitte rääkida“, st kokku saada „pikalt kasvanud ja küpsenud tunne ja veendumus ka välisministeeriumide spetsialistide, meie suursaadiku jt hulgas“. „Ilma välisministeeriumita ei oleks see asi teoks saanud, /…/ see ei olnud nii, et mina ad hoc astusin mingisuguse sammu.“

Mida arvatakse?

Ajakirjanik ja muusikakriitik Artemi Troitski usub, et suures plaanis ei võida kohtumisest kumbki osapool, väiksemas plaanis aga Putin. „Esiteks võib ta „kombata” – nagu on kombeks KGB-s – Eesti riigipea paindlikkust ja „kokkuleppevõimet”, pidades silmas Euroopa Liidu ja NATO tulevasi suuri kriise,“ kirjutas Troitski Eesti Päevalehes. „Teiseks võib üksnes asjaolu, et Euroopa riigi juht palus ebapopulaarselt pooldiktaatorilt audientsi, anda Putinile põhjust vaikselt rõõmustada ja end ka veidi meelitatuna tunda.“

Arvamuse kohta, nagu oleks naabritel parem „pidada dialoogi”, leiab Troitski, et see oleneb ennekõike sellest, millise naabriga on tegemist. „Kui ta on tore ja südamlik inimene, võib temaga mitte üksnes dialoogi pidada, vaid ka koos seenel käia ja paadiga sõita. Kui aga naaber on nii ja naa, tuleb temaga suhelda vastavalt: „tere-tere” ja edasi liikuda. Kui aga naaber on mats, agressiivne tüüp, kes teiste naabritega tüli norib, pole mõtet temaga sõbrustada. See oleks argpükslik. Selle asemel tasub hingerahu huvides võtta endale NATO-nimeline kuri koer,“ märkis ta.

Teadur ja välispoliitika ekspert Kalev Stoicescu arvab, et Venemaa presidendile võib kohtumise vastu huvi tekitada visiidi ajastatus, „kuivõrd Eestis alustas tööd riigikogu uus koosseis ning peatselt astub ametisse tõenäoliselt uus kolmikliidu valitsus, mis ei tundu olevat Venemaale (vähemalt selle propagandakanalitele) vastukarva“. Arvamusloos Eesti Päevalehele leiab Stoicescu, et Venemaa võib püüda kohtumiselt „noppida poliitilisi ja propagandapunkte, tekitades hulga rohkem küsimusi, kui on võimalik vastata.“

Endine kaitseminister Margus Tsahkna (Eesti 200) tõdeb, et kuigi Eesti poolt on see riskantne käik, ei saa kohtumise toimumist vaadata hirmunud väikenaabri positsioonist. „Igal juhul lisab see meie presidendile ja Eestile poliitilist kaalu. President Kaljulaid saab maailma meedias öelda välja oma sõnumid ning kummutada müüdi, nagu Eesti oleks hirmunult ja pimesi Venemaad vihkava poliitika propageerija,“ kirjutas Tsahkna Eesti Päevalehes. „Samas võime Euroopa riikide seas näha kahepoolseid poliitilisi sidemeid Venemaaga, mis kantud oligarhilistest majandushuvidest või sisepoliitilistest põhjustest ning kindlasti ei ole Eesti huvides nende riikidega samasse nimekirja sattuda.“

Tema sõnul tõuseb tugeva esinemise puhul president Kaljulaidi ja Eesti rahvusvaheline kaal, kuid ebaõnnestumise korral tuleb meil anda palju selgitusi. „Eriti loodava valitsuse valguses,“ lisas ta.

Kaitseminister ja endine Venemaa suursaadik Jüri Luik arvab, et Kaljulaidi visiit kujuneb eelkõige tutvumiskohtumiseks, arvestades, et viimasest kõrgetasemelisest kohtumisest on möödas üle kümne aasta. „Ma arvan, et sellist kohtumist ei tasu mingil juhul üle dramatiseerida. Jällegi, meenutades oma suursaadiku aega Venemaal – kõik, mis Venemaal toimus, see võimendus Eestis hirmsa hooga ja seda tõlgendati apokalüptilistes mõõtmetes,“ ütles Luik „Aktuaalsele Kaamerale“.

„Üks asi on see, mis toimub kohtumistel, teine asi aga see, mida ütleb pärast Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov. Venelastel on selline komme, et nad panevad kõigile üritustele külge oma vajaliku spinni ja tihtipeale see spinn ei tarvitse üldse kajastada seda, mis kohtumisel toimub. Selles mõttes peavad ka meie meediameeskonnad olema valmis mingi valeinformatsiooni või ebatäpse informatsiooni korral sellele käigult reageerima,“ rõhutas ta.

Ka Euroopa Parlamendi saadik ja endine välisminister Urmas Paet (Reformierakond) ütles, et Kaljulaidi ja Putini võimaliku kohtumise pärast pole põhjust muretsemiseks. „Euroopa ja Venemaa suhted on teadagi keerulised, kuid mingigi suhtlus naaberriikide juhtide vahel peaks olema elementaarne. Paraku pole seda aastaid olnud,“ tõdes ta Delfile. „Seega tuleks eelseisvat pidulikku sündmust ehk Eesti saatkonnahoone taasavamist Moskvas kasutada ka selleks, et Eesti ja Vene riigijuhtide vahel kontakt luua. Suhelda tuleb naabritega ka keerulistel aegadel ja mitte kõige mugavamatel teemadel. Ilma suhtlemiseta on raske eeldada võimalikku nihet paremuse poole Venemaa käitumises ja suhetes demokraatlike riikidega.“

Analüütik ja vaatleja Toomas Alatalu märkis, et „suurtest ja väikestest küsimustest on Eestile ja selle nimel ka pikalt isiklikult pingutanud Kersti Kaljulaidile oluline saada Moskva ja viimase liitlaste toetus Eestile ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme valimistel tänavu suvel“.

Ajaleht The Moscow Times kirjutas 2007. aastal, et miski ei ärrita Vladimir Putinit rohkem kui Eesti, põhjendades seda asjaoluga, et riigipea sõnul reetsid tema isa sõja ajal just eestlased.

Juba 2000. aastal enne valimisi ütles Putin intervjuus, et tema isa saadeti NKVD šabotaažiüksuse koosseisus Eestisse. 28-meheline üksus laskis õhku varustusrongi ja pages metsa peitu, kuid tühi kõht sundis neid eestlastelt süüa küsima. Kõhud venelastel täis söödetud, andsid eestlased nad sakslastele välja. Ellu jäi ainult neli üksuse liiget, nende seas ka Putini isa, kes peitis ennast natside eest sohu. Ta pidi hingama vees läbi kõrre, et end päästa natside eest, kes teda koertega jahtisid, jutustas Putin.

Venemaale naasmisel saadeti Putini isa tagasi rindele, kust ta tuli elusana tagasi. Rahuajal sai temast tööline tehases, mis tootis metrooronge. 1952. aastal sündis Putinite perre kolmas poeg. Isa jõudis veel näha, kuidas pojast sai Venemaa peaminister. „Ta on nagu tsaar!“ ohanud vana mees enne surma.

Eesti naabrid

Soome president Sauli Niinistö, kes väisas Peterburi viimati eelmisel nädalal, avaldas president Kaljulaidi otususe üle Venemaa riigipeaga kõnelda heameelt. „Muidugi pööratakse siin omamoodi uus lehekülg nende kohtumistega,” ütles ta, viidates Putini kohtumisele ka Rootsi ja Norra valitsusjuhtidega.

Niinistö sõnul on ta kohtumise asjus olnud ühenduses ka Eestiga.

Läti president Raimonds Vējonis Eesti riigipea visiidis Moskvasse midagi hämmastavat ei näe. „Varsti sõidab ka meie transpordiminister Tālis Linkaits Moskvasse, et kohtuda seal oma kolleegi, Venemaa transpordiministriga ja rääkida transiiditeemadel,“ ütles ta „Aktuaalsele Kaamerale“. „Ükski Balti riigi president ei räägi kohtumisel mõne teise riigi presidendiga ainult oma riigist lähtuvatest kahepoolsetest suhetest, vaid teemadel, mis puudutavad kogu regiooni ehk kõiki Balti riike.“

Läti presidendi kantselei pressiesindaja Kristīne Kļaveniece on öelnud Postimehele, et arvestades Euroopa Liidu sanktsioone, „ei kaalu me kõrgetasemelist suhtlust Venemaaga“.

Leedu riigipea kantselei pressiesindaja Živilė Didžgalvienė on öelnud Postimehele täpsustusi jagamata, et praeguseid suhteid arvestades Leedu president Dalia Grybauskaitė Venemaale Putiniga kohtuma ei läheks.

Venemaa suursaadik Eestis Aleksandr Petrov aga usub, et presidentide kohtumine „aitab teineteist paremini mõista ja selgitada mõlema poole seisukohti“. „Me arvestame sellega, et see võib olla stiimuliks kahepoolsete suhete viimisele uuele tasemele. Tahaks, et see nii oleks, vähemalt väga loodame,“ märkis ta Delfile. Tema sõnul võib Kaljulaid „veenduda Vene poole meelestatuses Eestiga asjade ajamisele vastastikuse austuse ja heanaaberlikkuse vaimus“.

Foto: Anna Aurelia Minev

Eesti Venemaa poolt vaadates: Ameerika kuri sülekoer

Krister Paris, erikorrespondent

Krister Paris töötas aastatel 2008-2013 Eesti rahvusringhäälingu Venemaa ja SRÜ korrespondendina Moskvas.

„Juba jälle,” naeris politoloog Aleksei Makarkin, kui läksime mingi teemaga seoses küsima, et kuidas siis Moskvas Eestisse suhtutakse. Talle tegi nalja, kuidas teatava regulaarsusega kerkib üles küsimus, millele isegi poliitikvaatlejad muudel hetkedel kunagi ei mõtle.

Kui ma oleksin tõmmanud majast, kus ma elasin, kasvõi kahekilomeetrise ringi, jäänuks sinna sisse ilmselt rohkem inimesi, kui neid elab terves Eestis. Niisuguste mastaapidega tuleb konteksti mõttes arvestada.

Aga kui see arvestus tehtud, ei saa põrmugi väita, nagu poleks Eestit Venemaa jaoks olemas. Tavalise venelase suhtumise võiks võtta kokku kui kaastundlik-postiivse. „Eh, Pärnu, küll oli seal tore puhata / aega teenida!” nostalgitseb vanem põlvkond. „Aga nüüd olete ameeriklaste valitseda... Kahju, et me enam koos ei ole,” nendivad üksmeelselt kõik.

Miski nagu ei klapi

„Aga mis teil oli selle pronkssõduriga?” tuleb hetk hiljem uudishimulikult meelde, et „miskit on valesti”. Täpselt ei mäleta, mis, kas peksti Petrovi või peksis Petrov, aga midagi ebameeldivat temaga seostub.

Ehk siis selline suhtumine läheb kokku Kremli üldise liiniga, mis aeg-ajalt tilgub ka massimeediakanalitesse. Nagu Makarkin märkis, ollakse Eestist vägagi informeeritud ja valmis positsioone võtma, kui mingil põhjusel on otsustatud meedias teda jälle kajastada. Kajastus aga jaguneb kaheks: „venelasi diskrimineerivad fašistid” ning „Ameerika sülekoerad”. Arusaadavalt poleks ju võimalik ühel Venemaa naabril ajada nii õelat poliitikat muidu kui mõne suurriigi otsesel mahitusel. Nüüd juba NATO üksused ka „korda hoidmas” ja... Sestap tuntaksegi vaenamise asemel pigem kaasa.

Ka poliitika suures plaanis pakub Eesti huvi ennekõike kui NATO liige. Mis on tema nõrgad kohad? Kuidas ja kelle kaudu pääseb ligi alliansi saladustele? Mil viisil võiks kujundada Eesti poliitikat Venemaa suhtes sõbralikumaks? Mitmetele nendele küsimustele pakuvad vastust Kapo aastaraamatud.

Äärmuslased sobivad hästi

Poliitilises plaanis on tulnud huvitava teguriga mängu EKRE esiletõus. Kõik paremäärmuslikud liikumised, mille üks teravikke on suunatud lääneliku väärtusruumi õõnestamisele ning lääneriikide liitude (ennekõike on siin jutt EL-ist, mitte NATO-st) murendamisele, sobituvad vägagi hästi Kremli agendaga.

Seejuures mängib ilmselt tavaarusaamast hoopis väiksemat rolli venekeelne elanikkond. Tartu ülikooli uuringud näitavad, et juba 80% vene emakeelega elanikest nimetab oma kodumaaks Eestit ehk nende lojaalsus kuulub pigem siia. Muidugi annab nii provokatiivsete sammudega nagu pronkssõduri äraviimine pinged uuesti lakke visata. Ning arvestagem, et kui ise ei tee, siis Vene eriteenistustes tegeleb provokatsioonidega juba väljaõppinud kaader.

Aga sekkumine Eesti siseasjadesse ei kuulu kindlasti Venemaa välispoliitika prioriteetide hulka. Konkreetselt juhindub Venemaa välissuhtlus vastasseisust USA-ga (neid haavas sügavalt, kui Barack Obama Venemaa Ühendriikide murede seas kuskile kaugele paigutas) ning ülejäänuid käsitletakse suures mängus väiksemate vigurite või Eesti-suguste puhul pigem etturitena. Laiemalt dikteerivad valusatest ajalookogemused vajadust omada puhvertsoone ehk nõrki ja allaheitlikke riike enda piiri taga. Sestap on mõistetav ka ärritus Eesti kui (näiliselt) Ameerika kõige jõulisemate pistrike eestkõneleja vastu.

Eksimused karistatakse ära

Peame arvestama, et Venemaa välispoliitika on tugevalt oportunistlik. Isegi, kui otseselt meie destabiliseerimise nimel jõuliselt ka ei töötata, ei maksa loota, et enda astutud väärsammud karistamata jäävad.

Ja enda poolt on väga vähe ära teha. Kui Toomas Hendrik Ilves käis 2010. aastal 9. mai pidustustel Moskvas, tundus see paljutõotava algusena, et suhted jälle üles sulaksid. 2014. aastal taas allkirjad saanud piirilepe näitas, et maiparaadil puhkenud õis kandis ka vilja. Ent selleks ajaks läks kogu Kremli energia juba Ukraina taltsutamisele ning ühisvili Eestiga ootab soojendavaid kiiri tänaseni.

Loo autorid: Matti Aivar Lind, Krister Paris

Graafika ja kujundus: Heleri Kuris, Toom Tragel, Mart Nigola

Toimetaja: Merike Pinn, Helve Laasik, Aare Reivart

Ekspress Meedia loovjuht: Mihkel Ulk

Kasutatud fotod: AFP, AP, Reuters, Delfi