Miks kirjutatakse nii palju rallist? EKRE ja Helmete tegemistel ei jaksa enam silma peal hoidagi! Tundub, nagu need teemad oleksid terve Eesti vallutanud.

Eesti suurimal meediaportaalil saab novembri lõpus täis 20 tegutsemisaastat. Mis kõik pole selle aja jooksul Delfi kujuteldavate kaante vahele saanud – uudised, arvamused, fotod, videod. Ja muidugi kommentaarid! Kui Mart Laaril sai 2012. aastal mäletatavasti Facebookis oma mõtete väljendamiseks ruum otsa, siis Delfil pole sellega probleeme olnud. Kõigile väärt mõtetele jätkub ruumi!

Delfi on kajastanud põhjalikult ja mitmekülgselt kõiki Eesti elu tahke. Ent 20 aasta juubeli eel viskasime pilgu arhiivi. Käisime läbi kõik Delfis ilmunud lood ja koostasime Eesti internetiajakirjanduse täieliku ja põhjaliku edetabeli inimestest, keda on pealkirjades mainitud kõige rohkem.

Vaata, kellest on aastate lõikes Delfi enim kirjutanud:


Kes mahtusid 20 aasta 20 enim mainitud inimese nimekirja? Oli oodatud tegelasi, aga ka üllatusi. Praegu poliitikauudistele palju ainest andval EKRE-l ega selle juhtidel pole edetabelisse asja. Arvasite, et Eesti on rallirahvas? Või ehk kergejõustikurahvas? Või pakute suusatamist? Ei, Delfi edetabel teeb huvitava üllatuse Eesti lugejate lemmiksportlaste ja -alade kohta.

Aga alustame algusest. Delfi sündis 1999. aasta teisipäeva, 23. novembri hommikul kell 10.30. Kus olid meie kangelased siis ja kuhu nad on jõudnud? Vaatame, mida nad tegid aastatel, kus Delfi on neist enim kirjutanud. Avaldame natuke ka seda, mida näevad iga päev meie reporterid-toimetajad ja mis lugusid on meie 20 aasta lemmiktegelaste kohta enim loetud.

Delfi sünniaasta oli Edgar Savisaarele kibemagus. Ta viis Keskerakonna riigikogu valimistel võidule, aga jäeti Mart Laari koostatud kolmikliidu valitsusega võimult eemale. Ta võitis Tallinnas sügisesed kohalikud valimised, aga jäeti opositsiooni ja linnavolikogu esimehe kohast ilma Jüri Mõisa kokku pandud imekoalitsiooniga – mis pidi toetuma isegi endise interrindlase Jevgeni Kogani häälele.

Ent Savisaar ei pidanud järgmisi valimisi ära ootama. Juba 2001. aastal manööverdas ta end Reformierakonna toetusel taas linnapeaks. Kohe pärast seda kukkus Laari valitsus Toompeal ja all-linna võimuliit kopeeriti Toompealegi, Siim Kallase juhtimisel. Savisaare seis läks ülesmäge.

Arvud näitavad, et tähelepanu tõmbamise poolest pole mitte keegi Keskerakonna esimehele ligilähedalegi saanud. Nagu nui neljaks on Savisaar suutnud enda tegevuse kajastamise tippaegu ajastada olulistele valimisaastatele. Esimene tipp: 2003. aasta riigikogu valimised. Teine tipp: 2007. aasta riigikogu valimised ja pronksiöö. Siis 2009. aasta kohalikud valimised, 2011. aastal jälle riigikogu valimised. 2010. aastal vupsas vahele idarahaskandaal.

Ja siis muidugi 2015. aasta, mis oli Savisaare jaoks kajastuste kõrgaeg, kuid ka saatuslik. Riigikogu valimised, millele järgnes ootamatu hospitaliseerimine lihasööjabakteriga nakatumise tõttu. Arstide pingutused tegid imet, aga Savisaar kaotas ühe jala. See sündmus on lükanud tagaplaanile kõik muud Savisaare tegevusi kajastanud lood, inimesed hoidsid Delfit lugedes veteranpoliitiku tervist puudutanud teadetel silma peal.

Tagasilöögid ei peatunud. Tagatipuks pidas kapo sama aasta sügisel Tallinna linnapea Savisaare kinni ja esitas talle kahtlustuse korduvas altkäemaksu võtmises. Kohus kõrvaldas ta pealinna meeritoolilt, millele ta enam ei naasnudki.

Savisaare raudne haare Keskerakonna ümber nõrgenes. 2016. aastal lükkas Jüri Ratas ta partei esimehe kohalt ja viis Savisaare tõttu kauaks opositsiooni surutud erakonna võimule. Savisaar tegi 2017. aasta kohalikel valimistel meeleheitliku katse poliitikasse naasta, kuid enam ei olnud jaksu.

Eesti iseseisvuse taastamise ajast poliitikat palju mõjutanud inimene on Delfi 20 aasta jooksul teinud ringi täis. Savisaar alustas madalseisust ja lõpetas sealsamas.

Edgar Savisaar on selle 20 aasta jooksul olnud ajakirjanikele paras pähkel. Kuna teemad, mis meediale huvi pakuvad on tihtipeale tema jaoks ebameeldivad, kasutab ta kommentaaridest kõrvale hoidmiseks väga erinevaid ja loomingulisi taktikaid. Delfi ajakirjanikud: Karoliina Vasli, Vahur Koorits, Riho Nagel, Eleen Änilane ja fotograaf Andres Putting meenutavad eredamaid hetki, kui nad on proovinud Savisaarelt intervjuud saada.


1999 – Vladimir Putin edutatakse peaministriks, 31. detsembril võtab ta Jeltsinilt üle riigipea ameti.

2000 – valitakse esimest korda Venemaa presidendiks.

2007 – Eestis toimub tormiline arutelu loa üle, mida taotleti Läänemerre rajatava Nord Streami gaasitoru merepõhja uuringuteks. Luba ei anta.

2012 – Putin valitakse pärast nelja-aastast peaministriks olekut taas presidendiks.

2014 – Putin okupeerib Krimmi ja alustab sõda Ida-Ukrainas.

2018 – Putin valitakse neljandaks ametiajaks Venemaa riigipeaks.

Delfi sünni ajal pidas Vladimir Vladimirovitš juba sõda. Mees eikuskilt oli Venemaa poliitika tippu tõusnud kõigest mõned kuud varem, kui president Boriss Jeltsin tegi temast augustis peaministri. Samal päeval – 9. augustil – murdsid Tšetšeeni iseseisvuslased oma piiridest välja ja liikusid Dagestani. Järgnesid pommiplahvatused üle Venemaa, neist mainituim Moskva Petšatniki rajoonis, kus kortermaja plahvatuses hukkus üle saja inimese.

Algas teine Tšetšeenia sõda, mis andis Putinile vajaliku väejuhi aura, et saada aastavahetusel tagasi astunud Jeltsini järel presidendiks. Delfi lugejad lausa neelasid Putini lugusid. 2007. aastal oli ta taas Delfi suurema luubi all, sest Eesti menetles kurikuulsa Nord Streami gaasitoru paigaldamiseks küsitud merepõhja uuringu luba.

Enneolematu taseme saavutas Putini tegevuse kajastamine taas sõja tõttu: 2014. aasta Krimmi okupeerimine ja Ida-Ukrainasse tungimine. Ent populaarseimad Putiniga seotud lood pärinevad 2015. aasta märtsist, kui ta kadus peaaegu kaheks nädalaks avalikkuse eest. Kas Putin on haige või koguni surnud? Kremli vaikimine põhjustas peataolekut Venemaal ja terves maailmas.

Kuid seegi jäi alla kõigele, mis seostab Putinit Eestiga. Lugejaid huvitas näiteks lugu Putini 1991. aasta Eesti reisist. Delfi Putiniga seotud töö saavutas lae selle aasta aprillis, kui tehti otsekajastus Moskvast Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi ja Putini kohtumiselt.

Võrreldes demokraatlike riigijuhtidega, kelle ametiaeg on piiratud, on Venemaad 20 aastat valitsenud Vladimir Putinil olnud selge eelis. Ta on võimul olnud kogu Delfi tegutsemisaja. Ega praegugi oska keegi öelda, kas Delfi 40 aasta juubelil on Putin ikka veel Moskva absoluutne valitseja või mitte.

2005 – Andrus Ansip saab peaministriks.

2007 – Reformierakond võidab riigikogu valimised. Toimub pronksiöö.

2008–2009 – Eesti majandust tabab masu.

2011 – Reformierakond võidab riigikogu valimised.

2014 – Ansip loobub valitsusjuhi kohast, siirdub Euroopa Komisjoni digivaldkonna asepresidendiks.

Tartu linnavalitsuse istungid toimusid tavaliselt teisipäeviti ja neljapäeviti. Kuid sel teisipäeval, kui Delfi ilmavalgust nägi, istungit ei toimunud. Linnapea Andrus Ansip oli Strasbourgis foorumil „Euroopa kontinendi säästlik ruumiplaneering”. Vaevalt oskas tollane Tartu meer ette näha, et 20 aastat hiljem on ta end europarlamendi liikmena Strasbourgi sisuliselt sisse kirjutanud.

Ansip oli Eesti peaminister üheksa aastat ja ta ametiajal võrreldi teda robotiga. See paistab välja ka artiklites. Kohe kui ta 2005. aastal peaministriks sai, hakati teda üha rohkem mainima. Mainimised saavutasid pronksiöö, masu ja suure kärpetöö algusest stabiilse taseme, kust kukkusid alles pärast valitsusjuhi ametist loobumist ja Euroopa Komisjoni suundumist.

Aga lugejatele on läinud südamesse hoopis need lood, kus Ansip oma elust pajatab. Näiteks 2014. aasta jõuluintervjuu „Minu tänane mina sündis haiglas elu ja surma vahel kiikudes”, kus ta muu hulgas meenutas oma kunagist rasket rattaõnnetust. Seetõttu klikkisid inimesed ärevalt ka järgmisel aastal Brüsselist tulnud uudisele „Andrus Ansip sai rattaõnnetuses vigastada”. Ansipil kohe ei vea rattaga.

Inimeste huvi Ansipi sõnade vastu on endiselt tuline. Teda mainivate artiklite kõigi aegade edetabelis on Jüri Ratase nüüdse koalitsiooni kriitika, eelmise valitsuse alkoholipoliitika arvustamine jne. Praegu on ehk huvitav seegi, et Ansip arvustas 2014. aastal Eerik-Niiles Krossi Reformierakonda võtmist: „Ansip pronksiöö jälitamisest: kuidas ma saaksin Krossi pärast seda usaldada?” Rahvas luges tema mõtteid hoolega. Krossiga seotu pole lugejate seas aktuaalsust praegugi kaotanud.

Mis puutub Ansipi ja Delfi suhtesse, siis räägitakse, et kõva Tartu patrioodina luges Ansip aastaid eelkõige Postimeest. Aga pärast seda, kui Eesti ravimimagnaatidest omanikud tema vana sõbra Mart Kadastiku lehest välja puksisid, avab ta esimesena nimme Delfi.

2006 – Ilves valitakse esimeseks ametiajaks Eesti presidendiks.

2011 – Ilvese valimine teiseks ametiajaks.

2015 – Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves lahutavad abielu.

2016 – Ilves abiellub Ieva Kupcega, ametiaeg presidendina lõppeb.

Toonane välisminister Toomas Hendrik Ilves tegi Delfi avamise päeval tööd, viibides Luksemburgis Lääne-Euroopa Liidu ministrite kohtumisel. Nüüdseks on see organisatsioon tegevuse lõpetanud ja enamasti unustatud. Järelejäänu neelas Euroopa Liit alla.

Delfi 20 aasta lugude statistikast on näha, et Ilvese tegevus ja mõtted hakkasid avalikkuses rohkem kõlama kohe, kui temast sai 2006. aastal riigipea. Kuid päris enneolematu tipu saavutas teda mainivate lugude hulk 2011. aastal. Võib-olla seletavad seda kaks kokkulangenud sündmust.

Esiteks lekkisid aasta alguses Wikileaksi kaudu Eesti pressi USA saatkonna memod, mis näitasid värvikate tsitaatide kaudu Ilvese suhtumist presidendi ametikohta enne 2006. aastal ametisse saamist. USA saatkonna andmeil kurtis Ilves, et presidendi ametis tabaks teda vaesus ja võimugi poleks ülearu. Ta jagas hinnanguid Eesti toonaste tipp-poliitikute kohta: Arnold Rüütli kolhoosiesimehe mentaliteedist Edgar Savisaare ja Venezuela diktaatori Hugo Cháveze sarnasuseni.

Teiseks toimusid sama aasta teises pooles presidendivalimised, kus Keskerakond esitas Ilvese ärritamiseks oma kandidaadiks Indrek Tarandi.

Ilvesest Delfis ilmunud loetumad artiklid pärinevad tema teisest ametiajast, kui inimeste ette laotus riigi esimese perekonna purunemine ja riigipea uue kaasa esitlemine. Tõusvas joones loetumad lood: „Evelin ja Toomas Hendrik Ilves lahutavad 11 aastat kestnud abielu”, „President Ilves kihlus oma lätlannast kallima Ieva Kupcega”, „President Ilves abiellub järgmisel nädalal! Laulatus toimub Eestis, kitsas ringis.”

Pärast ametiaja lõppu kolis Ilves USA-sse, kus asus teadustööle Stanfordi ülikoolis. Pöördvõrdeliselt kaugusega kodumaast on kahanenud Ilvese esinemissagedus. Kahjuks pole seni leidunud laia silmaringiga endisele presidendile Eestis head rolli, aga loodetavasti tuleb selleks ikka võimalus ja ta ei vaju unustuse hõlma nagu Lääne-Euroopa Liit.

2001 – George W. Bush saab USA presidendiks, septembris rünnatakse New Yorgi maailma kaubanduskeskuse kaksiktorne, Afganistanis algab terrorismivastane sõda.

2003 – Bush alustab massihävitusrelvade varjamises süüdistades Iraagi sõda Saddam Husseini vastu. Neid relvi pärast Iraagist ei leitagi.

2006 – külastab Eestit.

2008 – Venemaa ründab Gruusiat.

2009 – Bushi ametiaeg lõppeb.

Delfi sai alguse kuumal USA presidendivalimiste kampaania-aastal. Texase kuberner George W. Bush oli alles juunis kandideerimisest teatanud ja võitles teise Eestis tuntud USA vabariikliku poliitiku John McCainiga partei presidendikandidaadiks saamise nimel.

Bushil ei lastud kaua ametisse sisse elada. 2001. aasta 11. septembril rünnati New Yorgi maailma kaubanduskeskuse kaksiktorne ning USA president võttis ette terroristide karistamise Afganistanis ja kohe pärast seda Iraagi diktaatori Saddam Husseini kukutamise. Maailma siiani mõjutavad sündmused ei jäänud ka Delfis tähelepanuta.

Bushi tegevus leidis Delfis enim kajastust mõistagi 2006. aasta novembris, kui toonane USA president tuli Eestisse visiidile. Inimestele pakkusid huvi ajutiseks Valgeks Majaks saanud Radissoni hotelli turvameetmed ja küsimus, kas visiidi päev kuulutatakse vabaks, nagu tehti Lätis.

Bushi tegevust käsitletavate populaarsemate lugude seas on kaks teemat. 2008. aasta suvel otsisid inimesed selget USA sõnumit, kui Venemaa ründas Gruusiat. Sama aasta lõpus jäid nii eesti- kui ka venekeelse Delfi lugejatele eriti silma uudised Iraagist, kus üks Egiptuse ajakirjanik viskas lahkumisvisiidil olnud Bushi kingaga. „Bushi kingaga visanul murti käsi ja ribid,” vahendas Delfi toona sündmuse järelmeid.

2001 – valitakse Eesti vabariigi presidendiks.

2003 – toimub rahvahääletus Euroopa Liiduga liitumise üle.

2004 – Eesti liitub Euroopa Liidu ja NATO-ga.

2006 – Rüütli lastelaste peoskandaal, Rüütlit teiseks ametiajaks tagasi ei valita.

Riigikogu liige Arnold Rüütel puudus Delfi sünnipäeval, 23. novembril 1999 parlamendi istungilt. Tal võis kiire olla, sest umbes kuu aega varem toimus Eesti poliitikamaastikul märkimisväärne sündmus: Rüütli juhitud Eesti Maarahva Erakond ristiti ümber Eestimaa Rahvaliiduks. Ei läinud kaua, kui Rüütlist sai erakonna auesimees ja Rahvaliidu ohjad haaras energiline Villu Reiljan.

See oli eelmäng 2001. aasta presidendivalimistele, kus Keskerakonna ja Rahvaliidu nn KeRa paktiga valiti Rüütel Lennart Meri järel presidendiks. Rüütli presidentuur kulges tasa ja targu. Talle omistatakse suurt rolli selles, et 2003. aasta rahvahääletusel pooldas Euroopa Liiduga liitumist suur enamik.

Rüütli ametiaeg lõppes 2006. aastal. Sellesse aega jääb ka avalikkuse ees keerulise peredraama lahti harutamine, kui lapselapsed olid presidendilossis pidutsenud. See on näha ka Rüütli tegevust kajastavate artiklite aastase hulga tipus, mis langeb just sellesse perioodi.

Pärast ametiaja lõppu on Rüütlil ikka ja jälle olnud probleeme kinnisvaraga. Tema asjatoimetustega seotud lugudes on majad peamine ühine nimetaja: „Arnold Rüütel tahab riigilt võileivahinna eest maja osta”, „Vaata, milline on Arnold Rüütli maja, mis tema sõnul hallitab ja roostetab.”

Otsapidi on Rüütel endiselt poliitikas: ta on nüüdseks Rahvaliidust välja kasvanud EKRE auesimees. Seotus Euroopa-vastase võimuparteiga ei lase tal rahulikult pensionipõlve veeta ja toob eksriigipea nime ikka pealkirjadesse. Alles suvel kritiseeris Reformierakonna esimees Kaja Kallas palju loetud loos Rüütlit, öeldes, et EKRE Euroopa-vaated peaksid talle küll vastumeelsed olema.

1999 – moodustab pärast riigikogu valimisi Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate valitsuse.

2002 – lahkub peaministriametist, Siim Kallas teeb Keskerakonnaga valitsuse.

2011 – saab Ansipi kolmanda valitsuse kaitseministriks, Karen Drambjan ründab kaitseministeeriumi.

2012 – Laar saab insuldi, loobub kaitseministri ametist ja lahkub päevapoliitikast.

Peaminister Mart Laar pidas Delfi käivitumise ajal valitsuse istungit, mis toona toimusid praeguse neljapäeva asemel teisipäeviti. 1999. aasta kevadel oli moodustatud nn kolmikliidu valitsus, kuhu kuulusid Laari juhitud Isamaaliidu kõrval veel Reformierakond ja Mõõdukad (nüüd Sotsiaaldemokraatlik Erakond). Tööd oli kõvasti: valitsus tegeles endiselt nn Vene kriisist majanduskriisiks muutunud olukorrast üle saamisega ja eelarve kärpimisega.

Delfi kirjutaski Laarist kõige rohkem tema peaministriaastatel. Laar juhtis valitsust 2002. aasta jaanuarini, kui astus tagasi. Ent lugejate huvi Laari vastu ulatub isegi tema esimesse peaministriperioodi, kui Delfit polnud veel olemaski: kümne Laari tegevusest pajatava loetuma loo seas on käsitlus iseseisvuse taastanud Eesti vabariigi esimesest relvahankest ehk nn Iisraeli relvatehingust.

Enim läksid Delfi lugejatele korda natuke hilisemad Laariga seotud sündmused. Laar oli kaitseminister, kui elu hammasrataste vahele jäänud ning püstoli ja lõhkeseadeldistega relvastatud Karen Drambjan tungis 2011. aasta 11. augustil ministeeriumi hoonesse, käivitades Tallinna kesklinnas kapo ja politsei suuroperatsiooni olukorra lahendamiseks. Drambjan hukkus korrakaitsjatega puhkenud tulevahetuses. Jahmatavat sündmust analüüsiti põhjalikult ja riigiasutuste turvaabinõusid tõhustati.

Pool aastat hiljem, 2012. aasta veebruaris tabas Laari insult. Lugejad elasid kahekordse peaministri tervisele ja taastumisele kaasa.

Nüüdseks on Laar igapäevapoliitikast tagasi tõmbunud ja toimetab Eesti Panga nõukogu esimehe ametis. Aga ei saa öelda, et tema arvamused ja mõtted oleksid mõju kaotanud. Inimesed on usinalt lugenud tema mõtteid EKRE käilakujude Mart ja Martin Helme kohta ning jälginud Laari vastasseisu riigikoguga Eesti Panga nõukogu liikmete nimetamise üle.

2005 – Urmas Paet saab välisministriks.

2008 – Gruusia sõda.

2011 – Eesti ratturite pantvangikriisi lahendamine Liibanonis.

2014 – Venemaa okupeerib Krimmi, alustab sõda Ida-Ukrainas, Paet otsustab kaua, kas minna europarlamenti.

Delfi sünni ajal oli Urmas Paet just Nõmme linnaosa vanemaks saanud. 1999. aasta augustis lahkus Paet Postimehest. Ta astus Reformierakonda ja kandideeris sügisel kohalikel valimistel, pärast mida moodustati ka linnavolikogus Toompeaga sarnane koalitsioon: linna etteotsa pääses Isamaaliidu ärimees Jüri Mõis.

Paeti poliitiline kõrglend algas natuke hiljem ja tipnes Delfi lugejate jaoks tema pika välisministriajastuga. Kõige rohkem sai Paeti tegevus kõigepealt tähelepanu 2011. aastal ja põhjuse leiab temast pajatavate artiklite kõigi aegade edetabelist: sama aasta esimesel poolel toimunud Liibanoni pantvangikriis, kui märtsi lõpus rööviti seitse Eesti rattamatkajat. Paet oli kriisi lahendamise jooksul avalikkuse ees: käis ise kohapeal, andis pidevalt meediale ja avalikkusele aru, mida ratturite päästmiseks tehakse. Muidugi töötasid asja kallal ka paljud ametnikud, aga enamasti suure saladuskatte all. Pingutused kandsid vilja: juulis said ratturid vabaks ja välisminister Paet tõi nad isiklikult Estonian Airi erilennuga Liibanonist koju. Kas selleks tehti röövlitega mingi kokkulepe, ei tea me siiani, sest operatsioonil lasub senini riigisaladuse vari.

Teinegi kriis, kuid seekord levima hakanud saladuse kaudu pälvis Delfi lugejate suure huvi. Paetil tuli välisministrina tegeleda ka Venemaa Ukraina-vastase agressiooniga, mis algas pärast Maidani sündmusi 2013.–2014. aastal. Maidani ajal lekitasid Venemaa propagandatorud internetti Paeti ja toonase EL-i välispoliitika juhi Catherine Ashtoni telefonikõne, millega üritati diskrediteerida autokraatse korruptandist presidendi Viktor Janukovõtši vastu üles tõusnuid. Nüüdseks on teada, et pealtkuulamine ei toimunud Eestis, vaid venelased ühendasid Ashtoni telefoni traadid arvatavasti otse Brüsselis oma lindistusmasinatega.

Teine Paeti tegevuse kajastamiskordade kõrghaeg langeb 2014. aastasse. Peale Ukraina kriisi andis tema käekäigu vastu tuntud huvile hoogu välisministri ette sügisel tekkinud dilemma: kas minna europarlamenti või mitte. Delfi kirjutas kord üht- ja kord teistpidi: „Paet siiski läheb Brüsselisse? Mõistatus jätkub (täiendatud).” Lõpuks otsus sündis ja Paet võib sellega siiani rahul olla, selle aasta eurovalimistel sai ta 30 000 häält ja koha europarlamendis.

2002 – Siim Kallas saab peaministriks, moodustab Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuse.

2003 – pärast riigikogu valimisi jääb riigikokku ja hakkab valmistuma Euroopa Komisjoni tööks.

2004 – alustab Euroopa Komisjoni asepresidendi tööd.

2009 – teine ametiaeg Euroopa Komisjoni asepresidendi ja transpordivolinikuna.

2014 – Reformierakonna plaan vahetada Ansipi ja Kallase kohad peaministri ja Euroopa toolidel ei õnnestu. Kallas loobub peaministriks hakkamisest.

2016 – Kallas kandideerib presidendiks, aga valituks osutub musta hobusena ootamatult mängu tulnud Kersti Kaljulaid.

Delfi käivitus, kui rahandusminister Siim Kallase elus keerles poliitiline tormike. Just sel ajal küpses riigikogu opositsioonil plaan Kallast umbusaldada, sest riigikohus oli oktoobris nõudnud, et Kallast aastaid kummitusena saatnud VEB fondi ehk nn 10 miljoni dollari asjas tuleb õigeksmõistvat otsust veel kord arutada. Umbusaldusavaldus anti Delfi esimesel töönädalal sisse, kuid kukkus läbi.

Delfil oli põhjust Kallasest juba varsti rohkelt kirjutada, sest 2002. aastal sai temast peaminister Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuses. Kuid pärast 2003. aasta riigikogu valimisi hakkas Kallas valmistuma Euroopa Komisjoni liikmeks saamiseks – Eestist sai 2004. aastal Euroopa Liidu liige – ja ta jõudis tagasi kodumaa suurema tähelepanu alla kümme aastat hiljem. Siis haudus Reformierakond plaani ametist ise tagasi astuv peaminister Andrus Ansip Brüsselisse saata ja Kallas peaministriks tuua. Paraku ei suutnud Kallas vastu pidada taas avalikkuses päevakorda tulnud VEB fondi puudutavale küsimusterahele. Ta pööras kannalt ringi ja läks tagasi Brüsselisse. Inimesed lugesid Delfist Eesti Ekspressi seletust „Mis juhtus Siim Kallasega tegelikult” ja vaatasid teise silmaga otseblogidest, kuidas Taavi Rõivas napsas Hanno Pevkurilt tühjaks jäänud erakonna esimehe tooli ja peaministrikoha.

Kallas ei oodanud kaua, et veel kord üritada Eestis tähtsas ametis kand maha saada. 2016. aasta sügisel võttis ta põhjalikult ette presidendivalimiste kampaanias osalemise ja temast rääkivate populaarsemate lugude seas võtab just see teema suure osa. „Siim Kallas kommenteerib Marina Kaljuranna otsust: on selge, et iga kandidaat sööb minu hääli,” vahendas Delfi üht presidendiralli draamasid. Lõpuks ei pääsenud kumbki ametisse ning Kallas resümeeris 2017. aasta alguses pikas ja väga populaarses intervjuus: „Praegusel kujul presidenti ei ole meile vaja.”

Kallase energia ei lasknud tal käed rüpes istuda. Vahepeal jõudis endine Euroopa Komisjoni asepresident olla Viimsi vallavanem ja sellest kevadest maanduda siiski natuke kõrgemal kohal: riigikogu teiseks aseesimeheks.

2008 – Barack Obama võidab USA presidendivalimised.

2009 – esimesel ametiaastal tegeleb oma põhilubadustega, Iraagi sõja lõpetamine, tervishoiureform jne.

2014 – käib pärast Venemaa Ukraina-vastast agressiooni Eestis visiidil.

1999. aastal üritas Illinoisi osariigi senatis töötanud 38-aastane Barack Obama saada kohaliku Demokraatliku Partei eelvalimistel erakonna kandidaadiks USA esindajatekoja koha püüdmiseks. Paraku eduta. Kümne aasta pärast oli Obama maailma vägevaim mees, USA president.

Esimese mustanahalise presidendi esimesed ametiaastad polnud lihtsad, tegeleda tuli majanduskriisiga, lubatud suuremahulise tervishoiureformiga. Delfi lugejatele läks korda, et Obama üks esimesi otsuseid – lõpetada Iraagi sõda – puudutas otse ka Eestit. 2009. aastal lõppes Eesti missioon Iraagis ühes ameeriklastega.

Kuid peaaegu kõik Obamaga seotud loetumad Delfi lood pärinevad 2014. aasta septembrist, kui USA riigipea käis Tallinnas. Visiit toimus äreva aja tuules: Venemaa oli sama aasta alguses okupeerinud Krimmi ja tunginud Ukrainasse. Moskva agressiivse käitumise pärast oli Eestis palju ärevust.

Obama pidas suurepärase kõne, kinnitades mitu korda NATO ühtsust ja Eesti toetamist. Pressikonverentsi alustuseks lausus ta isegi paar sõna eesti keeles. USA presidendi Tallinnas käik oli igati märgiline. See toimus teel Walesi NATO tippkohtumisele, kus pandi paika liitlaste esimesed heidutussammud NATO idapiiril. Selle tõttu on siiani Tapal alliansi üksused.

2008 – Kanepi head mängud Miami turniiril ja Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel.

2010 – Kanepi suurepärased etteasted Wimbledoni ja USA lahtistel meistrivõistlustel. Võidab Palermos oma esimese WTA turniiri.

14-aastane Kaia Kanepi võitis 1999. aasta suve lõpus esimest korda Eesti meistritiitli nii naiste üksik- kui ka paarismängus. Järgmisel aastal tõi ta koju juba kuni 16-aastaste Euroopa meistritiitli.

Kord arvatakse, et eestlased on suusarahvas, siis pööratakse pilk jälle kergejõustiku poole. Viimasel ajal vaadatakse ainiti Ott Tänaku rallisõite. Aga Delfi analüüs näitab, et eestlased on vist hoopis tenniserahvas, sest Kaia Kanepi on teinud sportlasena 20 aasta jooksul puhta töö ja tõmmanud Delfi lugejad endaga jäägitult kaasa.

2008. aastal hoidis Kanepi Delfi lugejate silmapaare otsekajastustel Miamist ja Prantsusmaa lahtistelt meistrivõistlustelt. Viimasel turniiril jõudis ta veerandfinaali. 2010. aastal tegi Kanepi suurepäraseid etteasteid Wimbledoni ja USA lahtistel meistrivõistlustel ning võitis Palermos oma esimese WTA turniiri.

Kanepi on eeskujulik sportlane. Temaga seotud Delfi populaarsete lugude esikümme koosneb turniiride otsekajastustest. Nende seas on ainult üks erand: 2017. aastal avaldas ta erakordselt avameelse eluloo, kus paotas vist esimest korda ust oma eraellu. Uudis Kanepi raamatu „Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel” poelettidele jõudmisest tegi tenniselugudele siiski tuule alla.

2005–2007 – Jüri Ratas on Tallinna linnapea.

2011 – esitab Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele esimese väljakutse, kandideerides tema vastu parteijuhiks. Seekord veel eduta.

2016 – Ratase murdeaasta. Valitakse novembris Keskerakonna esimeheks ja saab peaministriks.

2019 – teeb pärast riigikogu valimisi koalitsiooni EKRE ja Isamaaga, jätkab peaministrina.

Jüri Ratas oli Delfi sünni ajal poliitikast veel kaugel. „Suure tõenäosusega nõudsin 23. novembril 1999. aastal taga haridust Tallinna tehnikaülikooli 1915. aastal valminud Kopli õppehoones. Olin siis TTÜ majandusteaduskonnas neljanda kursuse bakalaureuseüliõpilane,” arvab praegune peaminister. Kui ta seal polnud, siis nägi vaeva sõpradega asutatud autopesufirmas OÜ Värvilised.

Statistika näitab, et Delfi on tõetruult kajastanud Ratase paar aastat hiljem alanud poliitkarjääri. Ratast kajastavate lugude arvu esimene võnge ülespoole kattub ajaga, kui ta oli 2005.–2007. aastal Tallinna linnapea.

2011. aastal pääses ta juba palju rohkem meediasse, sest tegi oma esimese katse lükata troonilt Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. Nii tõsist väljakutset polnud keegi Savisaare igiliikurile varem esitanud, augustis toimunud kongressil oli õhus kõrgepingevoltide jagu elektrit. Seekord jäi Savisaar peale, kuid Ratase suur toetus – 643 häält Savisaare 925 vastu – näitas, et erakonnas on märkimisväärne osa rahulolematuid.

Ratas pani end maksma viis aastat hiljem, kui manööverdas end 2016. aasta novembris edukalt Keskerakonna esimeheks ja seejärel Reformierakonda võimult tõugates peaministriks. Just need 2016. aasta novembri hetked olid Delfi lugejate jaoks pöördelised – uudised Ratase peaministriks saamisest loeti internetis piltlikult öeldes kapsaks.

Kuid seejärel tulid murelikumad lood. Pärast tänavusi riigikogu valimisi on inimesed Ratase koalitsiooniplaanide pärast segaduses olnud. Loeti noorte ja tegusate inimeste otse Ratasele läkitatud murekirju koalitsiooni asjus. Uuriti pärast politseijuht Elmar Vaheri ebaseadusliku lahtilaskmise katset teateid tema suvisest käigust EKRE esiperekonna Helmete suvilasse. Jälgiti otseblogi peaministri umbusaldamisest. Ratase teine valitsus pakub Delfile ja teistele meediaväljaannetele kuhjaga tööd.

2016 – Donald Trump valitakse USA presidendiks.

1999. aastal flirtis Donald Trump esimest korda presidendiks kandideerimise mõttega. Ta lahkus Vabariikliku Partei ridadest ja ühines miljardär Ross Perot’ asutatud Reformiparteiga. Suvel tehti isegi arvamusküsitlusi, kuidas Trumpil võiks minna, aga ta jäi oma 7% toetusega maha nii George W. Bushist kui ka demokraatide kandidaadiks saanud Al Gore’ist.

Samal aastal alustas Trump teist ettevõtmist, mis osutus juba algusest paremaks: ta hakkas rajama golfiväljakuid, soetades esimese just Floridasse, kus nüüdki armastab golfi mängimas käia.

Delfi statistika näitab, et Trump lennutas end Eestis orbiidile 2016. aastal presidendiks saades. Delfi otsekajastust Washingtonist Trumpi ametisse vannutamisest jälgiti ülisuure huviga, sest pehmelt öeldes värvika kõnemaneeri ja taustaga ärimehe pääsemine USA etteotsa oli suure kõlapinnaga sündmus.

Trumpi valitsemisstiili näitab seegi, et Delfi loetuim USA presidendiga seotud lugu käsitleb tema ja Arnold Schwarzeneggeri Twitteri sõnavahetust, mille põhjustas Schwarzeneggeri tegevus esmalt Trumpi juhtida olnud „Mantlipärija” tõsielusarja eestvedamisel. Muidugi pole inimeste tähelepanuta jäänud Trumpi varasema elu pikantsed seigad, mis on seotud täiskasvanute meelelahutustööstuse näitlejatega.

Kuid tõsisematest teemadest märkasid lugejad juba enne Trumpi presidendiks saamist tema jutupunktidesse ilmunud nõudeid NATO liitlastele, et USA kaitsevihmavarju eest tuleb maksta: suunata kaitsekuludeks vähemalt 2% SKP-st. „Donald Trump kaitseks presidendina Balti riike ainult siis, kui nad täidavad kohustused USA ees,” kirjutas Delfi 2016. aasta suvel Trumpi sõnumit käsitledes.

2001 – lõppeb Lennart Meri teine ametiaeg presidendina.

2006 – Lennart Meri sureb.

2008 – Tallinna lennujaamale otsustatakse anda Lennart Meri nimi.

President Lennart Meri kutsus 23. novembril 1999 Kadrioru lossi lõunale kaubandus- ja tööstuskoja esindajad. Ettevõtete esindusorganisatsiooni juhi Toomas Lumaniga arutati näiteks Ida-Virumaa olukorda: noortel polnud töökohti ega ettevõtjatel väljaõppega kaadrit. Lõunal osalenud transiidiärimees Endel Siff teatas, et majanduse arenguks on vaja investeerida tarkvaratootmisse.

Samal lõunal käis Meri välja mõtte, et parasjagu eelarveraskustega võitlev valitsus võiks mõelda riigivõlakirjade emiteerimisele. Ettevõtjad vastasid, et võiks küll, aga raha peaks targalt kulutama.

Kas pole uskumatu? 20 aastat hiljem võib nentida, et Eestis arutatakse vahelduva eduga täpselt samu asju, mis olid Delfi alguspäeval jutuks toonase riigipea lõunalauas.

Meri fenomen elab edasi Eestis ja välismaal. Delfi loetumate Merit puudutavate lugude seas on alles möödunud aastast pärit Vladimir Putini meenutus, kuidas Eesti presidendi esinemine 1994. aastal Hamburgis pani toonase Peterburi linnaametniku Putini saalist välja marssima. Kui juba Venemaa president räägib sellest kui kangelasteost, oli Meri kindlasti võimsaim Eesti riigipea.

Iseseisvuse taastamisega seotud ümmarguste tähtpäevade puhul meenutatakse ikka Meri lennukaid mõttekäike ja välgukiirusel antud päevakäske. Lugejad tahavad neid aegu ikka ja jälle mõttes läbi elada. Rabavate ja erakorraliste sündmuste ajal kibeletakse ikka küsima: mida küll Lennart Meri teeks?

2009 – Jürgen Ligi saab rahandusministriks.

2012 – saab tsitaadimasinaks ja võitleb Kaja Kallasega: „Kaunid suured silmad on tavaliselt olnud kinnise suu kohal.”

2013 – ütleb „Foorumi” saates Simsonile: „Ära nüüd kaaguta, ole vait!”

2014 – ütleb Ossinovski kohta sisserändaja poeg, kes on roosas erakonnas. Pahameele tõttu jääb rahandusministri kohast ilma.

Jürgen Ligi tegeles Delfi käivitumise ajal Reformierakonna tähtsa ideoloogilise postulaadi kaitsmisega: tappis automaksu ideed. Mart Laari kolmikliidu valitsus otsis eelarvekokkuhoiu ja uute tulude võimalusi ning Mõõdukad olid pakkunud sõidukite maksustamist. Ligi vedas koalitsiooninõukogus vastuseisu ja Eesti on siiani automaksust prii.

Maksuraha ja eelarve valdkonnad viisid Ligi avalikkuse huviorbiiti. Statistikast on näha, kuidas suure majanduskriisi alguses hakati teda Delfi lugudes üha rohkem mainima. Ligi oli sel ajal kõigepealt riigikogus nn kärpekrokodillide töörühma juht. Sealt liikus ta pärast Andrus Ansipi teise valitsuse esialgse koalitsiooni lagunemist ehk sotsiaaldemokraatide väljamarssimist kardetud rahandusministriks.

Ligi on Delfi lugejate tähelepanu tõmmanud ka poliitiliste tapluste värvikate sõnavõttudega. 2013. aasta „Foorumi” saatest pajatav uudislõik lõi suuri laineid: „Jürgen Ligi otse-eetris Kadri Simsonile: ole vait, ära kaaguta!” Ligi teekond rahandusministrina lõppes tema ja ta toonase kolleegi, valitsuse liikme Jevgeni Ossinovski terava sõnavahetusega.

Natukese aja pärast sai Ligist haridusminister. Lugejate absoluutne lemmik on Delfi lugu Jürgen Ligi külaskäigust Tabasalu gümnaasiumisse, kus liiga agarad koolijuhid ministri visiidi ajaks lapsed klassidesse kinni panid. Ligi sai meedia vahendusel sellisest Potjomkini plaanist teada ja küsis koolis teda vastu võtnud asjapulkadelt, miks pole maja üldse lastest puhastatud.

Ligi pahandusi põhjustavad sõnad on nii legendaarsed, et Eesti Euroopa Liidu eesistumise eel tehti ministritele lausa tema ülesastumiste videote näitel koolitus, kuidas mitte käituda. Ekspressi lugu sellest koolitusest loeti Delfist suure huviga, kindlasti saadi sealt endalegi õpetussõnu.

2006 – Evelin Ilvesest saab presidendiproua, kui Toomas Hendrik Ilves valitakse Eesti vabariigi presidendiks.

2009 – presidendiproua tõstatab Eestis toodetud kompvekkides sisalduvate transrasvade teema.

2011 – Toomas Hendrik Ilves valitakse teiseks ametiajaks presidendiks. Meediat läbi ja lõhki tundev Evelin Ilves suudab alati oma üritused kajastusvääriliseks muuta.

2014 – Evelin Ilves suudleb Tallinna kohviku Komeet suveterrassil noormehega.

2015 – Toomas Hendrik Ilves ja Evelin Ilves lahutavad abielu.

1999. aastal valitsesid Eesti meediaturgu trükiväljaanded. Evelin Ilves töötas usinalt Eesti Päevalehe turundusdirektorina, kui Delfi internetis oma juuri ajama hakkas.

Kuigi paljudele võib Evelin Ilvese nimi meenuda esmalt „Welcome to Estonia” märgiga, näitab Delfi statistika, et tema suurem tähelend ootas veel ees. Evelin Ilvesest rääkivad populaarsemad artiklid ilmusid ta toonase abikaasa Toomas Hendrik Ilvese esimese ametiaja jooksul.

Esileedi võttis omale ühiskonnas aktiivse rolli. Kõigepealt loeti Delfist tema kohta palju 2009. aastal, kui presidendiproua muretses muu hulgas Eestis toodetud kompvekkide transrasvade pärast. Palju kära, kuid transrasvad jäid ajalukku ja võitis meie kõigi tervis.

2011. aasta oli Ilveste jaoks märgiline, sest Toomas Hendrik Ilves kandideeris teist korda riigipeaks. Evelini aktiivsus saavutas sel aastal lae ja teda jätkus igale poole: heategevusüritustele, visiitidele, sportima, kokaraamatut kirjutama. Meediat läbi ja lõhki tundev presidendiproua suutis alati oma üritused kajastusvääriliseks muuta.

Aga kampaania-aasta kulutas. Ja kõik teavad, mis teise ametiaja lõpuks juhtus. On suhteliselt paratamatu, et ka Evelin Ilvese puhul on loetumad Delfi uudised pärit 2014. aastast. Avalikkuse ette jõudsid kaadrid ühe Tallinna kohviku suveterrassil juhtunust ja käivitus protsess, mis päädis 2015. aasta kevadel riigi esipaari lahutusega.

Kuid Evelin tegutseb edasi. Küll peab kohvikut, küll kirjutab kolumne. Europarlamendi valimistel proovis ta kätt Eestimaa Roheliste ridades, ent seekord veel tagasihoidlike tulemustega. Kui ta sama energiliselt jätkab, pole ju välistatud, et ta on ka järgmistel kümnenditel Delfi lugejate lemmik.

2003 – Medvedev saab Putini administratsiooni juhiks.

2005 – Putin määrab ta esimeseks asepeaministriks.

2008 – Medvedevist saab Putini asemel Venemaa president.

2012 – Medvedev ja Putin vahetavad taas kohad, Medvedev jätkab siiani peaministrina.

20 aastat tagasi novembris korraldas Dmitri Medvedev oma elu ümber. Peterburi riikliku ülikooli Rooma õiguse dotsent oli saanud sõbralt kutse: Moskvas on abi vaja. Lihtne ülikoolitöötaja pidi maha müüma 20% osaluse päris edukas puidutööstusettevõttes, et hakata kohe pärast Boriss Jeltsini tagasiastumist 31. detsembril riigipea kohusetäitjaks saanud peaministri Vladimir Putini administratsiooni asejuhiks.

Keegi ei tea siiani, palju Medvedev aktsiate müügist teenis. Kuigi ta oli aastatel 2008–2012 Putini asemel Venemaa president, teadsid kõik, et tegelikke otsuseid ta ei langetanud. Eks see paistab välja ka sellest, mida inimesed on Medvedevi kohta enim lugenud. Suur osa sellest keskendub varandusele: „Navalnõi fond paljastas Dmitri Medvedevi paleed, jahid ja viinamarjaistandused”, „Dmitri Medvedevi väidetav suvila Volga ääres: 80 ha, kuuemeetrine tara, privaatne mäesuusanõlv, ehitatud heategevusraha eest.”

Medvedev on üks Venemaa ebapopulaarsemaid poliitikategelasi, sest jääb riigijuhi kõrval alati idanaabri hädades süüdi. Ikka on peaminister see, kel tuleb selgitada, miks majandusel hästi ei lähe, miks palgad ja pensionid on väikesed.

2016. aastal Ukrainalt vallutatud Krimmi poolsaart külastades sattus ta sõnakate pensionäride piiramisrõngasse. Talle heideti ette, et elu on kole vilets ja raha vähe. Medvedevi vastus jäi silma ka Delfi lugejatele: „Raha pole, aga teie pidage siin vastu, teile kõike head, head tuju ja tervist!”

2014 – Taavi Rõivasest saab peaminister.

2016 – Jüri Ratase, Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski kokku pandud koalitsioon (Keskerakond, SDE, IRL) kukutab Rõivase.

2017 – Rõivas abiellub, osaleb Malaisias ebaväärikates sekeldustes.

Delfi sündimise ajal oli Taavi Rõivas saanud pärast 1999. aasta riigikogu valimisi oma esimese poliitilise ametikoha: ta töötas justiitsminister Märt Raski nõunikuna. Mart Laari valitsuses tekkis idee teha ID-kaart ja digiallkiri ning Rask mõtles, et sedasi saaks ju ka e-valimised korraldada. Rask andis toonasele ministeeriumi avaliku õiguse osakonna juhatajale ja noorele Rõivasele ülesande vaadata, kas Eestis saaks e-valimisi teha.

Delfi statistika näitab, et järgmisel kümnel aastal ei paistnud Rõivas avalikkuses eriti silma, ehkki ta poliitiline karjäär liikus muudkui ülesmäge. Suur jõnks ülespoole toimus 2014. aasta märtsis: ta manööverdas oskuslikult Reformierakonnas mööda Hanno Pevkurist, keda peeti ametist lahkuva peaministri Andrus Ansipi järglaseks, ja tõusis dramaatiliste tundidega valitsusjuhi ametisse.

Kolm Rõivase peaministriaastat ja 2015. aastal võidetud valimised on praegu Delfis olnud Rõivase apogee. Tema valitsusaja loetuma poliitikauudise jälge kannab Delfi kajastus 2015. aasta algusest, kui EKRE korraldas Toompea lossi ees aktsiisitõusuvastase meeleavalduse. Joogipoolise kallinemine jäi aastateks Eesti poliitika sõlmküsimuseks.

Ent loetuimad Delfi lood Rõivasest pärinevad peaministriperioodi järgsest ajast: 2017. aasta augustis loeti suure heameelega, et Rõivas võttis oma kauaaegse elukaaslase Luisa Värgi lõpuks ametlikult ära. Lugejatearvud näitavad, et seda enam ahhetasid inimesed, kui tuli välja Rõivase septembrikuine Malaisia seiklus, kus muu hulgas leidis aset ebaväärikas juhtum luksushotelli basseinibaari külmkappide juures.

Rõivas loobus juhtumi tõttu riigikogu aseesimehe kohast. Pärast seda on ta avalikkuse väiksema tähelepanu all keskendunud taas IT- ja digiküsimustele – 20 aastat tagasi alanud e-lahendustega tegelemine paelub teda siiani.

2011 – Yana Toom valitakse riigikokku.

2012 – märgitakse ära kapo aastaraamatus.

2014 – saab eurovalimistel Savisaarest rohkem hääli ja europarlamenti.

2016 – käib Süürias kohtumas diktaator Bashar al-Assadiga, kandideerib Ratase vastu Keskerakonna juhiks.

1999. aasta oli murranguline ka Yana Toomi elus: lihtsast ajakirjanikust sai venekeelse ajalehe Den za Dnjom peatoimetaja. Läks natuke aega, enne kui Keskerakonna pikaaegne esimees Edgar Savisaar Toomi talenti märkas. Esimest korda oli see nähtav 2006. aastal, kui valitsusjuht andis Savisaare ettepanekul Toomile eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse.

Toom formaliseeris suhte Keskerakonnaga alles 2008. aastal ja siirdus tööle Savisaare linnasüsteemi. Iseseisva nähtusena pälvis Toom tähelepanu 2011. aastast riigikogus, kus tegi enda teemaks vene koolide küsimuse. Mäkke lükkas Toomiga seotud artiklite hulga 2012. aasta kapo aastaraamat, kus märgiti, et Toom oli Tallinna abilinnapeana survestanud vene koole esitama taotlusi venekeelse õppekavaga jätkamiseks. See oli venekeelseid valijaid esindavale poliitikule justkui orden. Mõõgad oma „teenetemärgile” võitles Toom välja kohtus, mis otsustas, et kapo peab oma aastaraamatut parandama.

Saadud poliitilise „feimi” kasseeris Toom sisse 2014. aastal, kui saavutas Keskerakonna nimekirjas europarlamenti kandideerides isegi Savisaarest parema tulemuse. Europarlamendi platvormilt jätkas Toom aina tõusvas joones. Delfi lugejad uurisid, miks ei hääletanud Toom Eston Kohveri vabastamist nõudnud resolutsiooni poolt, mida rääkis Toom Vene propagandakanali jutusaates, jne. Siis jõudis ta pealkirjadesse palju loetud Süüria külaskäiguga, muu hulgas proovis ta Ratase asemel ise aasta lõpus Keskerakonna esimeheks saada. 2017. aastal semmis Toom nn kolme õe ridades (Toom, Oudekki Loone ja Olga Ivanova) ideega hoopis Savisaare alternatiivnimekirjaga Keskerakonna vastu kandideerida, kuid loobus mõttest viimasel tunnil.

Nüüd on Toom teist tuuri europarlamendis. Teisitimõtlemist pole ta maha jätnud: teda võib pidada Keskerakonna ja EKRE valitsuse suurimaks oponendiks.

2006 – Jaapanis areneb karjäär püstloodis ja imekspandava kiirusega.

2009 – Höövelson on oma karjääri tipus.

2018 – liitub Keskerakonnaga.

2019 – kandideerib riigikogu valimistel ja saab riigikogu liikmeks Vladimir Arhipovi asendusliikmena.

Kui Delfi käivitus, õppis Kaido Höövelson Laekvere põhikoolis ja keskendus pigem korvpallile. „Sumost olin küll kuulnud, aga mitte näinud,” meenutab ta praegu seda aega. Kuid juba 2004. aastal sõitis 19-aastane Höövelson Jaapanisse, et hoopis Barutona tuntuks saada.

Teise Eesti sportlasena on Delfi aegade mainitumate isikute seas just Kaido „Baruto” Höövelson. On päris imepärane, et nii eksootilise ala sportlane on suutnud Delfi lugejad andunult enda käekäiku jälgima panna.

Toonase Baruto Jaapani vägiteod vastavad Delfis tema kohta ilmunud artiklite arvule. Eriti 2006. aastal, kui ta karjäär arenes Jaapanis püstloodis ja imekspandava kiirusega. Sellele järgnenud põlvevigastus andis tunda ka turniiridel osalemises, kuid 2009–2010 hõivas Eesti sumomaadleja taas kodumaal Delfi abiga sündmustel silma peal pidanud inimeste tähelepanu.

Pärast sumokarjääri lõpetamist naasis vägilane kodumaale. Ehkki Höövelson ei esine meedias enam nii tihedalt, paistavad fännid olevat huvitatud ka endise tippsportlase uue elu väiksematest seikadest. Näiteks jätkus inimestel palju tähelepanu loole, mis rääkis Baruto Eesti eluga harjumisest: „Alguses läks kahvel ikka paremasse kätte, oi, see oli raske, aga ära õppisin.”

Aasta eest sai Kaido Höövelsonist poliitik, kui ta liitus Keskerakonnaga. Praeguseks on ta juba riigikogu liige. Tema tegemiste kajastamise kõver näitab, et rahvaesindajate omavahelises mõõduvõtus käib inimeste tähelepanu eest kõvem võitlus ja Baruto-aastate mäekõrgust kajastust pole see enam kaasa toonud.

Loo autor: Raimo Poom

Videolugu: Sigrid Salutee, Mark Šandali

Graafika ja kujundus: Imbi Võrel, Anna Plukk, Mart Nigola

Toimetaja: Aare Reivart

Illustratsioonid: Elina Eltmaa

Analüütik: Priit Tamme

Ekspress Meedia loovjuht: Mihkel Ulk

Kasutatud fotod: Ekspress Meedia