772 kollektiivi

30 230 lauljat ja mängijat

Tallinna lauluväljak

Pärast Teist maailmasõda nägi Nõukogude võimuladvik laulupidudes võimalust ideoloogiliseks demonstratsiooniks. Mis võiks veel paremini väljendada Eesti töörahva rõõmu uue riigikorra üle kui kümnete tuhandete osalejatega laulu- ja tantsupidustused? Esimesed Nõukogude perioodi peod peeti Lenini ja Stalini piltide all, suurtest juhtidest, traktoritest ja kolhoosiõnnest lauldes.

Laulupidude ajaloo kõige muserdavam ja ideoloogilisem pidu toimus 1950. aastal, kui märtsiküüditamisest oli möödas veidi üle aasta. Vaid mõni kuu enne peo toimumist vahetas uus kommunistliku partei juhtkond välja laulupeo korraldajad, arreteeriti üldjuhid Alfred Karindi, Riho Päts ja Tuudur Vettik. Peo sümboolikasse lisati viisnurki, peo ametlikule rinnamärgile pandi Pika Hermanni kõrvale Kremli torn.

Juubelipidu oli eelmiste pidudega võrreldes märkimisväärselt vähem politiseeritud. Pärast Teist maailmasõda ja okupatsiooni algust olid laulupeod pühendatud poliitilistele ja sõjalistele tähtpäevadele. 1969. aasta pidu oli aga pühendatud ainult saja-aastasele sünnipäevale.

Lisaks suurele laulupeopäevale toimus kaks nädalat varem Tartus juubelilaulupidu, kus süüdati päikesekiirtest laulupeo tuli. Seal esinesid esimese peo eeskujul vaid mees- ja poistekoorid ning puhkpilliorkestrid. Mälestusmärkide ja monumentide avamisega ei koonerdatud: Tartus avati esimese peo toimumiskohas mälestusmärk, Tallinnas memoriaal saja tamme, aumüüri ja mälestuskiviga „Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal”.

Mis oleks laulurahvas ilma Tallinna laulukaareta? Mõeldes laulupeost, laulvast revolutsioonist, rahvarõivastest, suvest, laulupeotulest kerkib esimesena silme ette Alar Kotli projekteeritud kaar. Lauluväljak on koht, mis tähistab rahva ühtsust.

Saja-aastane laulupidu oli kolmas, mis 72-meetrise avaga kaare all toimus. Võimud tellisid laululava 1960. aasta suveks, et tähistada ENSV 20. aastapäeva.

Arhitektuurivõistluse võitis Alar Kotli vaid ühe komisjoniliikme hääle ülekaaluga. Kotli ambitsioon oli tol ajal enneolematu - ta plaanis kasutada laululava katust kõlaekraanina, mis võimendaks lauljate hääli üle platsi. Akustiline julgustükk tal õnnestuski, ent tehnoloogia areng mängis laulukaarele ninanipsu. Juba mõne aasta pärast hakati laialt kasutama elektroonilist helivõimendust ja Kotli inseneritehnilised nipid kuigi palju kasutust ei saanud.

Alar Kotli innustus mõttest, et laululava peaks oma kujult olema nagu laulja avatud suu. Kaare moodustavad tagumine võimas betoonist kaar ja lava kohale terastorust esikaar. Katuse laudist kannab keskelt nõgus rippuv trossidest võrk. Trosside õige pinge alla saamine oli omaette saavutus, mis nõudis tehnikaülikooli inseneride täit arvutuslikku võimekust. Eelmise aasta renoveerimistööde tarvis loodi selleks puhuks eraldi programm.

"Kapsarull” ja jäätisene kleit: ajalehe LP toimetaja Kerttu Pass meenutab juubelilaulupidu


Foto: Kerttu Pass

Minu esimene laulupidu oli 1969. aastal. Olin siis kolmeaastane ja loomulikult polnud mul aimugi, et tegu on juubelipeoga. Aga üht-teist ma tähtsast sündmusest siiski mäletan. Seda, et laulupeoks kogunesid Tallinnasse kõik sugulased, sest see oli sama oluline tähtpäev kui pulmad, juubelid või matused. Noored ja vanad hõimlased majutati pealinnas elavate sugulaste elamistesse. Nädalapäevad elati justkui mustlaslaagris, madratsid põrandal, pead-jalad koos.

Elasime toona Kalamajas ja sugulaste majutuse osas saime peavõidu – kõige põnevam külaline, Vastseliinast saabunud koorilauljast tädi Hilda elas laulupeonädalal meie juures. Hommikuti soputas ta oma rahvariideid, triikis pluusi, sättis tanu pähe, seletas kõva häälega, kuidas proovid on läinud.

Peole mindi varakult, kohe mitu tundi varem, et saaks ikka head kohad. Et tühja kõhtu ei peaks kannatama, pakkis vanaema peolistele kaasa moonakotid. Suitsuvorsti- ja juustuvõileivad, nagu toona kombeks. Morss muidugi ka, sest kes see jaksas pudelite kaupa limonaadi osta.

Mida juubelilaulupeol lauldi? Ei mäleta. Arvata võib, et pidu algas Lüdigi „Koiduga” ja lõppes hümni staatuses „Mu isamaa on minu armuga”. Küll aga mäletan, et lauluväljakule jõudes tegi vanaema mulle pähe „kapsarulli”. See oli pealaele tehtud juustest moodustis, mille kinnitamiseks läks vaja juukselõkse ja see oli neetult valus. „Kapsarulli” järgi tundis toona ära, kes on eesti, kes vene tüdruk. Venelastel oli pealael või patsi otsas suured nailonlehvid, mida ma alati kadedusega vaatasin.

Veel mäletan, et mu valge helesiniste lilledega kleit oli peopäeva lõpuks oma puhtuse minetanud, sest jäätised (ja neid ei olnud vähe!) olid teinud oma töö.

1969. aastal polnud mul aimugi, et juba nelja aasta pärast tantsin ma mudilasrühmaga Komsomoli staadionil tuhandete tantsupeoliste seas „Kaera-Jaani” . Ja et minust saab tubli laulutüdruk, kes kooliaja lõpuni osaleb kõikides laulupidudel. Laule, mida seal laulsin, mäletan ma küll. Oli „Koit”, oli „Mu isamaa on minu arm”, aga veel rohkem oli laule Leninist ja pioneeridest ja õnnest, mis ennast kusagil peidab.

Gustav Ernesaks


1908-1993

Gustav Ernesaks elas ja hingas laulupidude rütmis. Tema looming kõlas peol esimest korda 1938. aastal ning ta oli seotud kõigi nõukogudeaegsete pidude korraldamisega. Sõjaajal Venemaal loodud ja Koidula sajandale sünniaastapäevale pühendatud „Mu isamaa on minu arm” sai rahvusliku kestmise sümboliks.

Ernesaks oli loomult alalhoidlik. Talle oli oluline muusika, poliitikast püüdis ta end igal võimalusel eemale hoida. Survele vaatamata ei astunud ta kommunistlikusse parteisse, ent ei osutanud võimule ka avalikku vastupanu.

Ernesaks mõistis suurte rahvahulkade võimu ja enda rolli nende suunamisel - olgu selleks dirigendipult laulupeol või lauluisa roll muul ajal. Ta nägi, et laulupidude kestmiseks ja „Mu isamaa on minu arm” esitamiseks tuleb laulda ka Leninist ja töörahva õnnest. Ernesaks hoidis tasakaalu rahva ja represseeriva võimu vahel.

Viimast korda astus lauluisa peo dirigendipulti 1990. aastal, kui juhatas oma „Mu isamaad” juba vabadusehõngulisel peol. RAMi looja ja üldlaulupidude liikumise vedajana kirjutas Ernesaks ennast ajalukku „vaikivate aegade” rahvajuhina.

Tantsupeod


Tänaseks lahutamatud laulu- ja tantsupidu kasvasid kokku vabariigi algusaegadel. Kahekümnendate lõpus hakkasid laulupidude kontsertidel kaasa tegema rahvatantsurühmad ja nii loodi pinnas tantsupidude tekkeks.

Tantsupidude algust loetakse 1934. aastast, kui Kadrioru staadionil peeti Eesti mängude lõpetamisel tantsitud kolme tantsu. Pärast läti võimlejaid ja enne Johan Laidoneri kõnet esines 1500 rahvariietes tantsijat. Rahvariiete demonstreerimine oli oluline osa peost - teise tantsupeo ettevalmistamisel pandi suurt rõhku rõivaste heale väljanägemisele ja õigele kandmisele.

Eriti kriitiline oli rahvariiete hankimine vahetult pärast maailmasõda. Olukord oli nii kriitiline, et tollase tantsupidude liikumise juht Ullo Toomi laadis kaks tonni villa hobuvankrile ja sõitis Keilasse villaveskisse. Nii said 200 tantsupaari villast lõnga, et seelikuid ja kuubesid kududa.

Nõukogude ajal survestati tantsupidusid ideoloogiliselt märgatavalt vähem kui laulupidusid. Loobuda sai poliitilisest avakõnest, mis asendati vahel lausa isamaalise luuletusega. „Eesti, mu südame kodu, visade isade maa. Teist nii armast ei ole ja iialgi olla ei saa,” kõlasid Vladimir Beekmani luuleread. Kohustuslik oli tantsida vennasrahvaste Läti, Leedu, Vene, Valgevene ja teiste liiduvabariikide tantse.

Ehkki tantsupeod pole alati toimunud laulupidudega samal ajal, on alates taasiseseisvumisest tants laulust peonädalal lahutamatu. Kaks aastat tagasi toimunud noorte peo ajal korraldasid tantsijad ise vihma tõttu ära jäänud etenduse asemel spontaanse tantsimise Vabaduse väljakul ning tung tantsupidudel osalemiseks on suurem kui eales varem.

Traditsioonide sünd


Laulupeo tuli süüdatakse Tartus, see rändab läbi Eesti maakondade, laulupidu avatakse „Koiduga” ja lõpetatakse Ernesaksa „Mu isamaa on minu armuga”. Ilma nende traditsioonideta, mis 1969. aasta juubelipeost alates elustusid, ei kujutaks täna õiget üldlaulupidu ettegi.

Laulupeo tule süütasid juubelipeo üldjuhid Tartus esimese üldlaulupeo mälestuskivi juures päikesekiirtest. Kahe nädala jooksul liikus tuli läbi kõikide rajoonikeskuste Tallinnasse, et siis „Koidu” saatel tuletornis süttida ja „Mu isamaa on minu arm” lõpuks kustuda.

Järgnevatel pidudel leidis Nõukogude võim tihti võimalusi laulupeo tuld ideoloogiliselt ära kasutada. Seda süüdati Maarja- või Tõnismäel sõjaliste võitude või töörahva auks. Taas süttis peotuli Tartus enne 1990. aasta vabadusehõngulist pidu.

Ernesaks hoidmas laulupeotõrvikut (1969) Gustav Ernesaks hoidmas laulupeotõrvikut (1969), FOTO:Eesti Teatri- Ja Muusikamuuseum

Lüdigi „Koidu” esimestest sõnadest „Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal” sai juubelipeo signatuur. Need raiuti sõna selges mõttes kivisse laulupeo memoriaalile Lasnamäe nõlva tippu. 1923. aastal esmakordselt kõlanud laul oli aastakümneid repertuaarist kõrvale jäänud, enne kui see kuuekümnendatel taasavastati.

Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” kõlas esmakordselt 1947. aastal. Esimesel sõjajärgsel peol ei juhatanud autor oma laulu ise, seda tegi helilooja ja dirigent Tuudur Vettik. Laul pääses täielikult mõjule alles pärast pidu, kui lauljad said aru, millest nad tegelikult ühiselt lauluväljakul laulnud olid. Ja seda mõistis ka kommunistliku partei ladvik: järgmisel kahel peol oli laul keelatud.

„Mu isamaa on minu arm” ei läinud aga enam meelest. 1960. aastal alustasid koorid omaalgatuslikult Ernesaksa loo laulmist. Pärast seda ei olnud võimudel muud valikut, kui laul pidude kavasse võtta. Lydia Koidula sõnadele loodud viisist sai mitteametlik hümn ja rahvusliku kestmise sümbol.

Saja aasta möödumist esimesest peost tähistati suurejooneliselt ja juubelipidu oli võrreldes teiste Nõukogude aja pidudega vabama hõnguga. Juubel pani paika tänaseks laulupeost lahutamatud traditsioonid ja näitas teed kõigile järgnevatele pidudele.