386 kollektiivi

10 562 lauljat ja mängijat

Tallinn, Roheline aas (Kadrioru staadion)

Peo korraldamiseks loodi Eesti lauljate liit, kes hakkas ilma- ja Vabadussõjast räsitud koorikultuuri taaselustama. Nad jagasid Eesti 70 piirkonnaks, kus organiseeriti eelproove ja ettelaulmisi. Nii tagati, et kogu riigis taaselustus kooriliikumine ja igast maakonnast leiti lauljad, kes tahaksid Tallinnasse peole sõita ja suudaksid laulda nõudlikku repertuaari.

Laulupeod kolisid Tallinnasse juba kolmanda peoga. Esialgu kasutati lauljate mahutamiseks olemasolevaid lavasid või looduslikult sobilikke kohti. Päris oma peokohta otsiti kuni 1928. aastani, mil koliti tänasele lauluväljakule.

Vabariigi esimeseks peoks telliti esmakordselt spetsiaalne lava, mis mahutas 12 000 esinejat. Selle 1920ndatele omase hilisjuugendliku lava projekteeris tollane tuntud arhitekt Karl Burman, kes paigutas lava praeguse Kadrioru staadioni tribüüni kohale. Lava arhitektuur pidi andma koorile suurejoonelisuse ja pidulikkuse.

“Kuningas Oidipus” Eesti Draamateatri esituses “Kuningas Oidipus” Eesti Draamateatri esituses, FOTO: Eesti teatri- ja muusikamuuseum

Lauljate arv oli alates esimesest peost tasahilju kasvanud ning 1910. aastal jõudnud 10 000ni. Arvata võis, et sõjajärgsel peol arv kahaneb, ent Lauljate liit tegi head eeltööd ning taas kogunes ühiselt laulma ja pilli mängima samas suurusjärgus esinejaid.

Vabariigi ajal kasvas osalejate arv peol iga viie aasta tagant paari tuhande võrra ja jõudis 1938. aastaks umbes 18 000-ni. Tõelise hüppe osalejate arvus tõi Nõukogude aeg ja laulupidude pidamine ENSV tähtpäevade auks. Ametlikult kerkis esinejate arv juba viis aastat pärast Teise maailmasõja lõppu üle 31 000, ehkki ajaloolastel on neis numbrites põhjust kahelda. Võib arvata, et 1950ndate pidude statistika on moonutatud, et näidata Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi tööliste rõõmu ja sotsialismilembust. Nõukogude aja teises pooles ja taasiseseisvunud Eestis jäi osalejate arv stabiilselt 25 000-30 000 ümber. Selle-aastane juubelipidu loodab 35 000 laulja ja pillimängijaga lüüa eelmise peo rekordi.

Värske vabariigi jaoks oli oluline oma kultuuri edendamine ja nii koostatigi repertuaar ainult Eesti heliloojate loomingust. Erandina kõlas vaid üks Soome helilooja laul. See on taas märk laulupidude erilisest suhtest Soome kultuuriga.

1923. aasta pidu iseloomustab sõna koit. See oli vabariigi alguse, lootuse ja vabaduse tähistamise pidu. Märgiliselt esitasid ühendkoorid ka esmakordselt Mihkel Lüdigi „Koitu”. Lüdigi lauluta ei kujuta ilmselt ükski tänapäevane laulupeoline pidu ette: kui „Koit” ei ole esimene ja „Mu isamaa on minu arm” viimane, siis ega vist ei olegi laulupidu. Nii on see kestnud vaid viimased viiskümmend aastat. Esmaettekandena lauldi „Koitu” hoopis kontserdi viimase loona.

Mihkel Lüdig kirjutas „Koidu” algselt Viljandi samanimelisele lauluseltsile. Legend räägib, et laulu viis ja Friedrich Kuhlbarsi sõnad sündisid vaid paarikümne minutiga 1904. aastal ühel Koidu seltsi suveõhtusel kogunemisel. Laul tuli esmaesitlusele alles pea 20 aastat hiljem laulupeol, ent ka siis jäi see pikkadeks aastakümneteks repertuaarist kõrvale. Laul taasavastati 1960. aastal ning alates juubelipeost 1969. aastal avab „Koit” kõik peod.

Mõeldes laulupeost, seostub esmajoones laulukaare alla kogunevad tuhanded ja maratonkontsert Eesti heliloojate loomingust. Esimese iseseisvuse ajal tähendas laulupidu aga palju rohkemat kui paari kontserti. Laulupidu oli kultuurifestival, mille juurde kuulusid üksikute kooride ja väliskülaliste kontserdid, draama- ja ooperietendused.

Kava näitab taas korraldajate ambitsiooni: ette kanti klassikalise muusika ühed tuntumad suurvormid - Händeli oratoorium „Messias” ja Mozarti „Reekviem”. Estonias toodi lavale Verdi ooperid „Aida” ja „Rigoletto” ning Rossini „Sevilla habemeajaja”. Draamateater esitas laululaval vabaõhulavastustena Sophoklese „Kuningas Oidipust”, Wilde’i „Salomed” ja Tagore „Ohvrit”.

. FOTO: Eesti teatri- ja muusikamuuseum

Peoga taheti näidata Eesti kultuuri taset ja tahet. Ambitsiooni näitavad läbimõeldud ettevalmistus ja koorikultuuri edendamine, kava uuendusmeelsus, aga ka lääne klassikute loomingu lavale toomine. Pidu kutsuti kajastama mitmed välisajakirjanikud Taanist, Soomest, Itaaliast, Poolast, Rootsist, Inglismaalt ja Lätist, kellele korraldati Eesti tutvustamiseks eriprogramm. Laulupeost hakkas saama osa Eesti rahvusvahelisest mainest. Pidu oli igati edukas, sest nüüd otsustas lauljate liit hakata korraldama laulupidu iga viie aasta tagant.