Kui Eestist vaadates võib jääda mulje, et Euroopa Parlament on soe koht, kus mõnus 8758-eurose palga eest nuppe vajutada, on rahvaesindajate reaalne töö märksa keerulisem ja tihtilugu ka kummalisem. Näiteks tabab seaduseelnõusid juhtivaid poliitikuid tohutu surve eri huvirühmadelt ja külla võivad saabuvad kohalikud superstaaridki.

„Niipea, kui sa saad raporti või isegi variraporti, hakkavad tulema kirjad, kohtumispalved ja võib juhtuda isegi nii, et lähed välja sööma ja kõrvallauas istub „kogemata” inimene, kes esindab üht või teist huvigruppi,” kirjeldab keskerakondlane Yana Toom Brüsseli professionaalset lobitööd.

Ta tõi näiteks, et autoriõiguste direktiiviga seoses püüdsid teda mõjutada nii plaadifirma Universal Music kui ka Sony. Eesti saadikuid direktiivi poolt hääletamisele veenma toodi isegi lauljad Elina Born ja Uudo Sepp. „Sepp suurt midagi ei rääkinud, aga naeratas. Ma saan aru, et see visiit oli osa nende lepingust Universaliga, et nad pidid veenma eestlasi, et tuleb toetada autoriõiguste direktiivi. Neile makstakse crazy’d hotellid kinni, see on päris aktiivne tegevus,” räägib Toom.

Suur surve viitab, et Euroopa Parlamendis tehtavad otsused on olulised ning kusjuures, üha olulisemaks ja igapäevaelu mõjutavamaks on aja jooksul läinud. Eestis seda aga tihti ei tajuta. 26. mail valivad eurooplased endale Euroopa Parlamenti uued esindajad.

Traditsiooniliselt pole eestlastel nende valimiste vastu kuigi suur huvi: viimastel Euroopa Parlamendi valimistel oli valimisaktiivsus 36,5%, samas kui aasta hiljem toimunud riigikogu valimistel käis häält andmas 64,2% valimisealistest kodanikest. Üks väikese valimisaktiivsuse põhjus on, et inimesed tajuvad Euroopa Parlamendis toimuvat kaugena. Ega sedagi just laialt teata, mida tegid viis aastat Brüsselis ja Strasbourgis meie kuus saadikut. Küsisime neilt endilt.

Euroopa Parlamendi liikmete mõjukust püüavad hinnata eri leheküljed eri algoritmidega. Eestlased üldjuhul mõjukamate parlamendisaadikute nimekirja pole pääsenud. Näiteks pole ühtegi eestlast VoteWatchi välja arvutatud 100 mõjukaima saadiku seas. Nimekirjas võeti arvesse parlamendiliikmete koostatud raporteid, juhtivaid rolle parlamendi organites, näiteks komisjonides, ja poliitilist võrgustikku parlamendis. Nimekirja tipus troonib Euroopa Parlamendi president Antonio Tajani.

Eestlastest mõjukaimaks hindab VoteWatch iseseisvalt parlamenti kandideerinud ja roheliste fraktsiooni kuuluva Indrek Tarandi. Tarandi seavad samuti aktiivsuse poolest eestlastest esikohale nii VoteWatch kui ka analüüsiväljaanne MEPRanking. Aktiivsust hindavad nad koostatud raportite, istungitel osalemise ja hääletusaktiivsuse järgi.

Tarand leiab, et saadiku puhul on oluline eelkõige aktiivsus komisjonide töös – tema on eelarvekomisjoni koordinaator ja eelarvekontrolli komisjoni aseesimees. „Vastupidiselt levinud väärarvamusele, et väikesest liikmesriigist saadik peaks kuuluma suurde fraktsiooni, et temast midagi sõltuks, on olulised hoopis saadiku isikuomadused, mis annaksid talle tuntuse ning seeläbi laialdase, st poliitiliste fraktsioonide ülese veenmis- ja läbirääkimisoskuse,” ütleb Tarand, kes kuulub 50 liikmega roheliste fraktsiooni. Ka sotsiaaldemokraat Marju Lauristin tunnustab Tarandit: „Eestis peavad teda paljud naljameheks, aga eelarvekomisjoni aseesimeheks ei valita kedagi nalja pärast. See on suur asi.”

Poliitikaväljaanne Politico valis viimase koosseisu kõige mõjukamate parlamendiliikmete sekka reformierakondlase ja ALDE fraktsiooni liikme Kaja Kallase, kes pälvis 40 mõjuka saadiku seas 15. koha. Kallast, kes lahkus parlamendist pärast nelja-aastast teenistust, hinnati eelkõige tänu tehnoloogiateemadele, näiteks koostas ta digitaalse ühtse turu raporti, mis oli alus kõikidele edasistele digitaalsetele algatustele. „Euroopa Parlamendis on asju, mida kõik tahavad teha, ja asju, mida keegi ei taha teha,” räägib Kallas. „Ma võtsin taktika, et teen asju, mida keegi ei taha teha, ja tänu sellele sain küsida ka asju, mida kõik tahtsid teha. Neist, mida keegi ei tahtnud teha, sattusid teemad nagu tollirikkumiste sanktsioonid, väetiste direktiiv jms, mis läksid mu põhijoonest kõrvale. Tänu sellele sain tegeleda teemadega, mille pärast mind hinnati, nagu tehnoloogia, robootika, tehisintellekt ja energeetika.”

Kallas pole ainus eestlane, kes digiteemadega tegeles. Eesti volinik Euroopa Komisjonis Andrus Ansip leiab, et kõige kaalukam eestlaste saavutus viimases parlamendi koosseisus oli Marju Lauristini koostatud e-privaatsuse raport. Selle toob ka Lauristin ise välja oma kõige olulisema tööna: „E-privaatsus on väga oluline kõigile, sest puudutab meie sotsiaalmeedias ja kõikjal internetivõrgustikes toimuva konfidentsiaalsust”, selgitab ta. „See oli seotud ka väga suurte kirgedega, sest ühelt poolt olid muutusele väga vastu teatud ärihuvid: väga paljud äriprojektid ja rahad on sellele rajatud, näiteks praegu kasutavad valimistega seotud firmad ja reklaamiettevõtted neid andmeid, et inimesi mõjutada – seejuures ilma, et inimesed sellest midagi teaksidki. Teiselt poolt oli väga tugev Euroopa tarbijakaitse ja inimeste põhiõiguste kaitse liikumiste nõue, et selline määrus vastu võetaks. Ma olin seega väga huvitavas eri arvamuste kokkupõrke keskpunktis. Raportile tuli sadu parandusi ning lõpphääletus läks läbi just sel nädalal, kui ma parlamendist lahkusin.”

Mis on Euroopa Parlament?

Euroopa Parlament on üks kolmest institutsioonist, mis osaleb Euroopa Liidu seadusloomes. Euroopa Parlament on eriline seepärast, et on ainus institutsioon, kuhu kodanikud saavad oma esindajaid otse valida. Parlamendi ülesanne on esindada EL-i kodanikke ja võtta vastu õigusakte. Parlament lepib koos Euroopa Liidu Nõukoguga kokku EL-i aastaeelarves ja teostab järelevalvet EL-i institutsioonide, eelkõige Euroopa Komisjoni üle.

Mis on Euroopa Liidu Nõukogu?

Parlament peab tegema tihedat koostööd Euroopa Liidu Nõukoguga, kuhu kuuluvad liikmesriikide ministrid, et võtta vastu õigusakte ja kooskõlastada riikide poliitikat. Liikmesriikide ministrid kohtuvad 10 koosseisus vastavalt valdkonnale ning ministrite kohtumisi juhib minister riigist, kes on parasjagu nõukogu ajutine eesistuja. Eesti täitis seda rolli 2017. aasta teisel poolaastal.

Mis on Euroopa Komisjon?

Euroopa Komisjon on Euroopa Liidu täidesaatva võimu institutsioon, kuhu kuulub 28 volinikku, kellest igaüks vastutab kindla valdkonna eest. Voliniku lähetab komisjoni liikmesriik ja valdkonnad jagab volinike vahel komisjoni president. Eesti praegune volinik on Andrus Ansip, kes on komisjoni asepresident ja vastutab digitaalse ühtse turu eest. Komisjoni peamine töö on esitada ettepanekuid uuteks seadusteks. Nende vastuvõtmises või muutmises peavad kokkuleppele jõudma Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Enne seaduse lõplikku heakskiitmist toimuvad triloogid, kus osalevad kõik kolm, seejuures komisjon pigem nõuandva, mitte otsustava osalisena. Euroopa Komisjon viib Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu otsuseid ellu.

Foto: Shutterstock

EUROOPA PARLAMENDIST


751 parlamendiliiget valitakse otsevalimistel

5 aastat on üks koosseis ametis

President on Antonio Tajani. President valitakse kaheks ja pooleks aastaks ning presidendi ametiaega võib pikendada.

Asukoht on ametlikult Strasbourgis, kus peetakse 12 iga-aastast täiskogu istungit, mis kestavad nädala. Ülejäänud täiskogu istungid peetakse Brüsselis, kus toimuvad ka parlamendi komisjonide ja fraktsioonide kohtumised.

23 komisjoni töötab õigusloome kallal

8 fraktsiooni ühendab sarnase maailmavaatega saadikuid

Eri huvide vahel orienteerumine on oluline osa saadiku tööst. Lauristin kirjeldab, kuidas tal oli e-privaatsuse raportit valmistades nähtud nädalas ette kaks-kolm päeva, et kohtuda huvirühmadega. Kohtumised käivad kiirelt, nagu perearsti vastuvõtt – igaühele jagub umbes 20 minutit. Lauristiniga käisid kohtumas esindajad Microsoftist, Amazonist, Google’ist, Facebookist, aga ka ülikoolidest – enamasti on nad väga hästi ette valmistatud juristid ja professionaalid. Olenevalt teemast võivad aga olla ka kohalikud muusikud, nagu Yana Toom loo alguses kirjeldas. „Saadiku ülesanne on kõik need seisukohad, küsimused ja seletused kokku koguda ja kui tuleb midagi mõistlikku, siis parandusettepanekud teha.” Samas annab huvirühmade kuulamine oskuse teiste saadikute ettepanekutes erahuvisid tuvastada ja neile viidata.

Ka parlamendi liige peab suutma teisi mõjutada ning pole seegi alati lihtne. Toomi sõnul on kõige kurnavam meeletu kogus kohvi, mis tuleb töö kõrvale ära juua: „Parlamendiliikme töö on väga sotsiaalne: sa pead olema meeldiv inimene ja kõiki veenma. Kõige paremini käib see kohvi juures. Vahel lähed voodisse ja mõtled, et miks sa magama ei jää, aga siis saad aru, et sul on 13 tassi kohvi sees.”

Tarand peabki üheks oma edu valemiks häid suhteid: „Mul on aastate jooksul kujunenud parlamendis hea sotsiaalne kapital, mida on olnud väga hea Eestile olulistel hetkedel ära kasutada, näiteks India laevameeste või Eston Kohveri vabastamisega seotud jõupingutustel,” räägib ta. Neid, Eestile olulisi otsuseid toovad saavutustena välja teisedki Eesti saadikud, kes nokitsevad parlamendis üldjuhul küll oma valdkonna kallal, kuid Eestile olulistes teemades ühendavad jõud.

Toom ütleb, et kui esialgu olid Eesti saadikud üksteise vastu tõrksad, hakkasid nad aegamööda lõunal käima ja lõpuks pidasid Strasbourgis maha isegi aiapeo. Peale Tarandi viidatud erakorraliste juhtumite on eestlased pannud seljad kokku suuremates poliitilistes küsimustes. „Näiteks põllumajandustoetused, kus peame kogu aeg seisma selle eest, et saaks lõpetatud see ebaõiglus, kus Ida-Euroopa riigid saavad väiksema indeksiga toetusi võrreldes vanade liikmesriikide, näiteks Prantsusmaaga, kes on väga omakasupüüdlikult asja paika seadnud,” toob Lauristin näite.

Sääraste Eestile oluliste seisukohtade koordineerimiseks on Eesti Euroopa Liidu esindusel komme kutsuda aeg-ajalt kõik Eesti saadikud hommikul kell kaheksa kohvi jooma ja arutlema. See on vajalik selleks, et eestlased saaksid ühist seisukohta kaitsta ka oma fraktsioonides. Ja selleks peab olema veenev, et teha Eestile tähtis küsimus selgeks kõigi teiste riikide esindajatele, keda võib mõnes fraktsioonis olla mitusada.

Praegu on Euroopa Parlamendis esindamata Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes öelnud, et liitub nelja Euroopa erakonna algatusega luua Euroopa Parlamendis ühtne rahvuskonservatiivne fraktsioon. Üleskutse fraktsiooni loomiseks tegid Itaalia valitsuspartei Liiga, Põlissoomlased, Alternatiiv Saksamaale (AfD) ja Taani Rahvapartei. Uue ploki nimi oleks Rahvaste ja Riikide Euroopa Allianss. Oma ridades näevad ploki eestvedajad vähemalt kümmet erakonda, kes praegu on erinevates europarlamendi fraktsioonides. Fraktsiooni moodustamiseks on vaja vähemalt 25 liiget, kes esindavad vähemalt veerandit EL-i liikmesriikidest.

Lauristini hinnangul on eriti oluline, et Eestil oleksid saadikud neljas suuremas fraktsioonis, mis otsustavad enamasti hääletuse tulemused – näiteks võib piisata kahe suurema fraktsiooni ehk Rahvapartei ja Sotsiaaldemokraatide häältest, et mõni otsus vastu võtta. „Kui nüüd võiks juhtuda, et Eesti inimene puudub mõnes suures saadikurühmas, mis mõjutab hääletuse kujunemist suures saalis, siis keegi teine teda mõnes teises saadikurühmas asendada ei saa. Tunne Kelamil oli Rahvaparteis ikkagi väga suurt roll ja suutis oma väga suure autoriteediga, mis tal saadikurühmas oli, seletada Eestile olulised asjad ära, olles üksinda 200 vastu,” räägib Lauristin, kes pidi samuti Eesti seisukohta kaitsma 150 fraktsioonikaaslase ees.

Et seda suuta, peab parlamendisaadik olema väga sõnaosav. Rühma koosolekul antakse sõnavõtuks vaid kaks minutit või vähemgi, mille jooksul tuleb oma mõte veenvalt sõnastada, ütleb Lauristin: „On väga suur kunst öelda täpselt ja selgelt, mis su iva on. Ja mitte ainult niimoodi, et sa köidaksid tähelepanu, vaid et midagi jääks su jutust teistele ka kahe kõrva vahele.”

Tähelepanu köitmiseks ja sisulise töö tegemiseks on mõnel Eestist pärit saadikul olnud aega väga napilt, sest viie aasta jooksul on mitu parlamendiliiget läinud ja asendusliikmed tulnud. Mõnel eestlasel on saadikuaega olnud suisa nii vähe, et polegi objektiivselt olnud võimalik midagi korda saata. Näiteks sai sotsiaaldemokraat Hannes Hanso ametisse vaid paar nädalat enne koosseisu lõppu. „Maailma väga muuta ei saa, aga täna oli terve päev hääletusi ja kõikides küsimustes loeb iga hääl,” muljetab Hanso teisel töönädalal. Nõnda lühikese aja jooksul on hääletusele tulevates küsimustes Hanso kinnitusel võimatu orienteeruda, kuid igal fraktsioonil on teemades kujundatud oma seisukohad, mille järgi saab hääletada. „Siin toimub selline konveierhääletus. Eestis nämmutatakse niimoodi, et sa saad ikka aru, mis on eelnõu ja seisukohad. Siin on hääletuste vahel 10–15 sekundit. See on konveier, pea aurab otsas, et järge pidada.”

Võrdluseks: kui saadikul on võimalik oma tööd põhjalikult teha ja töötada konkreetse raporti kallal, võib see võtta vähemalt kolm kuud, aga mõnikord aastaid. Näiteks tegi Marju Lauristin andmekaitse raportit kolm ja pool aastat.

Seega on mõistetav, et palju ei jõudnud ära teha ka reformierakonna saadikuna Euroopa Parlamenti pääsenud Igor Gräzin, kes saabus Kaja Kallase asendusliikmena kaheksa kuud enne koosseisu lõppu. „Kui ma sinna läksin, et jäetud mulle maha mingit pärandust. Ma ei pidanud midagi edasi tegema ega teadnud, mis on üleval. Ma läksin sinna, keerutasin pead paremale-vasakule ja vaatasin, mis üldse sünnib,” kirjeldab ta. Kõige olulisemaks peab Gräzin oma funktsiooni euroskeptilise poliitikuna, nii loeb ta oma saavutusteks konverentsi korraldamist teemal, kuidas eurost lahti saada, aga ka Ungari ja Rumeenia hääletusõiguse äravõtmise vastu seismist.

Foto: Shutterstock

SUURENENUD DEMOKRAATIA 2009. AASTAST


Euroopa Parlament sai kümme aastat tagasi juurde hulga volitusi, mille eesmärk oli muuta Euroopa Liidu toimimist demokraatlikumaks. Kui varem sai EL-i tegevuse ja rahaliste vahendite kulutamise üle otsustada Euroopa Liidu Nõukogu, kuhu kuuluvad liikmesriikide ministrid, siis Lissaboni lepe muutis parlamendi neis küsimustes nõukoguga võrdväärseks. Lepinguga muudeti ka parlamendi koostööviisi teiste institutsioonidega ja anti parlamendiliikmetele suurem mõjuvõim EL-i juhtide ametisse nimetamisel. Seega on Euroopa Parlamendi valimistel hääletades valijatel veelgi suurem sõnaõigus Euroopa edasise arengu üle.

Oleks aega rohkem olnud, oleks Gräzin soovinud parlamendi euroskeptilisi jõude ühendada.

Enne volinikuks saamist oli neli kuud parlamendis ka Andrus Ansip. Lühikese ajaga valiti ta ALDE fraktsiooni asepresidendiks ja oli statistika järgi üks aktiivsemaid sõnavõtjaid. Urmas Paet märgib samas, et esimese koosseisu ajal Euroopa Parlamendis olles on keeruline kõrgetele ametikohtadele pääseda: „Kui vaadata töö iseloomu, siis ka parlamendi sees valitakse teatud positsioonidele kogenud saadikud, kes teenivad juba teist või kolmandat mandaati.”

Lauristin nendib, et kui poliitikul on soov parlamendis mugavalt ära olla, on ka see võimalik – võib näiteks töörühmades mitte osaleda. „Kui meil on seal ainult kuus või seitse eestlast, siis minu meelest seda ei tohiks toimuda,” on ta aga veendunud. „See on võimalik siis, kui seal oli näiteks 30 rumeenlast ja nendest oli näha, et kümme tükki tegi tööd ja ülejäänud 20 olid niisama hääled, kes vajutasid nupule, kui vaja. Aga kui sa oled [eestlastest] üksinda või kahekesi oma rühmas või oma komisjoniski üksinda, siis seda luksust omale lubada ei tohi.”

Agar töö või mõnus äraistumine saab Euroopa Parlamendis tasutud 8758-eurose kuupalgaga. Samuti makstakse kinni reisikulud. Lauristin peab just edasi-tagasi lendamist kõige kurnavamaks osaks saadiku tööst. Neid, kes võtsid Brüsselisse kaasa oma pere, oli tema sõnul pigem vähe – enamik sõitis nädalavahetuseti koju – nii ka Lauristin.

Samuti on kurnav viiest hoonest koosneva kompleksi pikkades koridorides ühelt koosolekult teisele kõndimine. Toom ütleb, et ühel päeval tuli tal majas liikudes näiteks kokku 17 kilomeetrit. Sellise vahemaa kõndimiseks on ka tööpäeva pikkus vastav: tihti algab see kell kaheksa hommikul ja lõpeb üheksa-kümme õhtul. Paet toob kurioosse ebamugavusena välja, et Strasbourgi parlamendihoones pole juba aastaid sooja vett, sest soojaveetorudest avastati bakter.

„Kurnavaks muutub ka see, kui sa oled aasta või kaks oma rühmas olnud, siis sa hakkad enamasti teadma, mida keegi räägib ja see muutub tüütuks,” muigab Lauristin. Seega on kuluaarides ja kohvikuistumistel oluline olla teistele huvitav. „Kui sa räägid nagu papagoi kolme lauset, et meil Eestis on nii, siis suurt kasu sellest pole – sa pead kaasa rääkima ka kreeklastele või portugallastele olulistes küsimustes. Sa pead olema avatud ja mingil alal spetsialist, et suudaksid oma teemal öelda midagi, mis paneb kuulama.”

Mille põhjal siis tasub mai lõpus uusi esindajaid valima minna, et Eesti kodanike huvid saaksid võimalikult jõuliselt ja kindlalt esindatud? Mõned olulised omadused on eespool juba nimetatud. Neile lisaks rõhutavad aga Euroopas rahvast teeninud poliitikud keeleoskuse tähtsust. Kaja Kallase sõnul ei ole mõtet saata parlamenti inimest, kes ei oska inglise, saksa ja prantsuse keelt.

„Tõlgiga töötada ei saa,” on Lauristin veendunud. Parlamendi täiskoguistungil ja koosolekutel on küll tõlge, aga väiksemates töörühmades suheldakse enamasti inglise keeles. „Algtekstid töötatakse välja kõik inglise keeles – sa pead oskama inglise keelt mitte ainult lugeda, vaid ka kirjutada ja saada aru nüanssidest erinevate grammatiliste vormide vahel. Tekstid töötatakse tihti nii peenelt läbi, et väga oluliseks võib muutuda ühe sõna tähendusvarjundi muutus ja kui sa sellest aru ei saa, siis sa tööd teha ei saa,” kirjeldab Lauristin. „Ma ei tea, mis pärast Brexitit saab: kui minnakse üle saksa või prantsuse keelele, siis on meil küll raske.”

Tarand usub, et ka huumorimeel võiks europarlamendi liikme pagasisse kuuluda. „Oma kogemustest võin kinnitada, et hea huumorimeel on aidanud euroopalike eesmärkide saavutamisele kõvasti kaasa – neid inimesi, kes suudavad istungisaalitäie rahvast naerma ajada ja mõnusa töömeeleolu luua, on Euroopa Parlamendis umbes 15, minu tagasihoidlik isik nende hulgas,” viitab ta. Aga kriteeriume, mille põhjal valimistel otsust teha, on tal veelgi: „Hariduse, harituse, keelteoskuse, senise töökogemuse ning isikuomaduste alusel. Ning kindlasti selle alusel, kas inimene on EL-i arendaja või, vastupidi, lammutaja.”

„Oluline pole, milliste huvitavate avaldustega ta esineb, vaid kõikidel tasanditel on oluline, kas ta on usaldusväärne või mitte,” soovitab Kelam, mida valimistel arvesse võtta. „Kas tal on kindlad põhimõtted, aga kas ta on ka usaldusväärne, järjepidev oma tegevuses ja kas ta tugineb selgetele väärtustele.”

Aga miks üldse minna valima? Lihtne vastus: sest Euroopa Parlament teeb meid igapäevaelus mõjutavaid otsuseid.

Delfi eurokoridorides Eesti saadikute saavutusi otsimas – hüljestest põlevkivini, ettepanekute sajust kohvini

Mida europarlamendi saadikud Euroopas üldse teevad? Kas nad saavad seal hakkama? Ajakirjanik Raimo Poom sukeldus Strasbourgis parlamendi keerulistesse radadesse, käis selle läbi garaažist katuseni ja proovis aru saada sama keerulisest euroseaduste tegemise masinavärgist.


Loo autor: Anette Parksepp

Videolugu: Raimo Poom

Video: Jaanus Lensment

Montaaž: Oliver Tsupsman

Graafika ja kujundus: Ats Nukki, Toom Tragel, Anna Plukk, Mart Nigola

Toimetaja: Merike Pinn

Ekspress Meedia loovjuht: Mihkel Ulk