Ja kõik sai alguse

2009. aasta oli Eestis ja Euroopas innovatsiooniaasta. ETV ekraanil jooksid erinevad reklaamlõigud, milles olümpiavõitja Gerd Kanter, albumiga „Love Is Dead” USA Billboard 200 edetabelisse jõudnud laulja Kerli Kõiv, koristuskampaania „Teeme ära!” eestvedaja Rainer Nõlvak, suhtlusvõrgustiku Rate.ee algataja Andrei Korobeinik ja Skype’i looja Jaan Tallinn kutsusid eeskujudena inimesi innovaatiliselt mõtlema ja tegutsema.

Oma edulugu oli samas kanalis alustamas ka tänavu oma kümnendat sünnipäeva tähistav Eesti Laul, mille finaal läks Henry „Genka” Kõrvitsa ja Robert Kõrvitsa juhtimisel eetrisse 7. märtsil Eesti Televisiooni stuudiost.

Pärast mitmeid edutuid sooritusi Eurovisionil otsustas Eesti Rahvusringhääling 2008. aasta sügisel saata 1990-ndatel alguse saanud Eurolaulu hingusele ja sündis täiesti uus muusikakonkurss nimega Eesti Laul. Alates 1997. aastast Eesti eurolaulu meeskonda juhtinud Juhan Paadam läks oma teed ja ohjad võttis üle toonane Raadio 2 peatoimetaja Heidy Purga, kelle peamiseks ülesandeks oli värskendada võistluse nägu.

Algusest peale oli selge, et Eesti Laulu eesmärk peab olema sootuks erinev varasematest konkurssidest. Kui varem keskenduti ainult Eurovisioni võiduloo otsimisele, siis Purga seadis sihiks tuua esile uut eesti muusikat. „Me ootame ja loodame muusikutelt selliseid laule, mida seostatakse just nendega ja mis sobivad Eestis elavatele inimestele. Muusikud ei tohi rahvusvahelise konkursi pärast kaotada oma isikupära ja muutuda erilisteks ”eurotoodeteks„,” selgitas Purga.

„Kogu senine Eesti eelvooru projekt vajas muutust ja värskust, ilmselt seetõttu mulle ka see pakkumine tehti. Jah, on teistmoodi — meil nüüd ju Eesti Laul ja teine kontseptsioon. Toetada kohalikku muusikat ja autoreid, mitte tellida mingeid ”eurokonserve„,” lausus Purga esimese ajaloolise Eesti Laulu eel.

Vaata lähemalt videost!

Euro asendus konkursi nimes lihtsalt põhjusel — kui ühel päeval otsustataks, et Eesti ei soovi enam Eurovisionist osa võtta, võiks Eesti Laulu saade olulise muusikasündmusena siiski jätkuda.

Purga rõhutas korduvalt, et võistlus on suunatud eelkõige eesti publikule ja sõit Eurovisionile on võitjale vaid auhinnaks. Toona ka ETV meelelahutustoimetuse juhataja ametit pidanud Mart Normet lubas, et kui tekib peaauhinna osas parem idee, kaalutakse seda kindlasti.

Eesti Laul 2009: Mart Normet Foto: Andres Putting

Paremat auhinda pole aga konkursi kümnendaks sünnipäevaks leitud ja nii ongi aastatega võitjat pärjatud vaid sõiduga Eurovisionile ja lillekimbuga. Esimestel aastatel valminud omanäolised portselanist trofeed jäid minevikku.

Kas mäletate veel punasest papist leekidega valget ruuporit, mis ansamblile Urban Symphony konkursi esimesel aastal ulatati? Või et lisaks lauluvõistluse tuusikule pälvis Malcolm Lincoln omal ajal ka esinemiskutse Tallinn Music Weekile?  

Normet ütleb, et aastate jooksul on mõeldud konkursi peaauhinna muutmisele küll. „Oleme mõelnud festivaliesinemisi ja muud säärast, aga need ei ole niivõrd laulupõhised, kuivõrd ansambli kava põhised. Ikkagi laul tuleb saata lauluvõistlusele.”

Eesti Laul 2009: Genka imetlemas Laura futu-kleiti Foto: Andres Putting

Aastate jooksul on Delfi TV arhiivi kogunenud tundide viisi materjali — põhjalikest reportaažidest lõbusate eksperimentideni. Oma silmaga on kohatud näiteks müstilist Pendli-Kairet ja legendaarset väliseestlast Alev Störmi, oldud lokikunsti ja ihukarvade röövi tunnistajateks ning uudistatud sitse-satse ja klaasikilde.

Noorte moedisainerite konkursi SuperNoova võidukollektsioonist jäi Laura Põldverele silma Liisi Eesmaa disainitud kiiskav futu-kleit, mida moeeksperdid kiidavad tänase päevani. Kuigi Eesmaa sõnul tundub kleit seljas palju mugavam, kui välja paistab, olid lauljataril tegevused selles kleidis piiratud — näiteks ei saanud ta selles ei istuda ega ka maast oma veepudelit kätte napsata.

„Teed tagant luku lahti ja siis ronid sinna hoopis viltu sisse, tõmbad selga ja siis keerad otse,” kirjeldas Laura kleiti sisenemise protsessi, mis pidavat aega võtma vaid pool minutit!

Kõige sisutihedam intervjuu pärneb aga ühest vihmasest 2009. aasta veeburarikuu päevast, kui telemaja eest tabati otse Eesti Laulu proovist tulnud ansambel Köök. Igihalja küsimuse peale: „Kuidas läks?” vastasid mehed tagasihoidlikult: „Hästi”.

Nagu ikka, tahavad ajakirjanikud esimestena välja hõisata üllatusi ja nii asuti peilima ka Jaan Pehki ja Madis Aesma kollektiivi: „Esineme lava peal,” kergitas Pehk eelseisvalt etteastelt saladustkatet. „Sellega ilmselt üllatamegi, et show puudub,” arvas Mihkel Kirss. „Mul on Herne poe särk”, lisas Aesma. „Jah, seljas”.

„Siin ei ole mitte midagi tegemist eurolaulukarusselliga, tegemist on Eesti Laul 2009 lauluvõistlusega,” sõnas Pehk.

Puuduv show ja Herne poe särk aga bändile edu ei toonud ning Köögist vähem punkte sai vaid StereoChemistry looga „Öösiti kõndides”.

Koos papist leekidega on kadunud ja vahetunud ka kontingent, kes Paadami aegadel mööda telemaja koridore närviliselt ringi tammus. Kui 2000-ndate alguses unistasid noored muusikud Pearu Pauluse, Ilmar Laisaare ja Alar Kotkase loomingust, siis täna koputatakse Stig Rästa, Fred Kriegeri ja Mihkel Mattiseni ustele. Erandiks on loomulikult Sven Lõhmus, kes on igasugustele muudatustele visalt vastu pidanud — 19 aastat, kaks konkurssi ja 18 eurohitti, millest neli on võidukad.

Kes on aga need, keda võib nimetada tõelisteks rekordiinimesteks? Kliki graafikul ja loe lähemalt!

Lõhmus on olnud hinnas isegi välismaiste Eurovisioni fännide seas. Esimese Eesti Laulu võiduloo „Rändajad” autor valiti ühe tuntuma lauluvõistluse austajaid koondava lehe Esctoday poolt 2009. aasta parimaks heliloojaks. Lõhmus edestas nii prantslast Frédéric Helberti kui ka maailmakuulsat briti heliloojat Andrew Lloyd Webberit.

„Lähtun ikka sellest, et konkursil osalemine annab võimaluse teha artistile promo, meil on plaadifirma Moonwalk ja muu hulgas tegeleme me oma artistide promomisega,” avaldas Lõhmus.

„Konkursile minek on ikka üsna kaalutletud otsus — hoida artisti pildis –, mitte lihtsalt sportlikust hasardist uisapäisa võistlema tormamine. Kuigi, mis seal salata, kui juba konkursil osaled, siis on hasart täiesti olemas, alati! Mingis mõttes ongi Eesti Laul nagu spordivõistlus: kunagi ei tea, mis juhtuda võib ja mis sind ees ootab.”

Eurovision 2015: Eesti delegatsioon Foto: Andres Putting

Samuti Eurovisionil mitmeid kordi osalenud Stig Rästa tõdeb, et hiigelsuurel lauluvõitlusel osalemine on rahalises mõttes tulus tegevus. „Tahaks öelda, et tööd saab pärast rohkem teha, aga tegelikult saab lõdvemalt võtta. Aastaid pärast seda tilgub veel raha,” ütles Rästa.

Piinlikust ühegi Eesti Laulus või Eurolaulus osalenud pala pärast muusik ei tunne, mõninga muigega meenutab ta nahkpükse, mida 2000. aastal Eurolaulu konkursil kandis. „Ühelt poolt oli Siiri Sisaski ”Goodnight„ huvitav kogemus, aga praegu vaatan, et nahkpüksid — miks küll?”

Kaire Vilgats ja Dagmar Oja on tänaseks päevaks konkursil osalenud nii palju, et täpset arvu ei oskaks nad ilmselt ka kahe peale kokku välja arvutada. „Taustalauljad annavad natukene värvi ja saab pisut sellist kino enda peast tekitada,” selgitasid nad, miks taustalaulmine oluline on.

Kui varem pääsesid taustalauljad alati raudkindlalt lavale, siis aastatega on liigutud lavalt n-ö kardina taha ning tihti ei saa televaataja arugi, et Vilgats ja Oja pundis on. „Me ei teegi seda selle pärast, et inimesed meid näeksid, vaid ikka kuulmise jaoks — laulmine on ju ikka kõrva jaoks,” sõnasid nad.

Vau-efekte täis 2016

Heidy Purga valiti 2015. aasta märtsis riigikokku, ent sellest hoolimata läks show edasi ja 2016. aastal oli Eesti Laulu konkurss võimsam kui kunagi varem. Nordea kontserdimaja jäi võistluse finaali jaoks väikeseks ning koliti Saku suurhalli. Omamoodi võib järjekorras kaheksandat Eesti Laulu nimetada lausa tehnikaimede aastaks, sest nii palju erilahendusi polnud konkursil varem nähtud.

Poolfinaalid võeti telemajas salve küll ilma publikuta, kuid see-eest sai televaataja hiljem nautida lisaks kõrvailule ka ohtralt silmailu. Näiteks kodumaise muusikailma uue tulija Mick Pedaja etteastet illustreeris face-mapping, mida polnud varem Eestis tehtud.

Samuti polnud peale Leedu ja India ei siin ega ka eriti mujal maailma toodetud motion capture kaameratega tehtud lavaanimatsiooni, mida kasutas konkursi toonane favoriit Cartoon. Menuka produtsentide trioga oli pundis Kristel Aaslaid, kes käis selleks puhuks spetsiaalselt multifilmitüdruku tantsunumbrit salvestamas. „Kui Cartoon oleks selle looga võitnud, siis oleks olnud kõvem reeglite rikkumine, sest Kristelit ennast laval polnud. Ta tuli alles lõpus ja ilmselt Eurovisionil poleks saanud sama asja teha,” rääkis ETV režissöör René Vilbre.

Eesti Laul 2016: Mick Pedaja face-mapping Foto: Hendrik Osula

Täiesti ainulaadne oli ka Laura Põldvere „supersooniline” LED-kostüüm, mille idee sündis lauljatari tiimil ühel koosolekul. „Mulle tundus, et selle looga ei sobi kokku kleit, vaid mingi muu lahendus. Tekkis idee mängida valgusega, aga mitte sellise vilkuva värvilise jõuluvalgusega.”

„Mäletan, kuidas tehnikateadlikud inimesed ütlesid, et seda ei ole võimalik niimoodi teha. Mulle meeldib, kui inimesed ütlevad mulle, et seda ei ole võimalik teha, sest siis ma uurin välja ja teen nii, et kuidagi saab see ikka tehtud! Eesti Laulul vastutas tehnilise poole eest Madis Võrklaev ja tema aitaski selle päris lahenduse leida,” meenutas Põldvere.

Sven Lõhmuse pala „Supersonic” esitades oli Laura kostüüm puldiga reguleeritav ja koguni muusikaga omavahel rütmiliselt ühendatav. „See oli tehniliselt keeruline, aga tulukesi me sellele nii palju ei pannudki, muidu oleks jõulupuuks läinud,” meenutas laulja. „Finaalis tekkis probleem — Saku suurhall oli täis inimesi, kellel kõigil Bluetooth töötas, nii pidime ehitama kostüümile eraldi vastuvõtja, mida teised lained ei segaks. Viimasel hetkel oli ikka päris palju ärevust.”

Ansambel Lovely Boyz konkursil "Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010" Foto: ERR

Solvumised ja vabandamised

Aga see pole veel kõik. Eesti Laul ilma vaheklippideta oleks nagu pulm ilma pruudita! Teisisõnu — sama olulised kui võistluslood, on laulude vahepeal näidatavad sketšid. On juhtunud sedagi, et paralleelselt Eesti Laulu valimisega käib teine konkurss parima vaheklipi selgitamiseks.

Otsa tegi 2009. aastal lahti Jan Uuspõld, kes parodeeris kõiki osalevaid artiste. Järgnesid konkurss „Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010”, Jaapani ajakirjanikuks maskeerunud Ott Sepp, õige eestlase otsingud, erinevate maade rahvaste arvamused eestlastest, Vanamehe multikad, alasti tõde, eksperthinnangud ja esmakordselt ETV ekraanil nähtud reklaamklipid.

Vaheklippe meenutades tuleb esimesena pähe Märt Avandi ja Ott Sepa lauluvõistlus „Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010”. Koomikute duo ladus letti kümme omapärast megahitti, mis ilmselt kõik oleksid vähemalt toona sobinud Eurovisionile kui valatult. Normeti sõnul sündisid need lood protestist ja rusikaga viibutamisest: „Hoolimata sellest, et Eesti Laul oli ennast juba esimese aastaga kehtestanud, räägiti ikka väga palju, et Eesti Laul ja Eurovision on kaks eri asja ja tuleks teha kaks konkurssi.”

Sepp ja Avandi on Eesti Laulu publikut hiljemgi naerutanud. Nende „Tujurikkuja” läks viimast korda eetrisse 2015. aastal ning toona lubasid näitlejad rahva tuju rikkumisega lõpparve teha. Ometi ei suudetud kiusatusele vastu panna ja mullu valmisid nad Eesti Laulu finaal-show jaoks süsimusta huumoriga pikitud „reklaamklipid”, mis rikkusid paljude eestlaste tuju. Osa vaatajaid pidas nalju väga peeneks, teiste arvates olid need piinlikult labased.

„Need sketšid oleks sobinud kuskile külasimmanile või laadale vahepalaks, mitte aga üleriigilise televisiooni kogupere saatesse, kus valitakse Eestit Eurovisioni lauluvõistlusel esindav lugu. Kas see jant ongi ERR-i tase või peetakse kogu vaatajaskonda madalalaubalisteks?” põrutas üks sõnakam televaataja.

Mart Normet on nentinud, et pea igal aastal tuleb tal pärast Eesti Laulu vaheklippide eetrisse minekut saata mõni vabanduskiri: „Me ju elamegi sellisel jõulisel solvumisajastul, kus inimesed võtavad paljut meediaruumis toimuvat väga isiklikult.”

Eesti Laul 2012: Ott Leplandi triumf Foto: Ilmar Saabas

Hagu pole saanud aga ainult vaheklipid. Aastal 2012 märkasid tähelepanelikumad vaatajad, et konkursi võit mõjus Ott Leplandile eriti… erutavalt ja meediaveergudel asus laineid lööma uus staar nimega Väike-Ott, kes sai Facebookis lausa oma fännilehe. Muusik seletas hiljem, et tema meheuhkus kippus välja paistma kaks numbrit väiksemate pükste tõttu. „Eurovisioniks tehakse mulle täiesti uus, hästi istuv rätsepaülikond. Kindlasti ei lähe ma selles Eesti Laulul palju poleemikat tekitanud ülikonnas rohkem lavale, muidu hakkaksid kohe Väikese-Oti jutud taas pihta,” lausus ta.

Seletusi pidi paar aastat hiljem jagama ka Luisa Rõivas, kes jäi Eesti Laul 2015 finaalis kaamera ette pahase näoga žestikuleerides. „Arutasime üht mingit internetist loetud lugu ja tegime omasid emotsioone,” suutis ta juba mõnikümmend minutit hiljem olukorra üle õnneks naerda, kuigi esmalt juhtunut taibates löödud oli.

Eriti suurt pahameelt tekitas aga 2014. aasta finalist Norman Salumäe, kes laenas varjupaigast Eesti Lauluks 1-kuuse karantiinis kutsika ja viis ta siis Tallinna Loomade Hoiupaika tagasi. „Kuts tassiti telesse palavate prožektorite ja ärevuses inimeste sigi-saginasse ja pärast, kui hääled kogutud, visati lihtsalt tagasi. Nagu asi. Nagu aksessuaar, mis ei osutunud nii popiks, et oleks Eesti Laulu võidu toonud,” pahandasid loomasõbrad. Norman kinnitas hiljem, et inimesed said tema algatusest valesti aru ja kutsikat nimega Pupu koheldi ülima ettevaatlikkusega ning eesmärgiks polnud kindlasti nn nunnumeetri hääli koguda.

Superstaarid vs isikupära

Mart Normet on oma kogemuste põhjal öelnud, et kõige edukamad on võistlusel just need lood, mis tulevad südamest. „Eesti Laulu korraldamise ja esitamise juures ma soovitaks vältida võidukiima ja Eurovisioni tohutut hingust kuklasse, see paneb lihtsalt tšakrad kinni,” ütles ta.

Eesti Laulu korraldajad on aastaid rõhutanud, et tegu pole enam Eurovisioni võiduloo otsimisega ja rõhk on uue kodumaise muusika otsingul, kuid rahvale pole see justkui kohale jõudnud.

Seetõttu küsitakse aasta-aastalt samu küsimusi: mis on Eesti Laul — kas see peab olema eestikeelne või mitte, kas see peab olema Eesti nägu või pigem kõnetama võimalikult laia auditooriumit?

Vastust ei tea rahvas ega ilmselt ka Eesti Laulu korraldajad ja artistid. Igal aastal näeme konkursil justkui kaht erinevat masti — Eurovisionile ihkajaid ja kohaliku muusikamaastiku uusi suunanäitajaid. Kui vaadata Eesti Laulu võitjate nimistut, siis värske veri või alternatiivsus on pea igal aastal pidanud alla vanduma, tõsi, mõnikord üsna napilt.

Peale on jäänud Getter Jaani, Ott Lepland, Birgit Sarrap, Tanja, Elina Born & Stig Rästa, Jüri Pootsmann ning Koit Toome & Laura ehk need, kellest suurem osa end korra juba superstaarisaates rahva südamesse laulnud.

See hetk, kui sa paned Eesti Laulu kinni:

Pelgalt Eurovisioni tulemuste põhjal võib kõige edukamateks nimetada võistluse kõige esimest võitjat Urban Symphonyt ja konkursi neljandal aastal esimeseks tulnud Ott Leplandi. Mõlemad tõid Eestile auväärse kuuenda koha. Eesti viimane kõrgeim koht jääb aastasse 2015, mil meid esindanud Elina Born ja Stig Rästa tulid seitsmendaks.

Kuid veidi laiemas pildis saab Eesti Laulu tegelikeks võitjateks nimetada esikohata jäänud artiste. Möödunud sügisel palus Publik tuntud muusikutel ja muusikasõpradel ritta panna kümme oma kõige lemmikumat võistluslugu läbi aegade ja pea igast meeldivusedetabelist leidis 2013. aastal kolmandaks jäänud Winny Puhhi loo „Meiecundi mees üks Korsakov läks eile Lätti”.

Eesti Laul 2013: Winny Puhh Nordea kontserdimajas rippumas Foto: Martin Dremljuga

Muusikagurmaanidel tuleb toonasele võistlusele tagasi vaadates klomp kurku. Briti ajaleht The Guardian kirjutas, et see oli lausa kuritegu, et imeliku Winny Puhhi loo asemel valiti Eestit esindama Birgiti lugu. Unikaalse imago ja muusikatunnetusega bändi esinemisest sai üks Eesti esimesi viral-videosid, mille vaatajanumbrid ulatusid sadadesse tuhandetesse.

Suure välismeedia tähelepanu abil jäi Winny Puhh silma ka maailmakuulsale moedisainerile Rick Owensile, kes kutsus pundi vürtsitama oma Pariisis toimunud etendust. Laes rippunud ja 90-kraadise nurga all keerlenud karvased karjuvad mehed panid moegurmaanid tõeliselt ahhetama ja ajaleht The Independent nimetas Winny Puhhi terve Pariisi moenädala naelaks, röövides Owensi loomingult kõik pilgud. Winny Puhhi esinemisene Pariisi moenädalal oli lausa nii märkmisväärne, et sellest valmis omaette dokfilm.

Nii palju välismeedia tähelepanu pole ükski teine Eesti Laulul osalenud artist küll pälvinud, kuid omaette edulugu on rääkida ka Andres Kõpperil, kes ilmselt poleks nüüdseks laiali läinud ansamblita Tenfold Rabbit jõudnud oma ülimenuka sooloprojektini NOËP.

Mainimist väärivad ka aastal 2014 teiseks jäänud Super Hot Cosmos Blues Band, 2015. aastal samale kohale platseerunud Daniel Levi, 2016. aastal žüriis Soome poptähele Isac Elliotile silma jäänud Meisterjaan ning möödunud Eesti Laulul kiirelt rahva südame võitnud noor lauljatar Ariadne.

Kes prožektorite kustudes sel korral särama jäävad, selgub juba lähimate kuude jooksul.


Kui esimesel aastal käis Eesti Laulu finaalsaate lõputiitritest läbi umbes sada nime, siis tänaseks päevaks on see nimekiri kasvanud kolm korda suuremaks. Teiste seas on konkursiga aastast aastasse kaasas käinud muusikarežissöör Ove Musting, graafiline disainer Jan Tomson, produktsiooni produtsent Ruth Heinmaa ja peaprodutsent Mart Normet, kellest viimase kahe jaoks saab ERR-i hiigelprojekti trall tänavuse võistlusega läbi.

Karavan veereb sellest hoolimata aga edasi, ent kes teatepulga üle võtavad ja kas alternatiivsuse jaht kestab edasi või võetakse ette uued eesmärgid, pole veel selge.

Loo autor: Jaane Tomps

Graafika: Heleri Kuris, Ats Nukki, Liisi Viskus, Mart Nigola

Konsulteeris: Ester Vaitmaa