Kuhu teid elama pandi?

Me elasime telklinnakus, mis asus 30 kilomeetri kaugusel reaktorist ohutsooni piiril. See käis piltlikult öeldes nii, et 30 kilomeetri kaugusele ümber reaktori tõmmati sirkliga joon ja sinna ringile püstitati telgid, kus elasid avarii likvideerijad üle Nõukogude Liidu. Tuul ja vihm kandsid radiatsiooni eri suundades erinevalt, aga seda ei arvestatud. Peamiselt oli seal tegemist radioaktiivse jood-131-ga, mille poolestusaeg on kaheksa päeva. Lühikese poolestusaja tõttu oli oht tervisele suurem neil meestel, kes saadeti Tšernobõli vahetult pärast avariid.

Oli pidev hirm: mis minuga juhtub? Kiirgus on asi, mida sa ei tunne ega näe, aga sa tead, et see on ohtlik.

Kui meie sinna jõudsime, oli kiirgustase umbes kümme milliröntgenit tunnis ja nädalaga vajus see juba 0,2 peale. See ei ole enam hull. Ma pidasin oma personali radiatsiooni kohta vihikut. 0,2 korrutasin 24-ga ja panin igapäevase doosi nime taha kirja. Samal ajal olid need personaalsed radiomeetrid, mis alguses jagati, puhas puru silma ajamine. Need jooksid tühjaks. Sisuliselt oli see laetud kondensaator, mille laengut kiiritus pidi vähendama. Laengut sai mõõta aparaadis, aga niiskusega laadisid need kondensaatorid end ise tühjaks. Paljudel näitas nädala pärast nulli, nagu leksid nad juba 50 milliröntgenit kätte saanud.

Radiatsiooni üldist taset mõõdetakse nii maapinnal kui ka pooleteise meetri kõrgusel ja võetakse keskmine. Armee poliitiline peavalitsus käskis omapoolse vastutulekuna arvestada meeste kasuks ainult maapinna näite, mis olid suuremad. Kord oli selline, et kes 25 milliröntgenit kätte saab, see saadetakse koju. Paljud soovisid põllult otse reaktori juurde tööle minna, et kiiremini oma 25 milliröntgenit kätte saada ja minema pääseda.

Mida see hiljem tervisele teha võis?

Need verenäidud püsivad aastakümneid. Kui ameeriklased ja soomlased 1990-ndatel Tšernobõlis käinud meestele vabatahtlikkuse alusel järelkontolli tegid, siis mõne näit ütles, et ta oli 50 milliröntgenit kätte saanud. Mis see tervisele teeb? Üsna kindel on, et järeltulijad on hälvetega, ja vähki haigestumise tõenäosus kasvab. Kilpnäärme suurenemist või sõlmi avastati paljudel. Asi on selles, et jood-131 ladestub joodinäljas kilpnäärmesse. Neile, kes sinna saadeti, oleks tulnud anda tavalist joodi, et kilpnääre joodiga küllastada. Siis poleks organism seda radioaktiivsest tolmust püüdnud. Teiseks oleks vaja olnud kaltsiumi. Kaltsiumiga on see lugu, et radioaktiivne strontsium ja kaltsium on nii lähedased, et organism ei tee neil vahet. Kui kaltsiumi on piisavalt, siis organism ei ahnitse loodusest strontsiumi. Omandatud stontsiumi saadab organism aga luudesse ja on üsna tõenäoline, et kunagi tekib luusarkoom.

Ants Koskaru Foto: Henn Soodla/Pärnu Postimees

Seda teadsite juba tol ajal?

Muidugi teadsime, aga mitte midagi polnud ju saada. Nõukogude armee meditsiiniteenistus ei olnud niisugusteks asjadeks üldse valmis. Kõigest oli puudus. Isegi deaktiveerimine oli väga algeline. Mujal maailmas olid juba imurid, aga meil käis luudadega müttamine ja maa ümberkündmine või -kaevamine.

Millised olid kohapeal peamised terviseprobleemid?

Üks suuremaid probleeme oli hirmus köha. Meie telklaager oli peaaegu kilomeeter pikk ja korraga oli kohal ligikaudu 1000 Eesti meest. Peale selle leedulaste sapööripataljon, umbes 300 meest buldooserite, kraanade ja sapööritehnikaga. See kilomeeter laagrit oli öösel nagu köhakoor. Esiteks põhjustas seda alfa- ja beetakiirguse lagunemine limaskestadel, mis tekitas suhu metallimaitse ja põhjustas ülemiste hingamisteede katarre. Teiseks on seal kontinentaalne kliima. Päeval 30 kraadi sooja, telgis 40, öösel aga külmetas. Kolmandaks peen punane liiv, mida tuul keerutas. Kui kolm sõdurit koos läksid, siis oli tolmupilv taga. Iga auto järel oli suur tolmupilv. Respiraatorid olid küll olemas, aga keegi neid kanda ei tahtnud, sest nendega oli raske hingata. Filtriks olid sisuliselt ainult vatipadjakesed ja kui seda natuke aega ees hoidsid, läks sissehingamiskoht liivatolmust pruunikaspunaseks. Palavaga oli ka see häda, et lõug lirtsus higi sees.

See, kellele oleksin Eestis haiguslehe andnud, saadeti kohe tööle tagasi, et ära virise.


Teine probleem oli ekseem. Meeste tunked olid immutatud ainega, mis pidi tolmu läbilaskmist piirama, aga sellest tekkisid nii tugevad allergilised lööbed, et terve polk sügas ennast. Alguses pidime igal õhtul teatama, kui paljudel on dermatiit, aga siis keelati riiete immutamine ära. Ikkagi – kui riideid kolm korda pesupulbriga pesta, ajas see keha sügelema. Minul tekkisid ka mädavillid.

Ja siis seljahädad. Tavalises olukorras ütleb teile iga arst, et neljandik probleeme on seljavalud. Aga seal oli raske füüsiline töö palavuse käes, higistamine ja öösel külm – ja tulidki seljavalud.

Millega te neid aidata saite?

Siis alles hakkasid hädad pihta. Meil ei olnud ravimeid. Meile anti polgu aastane ravimivaru, mis on aga ette nähtud kasarmuolukorras. Seda oli nii väike näputäis, et vähem kui kuuga oli kõik läbi. Tavaolukorras oli polgus esiteks viis-kuus korda vähem mehi ja see oli ju ikkagi katastroofiolukord. 60 kilomeetri kaugusel Tšernobõlist oli meie varustusbaas, aga sealt tõi ka vanemarst ainult taskuga üht-teist. Mina käisin siis rajoonikeskuse apteegist poistele nende oma raha eest valuvaigisteid, köharohtusid, seljamäärdeid ja sääsetõrjet ostmas. Maikuus oli seal tohutult väikseid musti kihulasi, need ronisid igalt poolt riiete vahele ja sõid. Kohalikud ütlesid, et need kaovad juunikuuks ära. Kadusidki. Aga juunis algas vihm ja külm, telkides hakkasid madratsid hallitama ning see suurendas veelgi liigese- ja seljahädasid.

Kas ravimeid tuli millalgi juurde ka?

Ei, mitte midagi ei tulnud, vähemalt niikaua, kui mina seal olin. Kõige hullem oli köharohtude ja valuvaigistite puudus. Poisid muidugi kurtsid, et mis meditsiin see on, kui ravimeid ei ole. Need, kes raskemasse palavikku jäid, said mõne päeva lamada ja mõne viisime hospidali. Aga sõjaväemeditsiin oli midagi muud kui tavaline rahuaja meditsiin. See, kellele mina oleksin Eestis haiguslehe andnud, saadeti kohe tööle tagasi, et ära virise. Haiguse arvestamise aste oli hoopis teine. Seljavaluga ei saanud mingit vabastust. Paljudel tekkisid ka neuroosid. Esiteks pidev hirm: mis minuga juhtub? Kiirgus on asi, mida sa ei tunne ega näe, aga sa tead, et see on ohtlik. Levisid ka kõikvõimalikud hirmujutud. Teiseks muretsed kogu aeg, kuidas su naine ja lapsed kodus hakkama saavad. See paneb närvisüsteemi raske pinge alla ja hakkab füüsilist tervist nõrgestama. Ma vedasin iga päev haigeid rajoonikeskustesse ja sõjaväehospidalidesse. Katkiläinud psüühika põhjustas haigusi ning hiljem ka pereprobleeme ja alkoholiga liialdamist.

Kas kohapeal inimesi suri?

Oli surmasaanuid, aga nad ei surnud haigustesse, vaid õnnetuste tagajärjel. Üks mees pistis vaguniluugist pea välja ja telefonijuhe rebis tal pea otsast. Lada sõitis nurga tagant bensiiniveokile ette, see keeras end kummuli ja läks põlema, üks ohvitser ja Eesti autojuht põlesid sisse. Ühele mehele sõitis treiler selja tagant peale.

See paneb närvisüsteemi raske pinge alla ja hakkab füüsilist tervist nõrgestama.


Üldise korralageduse hea näide on see, et me elasime rapsipõllu ääres ning kolhoos niitis radioaktiivse rapsi maha ja söötis selle loomadele sisse. Piimaveokid vurasid meist iga päev mööda. Meelde on jäänud ka pilt: sõidab mööda Belarusi traktor põllumajanduskäruga, mille peale on kirjutatud „Inimeste vedu keelatud!”, aga käru peal istub seitse rätikuga mutikest. Seal tehti isegi nalja, kui välikino üles pandi, et mis kino siia vaja on, seisa keset välja ja vaata panoraampilti.
Korralagedust oli kõiges. Mõnda küla töödeldi kolm korda. Puhastati ära, siis tuli liivatorm ja kõik oli endine. Liivatormid olid kohati nii ägedad, et nähtavus oli mõni meeter. Ja pealegi, kuidas õlgkatust radioaktiivsest tolmust puhastada? Katuseid ja seinu pesti pesupulbrilahusega ja pinnas pöörati labida sügavuselt ümber, aga liivatormid tõid kümme milliröntgenit jälle pinnale tagasi. Neid külasid, kus foon oli liiga kõrge, ei hakatudki puhastama: tõmmati okastraat ümber ja tehti küla tühjaks. Elanikud viidi jõuga välja, aga mõni üritas ikka salaja tagasi tulla. Masinad, mis olid saanud nii palju kiiritust, et metall hakkas kiirgama, toimetati nn mogilnikutesse ja aeti vallid ümber, et kiirgus leviks ainult üles.

Mis seis seal alkoholiga oli?

Ametlikult oli kuiv seadus. Polgu aastavaru oli kümme liitrit piiritust, mida vanemarst koos oma sõpradega tasapisi nullini vähendas. Poodide alkoholivarud olid kinni pitseeritud. Kui poe juhatajaga olid lähedased suhted, siis tõi ta ka pitseri alt pudeleid välja. Ja puskar oli maa sisse kaevatud või kaevudesse lastud. Asi on selles, et alkohol aitab kiirituse vastu, sest püüab vabu radikaale, mis on kiirituse puhul kahjulikud. Ametlikult ei tunnistatud seda mitte mingil juhul.

Teie ei ole kurtnud hädade üle, mille põhjus võib olla Tšernobõlis käik?

Ma ei saa selle kohta midagi väita. Köha ja katarr olid, aga ma olin ka 40 aastat suitsetaja olnud. Kuskil 20 aastat hiljem tekkis mul kilpnäärme ületalitlus, aga ei tea, millest. TSH [kilpnääret stimuleeriv hormoon] normnäitaja on 0,4–4,0, aga mul oli 0,004. Endokrinoloog andis mulle Ukrainast toodud merkasoliini, mida meil ei ole. Kaks aastat sõin ja sain näidu normi. Inimene on iseparanev süsteem, kui teda lausa kirvega ei haki.

Küsimusele, kas Tšernobõlist sai koju ainult pärast määratud doosi kättesaamist või ka haigusega, vastas Koskaru, et alles kaks kuud pärast mässamist ja nõudmisi hakati meeste tervist kontrollima ja siis saadeti paljud koju. „Kahe kuu jooksul võimendas sealne olukord ju tugevasti kõiki terviseprobleeme,” sõnas ta. „Minu kodukandi, Tootsi 22 mehest sai koju 11. Mina sain koju maohaavade pärast. Olen end lohutanud, et sain küll suurema vähiriski, aga ka viis milliröntgenit stimuleerivat kiiritust.”