Alustan uitmõttega: mereäärsetele rahvastele tundub olevat omane, et nad nimetavad oma merd väga harva selle tegeliku nimega. Öeldakse „meri”, ja kõigile on selge, mis merega on tegu. Alati ikka sellega, mis on kohe ukse all või paaritunnise autosõidu kaugusel. Meie puhul tähendab „meri” omavahelises vestluses peaaegu alati Läänemerd. Nii et kui filosofeerida, siis on meri justkui samamoodi suur, üldine ja enesestmõistetav nagu taevas (mittereligioosses mõttes). Samal ajal on see alati konkreetne veekogu, millel on kaldad, põhi ja sinna suubuvad jõed ning mille voogudes elavad veteelanikud. Ühtaegu enesestmõistetav ja universaalne, teisalt lõputult keerukas süsteem.

Läänemeri on maailmas ainulaadne ja iseenda nägu. Iseloomulikke jooni on palju: see on ainult napilt meri, sest on ookeanile pooleldi suletud. Läänemeri on ka väga noor, imikueas, sest nüüdsel kujul võib selle vanuseks hinnata vaid umbes 4000 aastat. Läänemeri on väga madal, sest asub mandrilaval ja vee soolsus varieerub suuresti. Mere ääres, selle erinäolistel kallastel elab palju rahvaid. Nad nimetavad merd nii, nagu see neile paistab: meie jaoks on see Läänemeri, mõnede jaoks Itämeri või Ostsee, slaavlaste jaoks Balti meri. Nüüdseks peaaegu kadunud liivlased kasutasid nime Vālda mer, mis tähendab valget merd.

4.-5. juunil 2018 olid merd ümbritsevate rahvaste esindajad Tallinnas. Kultuurikatlas toimuval Läänemere strateegia aastafoorumil osales ligi 700 külalist ja peatähelepanu all olid just keskkonnateemad. Muu hulgas arutati, kuidas teha koostööd bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peatamiseks ja kahjustatud ökosüsteemide taastamiseks. See lause juba iseenesest viitab, et olukord vajab parandamist, mitte lihtsalt järelevalvet. Ent kui kujutleda meie merd inimeseks, siis kui hea on ta tervislik seisund?

„Suhteliselt kehv,” ütleb Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi mereökosüsteemide juhtivteadur Henn Ojaveer. „Kõige suurem probleem on eutrofeerumine ja see ei ole ajas kahanenud – on jäänud samaks või isegi suurenenud. Muud mõjud, kalapüük või otsene reostus, need on enam-vähem kontrolli all. Aga eutrofeerumine mõjutab praktiliselt iga liiki Läänemeres.”

Eutrofeerumine tähendab, et veekogudesse satub liiga palju toitaineid, eeskätt fosfori- ja lämmastikuühendeid, mistõttu taimed hakkavad vohama ja nende lagunemine muutub laialdasemaks. See põhjustab meres sageli hapnikupuudust ja halvendab vee kvaliteeti. Üle kolmekümne aasta tagasi vahetus vesi Põhjamere ja Läänemere vahel tihedamini ning Läänemerre voolav hapnikurikas ja soolane vesi aitas vee kvaliteeti kõrgemal hoida, kuid nüüd on suur soolase vee sissevool Põhjamerest palju harvemaks jäänud.

Läänemeri kui ajamasin

Hiljuti ajakirjas Science Advances ilmunud teadustöö, mille kaasautor on Ojaveer, käsitleb Läänemerd kui ajamasinat. Tõdetakse, et meie mere praegusest olukorrast näeb, millised raskused võivad tabada kogu maailma rannikumeresid. Läänemere käekäik näitab, mis juhtub, kui inimesed mere ressursse üha intensiivsemalt kasutavad (see ei tähenda ainult kalu, vaid ka merre tuuleparkide rajamist ja sadamate ehitamist).

„Kui ookeanides ja avameredes on lühema perioodi jooksul palju olulisem kliima mõju ja varieeruvus, siis poolsuletud meredes, nagu Läänemeri, on inimmõju proportsionaalselt palju olulisem kui mujal.”
Henn Ojaveer

„See on Läänemere õppetund,” sõnab Ojaveer. „Kui ookeanides ja avameredes on lühema perioodi jooksul palju olulisem kliima mõju ja selle varieeruvus, siis poolsuletud meredes, nagu Läänemeri, on inimmõju proportsionaalselt palju olulisem kui mujal.”

Ühesõnaga, Läänemeri on oma kallastel askeldavate ja lainetel seilavate inimputukate tegevusele tundlikum kui paljud muud mered. Mõnikord teeme veealusele maailmale liiga seda ise teadmata, näiteks võõrliikidega. Sedasi nimetatakse vee-elanikke, kelle inimesed on tahtmatult või tahtlikult teise veekogusse toimetanud. Vahel kohanevad sellised liigid uues elupaigas liiga hästi ja võivad vanade olijate elu üsna kibedaks teha.

„Suhteliselt hiljuti on meile tulnud kaks halba liiki,” sõnab Ojaveer. „Üks neist on ümarmudil, kes tuli 1990. aastate alguses ja on lõpuks ka meile jõudnud. Teine on rändkrabi, kes on olnud siin 1960-ndatest. Ta ei tekitanud vahepeal probleeme, aga nüüd viie-kuue aasta jooksul on ta paljunenud ja teda on massiliselt.”

Mõlemad on väga vastupidavad ja üsna aplad mereelanikud. Sellised võõrliigid on võimelised kohalike toidulaua tühjaks tegema või halvemal juhul kohalikud liigid üldse nahka pistma. Neid kahte liiki uurinud merebioloog Kristiina Nurkse TÜ Eesti mereinstituudist selgitas mõni aasta tagasi, et rändkrabi võib päevas süüa neli-viis balti lamekarpi. Karbid aga puhastavad vett toitainetest ja hõljumist, mahendades eutrofeerumist. Kui võõrliikide tõttu kalasaak kokku kuivab, on tegu juba sotsiaal-majandusliku murega.

Seadustik on nõrk

Kutsumata külalisi on Läänemeres kokku registreeritud 173, aga probleeme tekitavad neist paar üksikut. „Võõrliikide invasioon on paratamatu,” nendib Ojaveer. „See on tasu, mida maksame odavate kaupade pealt, sest laevandus on kõige odavam transpordiliik ja võõrliigid tulevad meile peamiselt laevade ballastiveega.”

Kõige suurem probleem on võõrliikide puhul nõrk seadustik, mis mõnda valdkonda (näiteks laevade ja paatide pealiskasvu) üldse ei puuduta. „Hoolimata sellest, et enamiku euroliidu riikide seadustes on kirjas, et võõrliike ei tohi teadlikult ja tahtlikult merre lasta, jääb juhuslik invasioon probleemiks. Ja kui arvestada invasiooni kiirust ja mõju ulatust, on seadused väga kaugele maha jäänud,” tõdeb Ojaveer.

On ka selliseid merekeskkonna küsimusi, mille täpne mõju pole veel teadagi. Uus teema on mikroplast. Nii nimetatakse pisikesi plastiosi, mille läbimõõt jääb alla viie millimeetri. Neid uuritakse TTÜ meresüsteemide instituudis sedasi, et veetakse merel laeva järel niinimetatud mantavõrku ja vaadatakse, kui palju ja mis tüüpi pisiplasti võrku jääb.

TTÜ meresüsteemide instituudi insener Kati Lind täpsustab, et mikroplasti on kaht tüüpi: osa plastiosakesi on juba oma algolemuselt mikroskoopilised, näiteks pisikesed plastgraanulid, mida pannakse kosmeetika- või hügieenitoodetesse. Ent mikroplasti tekib ka siis, kui suuremad plastesemed lainete, ultraviolettkiirguse ja muude mõjurite tõttu meres lagunevad. On ka plasti, mis pärineb näiteks kalavõrkude kiududest.

Mikroplasti leiab kõikjalt

Kui need osakesed mereelanike seedekulglasse jõuavad, võivad kalad nälga jääda ja plastiosakesed nende ekulglat ummistada või vigastada, ütleb Lind. Inimese organismi plast kala maost ei jõua, aga mõne kemikaaliga töödelduna võib see piisava kuhjumise korral jõuda ka meisse, nendib Lind.

Eurostati teatel tootsid eestlased 2015. aastal ühe inimese kohta 46 kilo plastprügi ehk peaaegu kilo nädalas, olles sellega üsna tõsised plastprügitajad, Euroopas kolmandal kohal. On veel vara öelda, kas mõni Eesti mereala on muudest tihedam „mereplastisupp”, sest uurimisteema on väga värske.

„Alustasime pilootseiret 2016. aastal mere pinnavees, eelmisel aastal uurisime merepõhja setteid. Kõikides piirkondades, kus oleme uurinud, üle Eesti vete kõigis basseinides on neid leitud igalt poolt.”

Kui mikroplasti on raske näha, siis merre jõudvaid lahustunud ravimeid ei pruugi üldse näha. Ometi on need seal olemas. Maaleht kirjutas eelmisel aastal HELCOM-i (Helsingi komisjon, mis tegeleb Läänemere keskkonnaküsimustega) raportile tuginedes, et aastas jõuab merre 2200 tonni ravimijääke, mis tähendab põhimõtteliselt iga kolmandat ostetud tabletti.

Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner ütleb, et see on uus probleem, sest varem ei suutnud mõõtmisseadmed niisuguseid koguseid tuvastada. Võib ka olla, et jäägid on hakanud vees kuhjuma ja saavutanud juba taseme, kus nad on tuvastatavad.

Ravimid mõjutavad mereelu veidral viisil

Ravimid jõuavad merre lihtsalt: rohud, mida me tarvitame, ei jää tervenisti meiee organismi, vaid väljuvad ning jõuavad kanalisatsiooni ja puhastite kaudu merre. Mõned ravimid jõuavad merre muutumatul kujul, mõned muutuvad teistsugusteks ühenditeks. Meres sisalduvas ravimikompotis peegeldub see, mis tablette kuival maal rohkem krõbistatakse. Enim on näiteks paratsetamooli, aga ka südame ja närvidega seotud ravimite jääke.

Lihtsaim, mida igaüks saab teha, on see, et me ei viska prügi maha. Siis võib loota, et see ei jõua lõpuks merre.

„Meres tekib nendega probleem seetõttu, et need ravimid pole mõeldud kaladele, vaid inimestele,” ütleb Reisner. „Pole uuringuid selle kohta, et vee-elustik mingi konkreetse ravimijäägi tõttu hukkuks, aga on mõõdetud ja täheldatud vee-elanike käitumise muutusi. Kaladel võivad need esile kutsuda ebanormaalset käitumist. Mõnedel andmetel muutuvad hormoonide mõjul kalade sootunnused ja nad ei suuda enam paljuneda. Selliseid imelikke näiteid on. Üksikuid, aga ikkagi on.”

Üks huvitavam (naljaga pooleks võiks öelda, et isegi ennekuulmatu) uus merekeskkonnaga seotud uurimisteema on inimtekkeline veealune müra. See on nii värske uurimissuund, et praegu on veel vara öelda, mil määral inimeste tehtud merelärm vee-elu segab. Müra on hüdrofonidega mõõdetud-kaardistatud ja inimlärmist kõige rohkem puudutatud piirkond Läänemeres ühtib kaardil tihedaima laevaliikluse alaga.

Pidev mürin ja äkilised kärgatused

TTÜ meresüsteemide instituudi merefüüsika osakonna juhataja professor Urmas Lips märgib, et laias laastus võib meremüra jagada kaheks: madalsageduslikuks mürinaks ja impulsshelideks. Esimest neist tekitavad laevad, teist miinide lõhkamine, vaiade merepõhja rammimine ja võimsad madalsageduslikud sonarid.

Müra mõjub mereelanikele samamoodi nagu inimestele. Kõige halvemal juhul võib mõni väga lähedal juhtunud kärgatus kurdistada või vigastada. Lihtsam variant on, et see lihtsalt häirib elu ja mereasukad lähevad sinna, kus on vaiksem ja rahulikum.

Läänemere tervist mõjutab ka tihe laevaliiklus. Foto: Siim Lõvi

„Kui seisame mere kaldal ja meri mühab võimsalt, peame me ka häält tõstma,” ütleb Lips. „Läänemeres on müra vähem uuritud, me pole seda võtnud väga tõsise murena, aga kuna merel on väga tihe laevaliiklus, tuleb nüüd seda uurida ja teada saada, kui suur mõju on müral hall- ja viigerhüljestele ning töönduslikult püütavatele kaladele.”

Mida leidlikum ja eripalgelisem on inimtegevus, seda mitmekülgsem on inimmõju kaleidoskoop. Mõne küsimuse (võõrliike puudutavad seadused, vaiksemad laevad) lahendust võib loota riikidevahelisest koostööst. Kuid ühes asjas on teadlased, kellega Eesti Päevaleht vestles, üsna ühel arvamusel: lihtsaim, mida igaüks meist saab teha, on see, et me ei viska prügi maha. Siis võib loota, et see – olgu aegunud ravimid, plastpudelid või mis tahes – ei jõua lõpuks merre.

„Ära tee merele seda, mida sa ei teeks oma aias,” ütleb Henn Ojaveer. Praeguses ajastikus, mida nimetatakse antropotseeniks ehk perioodiks, mil inimene oma tegevusega on terve planeedi biosfääris domineeriv faktor, tasub lihtsaid tõdesid üle korrata. Meie tegude mõju kogu planeedile ja sealhulgas oma kodumerele on suurem kui kunagi varem.

Artikkel valmis koostöös EL Läänemere strateegia arengufoorumiga.

8000 km pikkune on Läänemere rannajoon, sellest 1847 km on Leedus, Lätis ja Eestis.

1240 km mandril ja 2540 saartel on Eestil rannajoont.