Pirita tee on olnud kasutuses aastasadu. 1417. aastal hakati ehitama Pirita kloostrit ning ehk sellest ajast saadik on tallinlased ikka aeg-ajalt Pirital käinud. Suurt ja laia teed pole seal teab kui kaua olnud, veel läinud sajandi alguses lookles Russalkast mööda kohati mudane teerada.

Enam kui saja-aastaseid pilte ja kaarte vaadates näeme, kuidas mereäärne piirkond on järk-järgult muutunud: uued arendused napsavad mere arvelt maad juurde.

Alustame ajast, mil meile tuntud maamärgid polnud veel loodud, seda illustreerib hästi 1823. aastal Peterburis trükitud mereväe kaart. Tallinn on kaardil kirjas nimega Revel ning Pirita teel pole veel ühtegi meile tuttavat rajatist – ei Russalkat ega nõuka-aegset obeliski, ka Maarjamäel asuv Orlovi loss, mille trepid Pirita teed mööda sõites silma hakkavad, ehitati alles 19. sajandi lõpus.

Kaart aastast 1823: nagu mainitud, on Pirital mere arvelt maad iga järgmise etapiga veidi juurde võetud, siis sellelt tsaariaegselt kaardilt on näha ka maapinna üldine kerkimine: Paljassaare poolsaar ei ole veel poolsaar, vaid ongi saar!

MAARJAMÄE LOSS

Vaadates postkaarte ja fotosid Maarjamäe lossist, tabab esimene üllatus: oi, meri ulatub nende treppideni! Tõsi ta ju on, et me kõik ju teame, et Pirita tee oma tänapäevasel kujul koos promenaadiga sai valmis alles 1980ndatel kuid et meri tõesti ulatus nii kaugele, see üllatab.

Tänase Ajaloomuuseumi uhked trepid ei olnud mõeldud sugugi suubuma umbsesse asfalteeritud parkimisplatsi, vaid hoopis paadisillale. See vaade pärineb sajandialguse postkaardilt, kus paadisilda veel ei ole:

1873. aastal ostis Peterburi krahv tsaari õukonna talliülem kindralleitnant Anatoli Orlov-Davõdov (1837–1905) Chr. Rotermanni pärijatelt krundi Maarjamäel koos seal asuvate hoonetega. A. Orlov-Davõdov pani kohale nimeks Marienberg nähtavasti oma abikaasa või tütre auks: mõlema nimi oli Maria. Maarjamäe nimi läks käibele 1930. aastate lõpul. Krahv lasi Marienbergil asunud vanade hoonete kõrvale ehitada suvemõisa peahoone ja mereni ulatuva trepistikterrassi.

Vaade Russalkale Kadriorust

Koht, kus nüüd asub Russalka, oli enne tühi. See vaade avaneb Kadrioru pargist. Ka tänapäeval, kui arutati Reidi tee planeeringut, öeldi, et jalakäijatele ei saa üle tee kõige laiema koha otse silda ehitada, sest see varjaks pildil oleva vaate Russalkale.

Puiesteevaade Kadriorust lossi eest mere poole enne Russalka ehitamist. Aasta 1900 ning sama vaade aastast 1910 koos Russalkaga:

test Foto: Arhiiv

Kaart 1910-1920, trükitud 1922

Värviline kaart, kus leiame veel väga huvitavaid tänavanimesid: näiteks tänase Põhja puiestee asemel on Troonipärija puiestee. Pirita piirkonda uurides on juba selge, et Russalkast linna pool ujumas ei käida, seal on lahe peale on juba kirjutatud “Endine supluskoht”, hiljem kaob see tähelepanek kaartidelt üldse ära.

Nagu kaardilt näha, hiilib merepiir üsna Russalka lähedalt mööda.

kaart Foto: Arhiiv

RUSSALKA - meiega aastast 1902!

Russalka on mälestussammas Venemaa keisririigi soomuslaeva Russalka hukkumisele. Laev hukkus septembris 1893 ning koos sellega uppus 11 ohvitseri ning 166 meremeest, nende hulgas eestlasi. Selle kuju autoriteks on skulptor Amandus Adamson ja arhitekt Nikolai Thamm noorem. Avamiselt pärit vana kaader on pärit aastat 1902.

Siin näed fotot Russalka avamisest ning saad seda võrrelda tänapäevase kaadriga. Tiri punast noolekest!

On veel kaadreid Pirita teest, mis mõjuvad justkui optilised illusioonid: midagi on siin nii tuttavlikku, samas midagi on täiesti paigast ära. On üks kaader ajavahemikust ligikaudu 1900 -1917, kus näeme Pirita teed ning esiplaanil fragmenti Russalka monumendist. Rasked metallankrud monumendi jalamil on samasugused ka täna, aga see, kuidas ülejäänud taust on muutunud, räägib enda eest!

Vaata fotogaleriid erinevatest vaadetest, mis jäävad kõik eelmise sajandi algusesse - Eesti Vabariigi eelsesse aega. Mõnel fotol on näha veel seda, et Pirita teed pildile püüdma läinud fotograaf on tindiga fotoklaasile kadreerimisjooned tõmmanud. Vaata fotogaleriid!

1928

Värviline kaart, kus näeme, et Lauluväljak on juba oma tänases asukohas: esimene pidu peeti samal 1928 aastal. Lisasime siia kaardile ka hinnanguliselt 1920. aastal koostatud kaardi: seal on laulupeo kant veel tühi.

1934

1934. aasta kaardil näeme, et meile teada-tuntud maamärgid on juba olemas - Lauluväljakust ja Näituste platsist sirutub see pilt kaugemale ja me näeme tänavate võrgustikku Pirital. Russalka on omal kohal ning sellest mööda lookleb Mere promenaad.

Kaardi trükkinud Lit. J. Männik & G. Linholm, Rahvusarhiivi kaartide infosüsteem

Tallinna linna plaan, 1934 Foto: Kaart: Rahvusarhiivi kaartide infosüsteem

Russalka ümbrus sai vabariigi ajal armastatud promeneerimiskohaks, siin nauditi vaba aega. Siin on vana kaader aastast 1937!

“Mäleta vahest ka mind! Suvi 1931.” on kirjutatud selle fotopostkaardi tagaküljele, kus noor neiu poseerib ujumisrõivais Pirital. Mäletame! Rannakultuur oli juba kahekümnendatel hoo sisse saanud: seda näeme fotograaf Karl Akeli Pirita ranna pildiseeriast. Nii nagu ka tänapäeval, võis näha inimesi päevitamas ning noori lustimas!

Samal ajal Johannes Koitmetsa värvifotod aastast 1939 on ühed vähesed toonased värvifotod. Talvine vaade, kus peaks ära tundma nii mõnegi Pirita tee hoone (näiteks tänane EOK maja). Meri oli siis neile oluliselt lähemal:

Pirita tee mere ääres linna poolt, talvel. Üksikud jalutajad teel. (Ligikaudu 1936-1939) Foto: Johannes Koitmets

Suvine vaade koos šikilt riietatud daamidega pea samast kohast, ainult suunaga Maarjamäe poole.

.Pirita tee enne Maarjamäe lossi trepistikku, kevadsuvel. Ligikaudu 1939 Foto: Johannes Koitmets

Kadrioru luigetiik:

Kevadine Kadrioru luigetiik, tiigipaviljon, purskkaev. 1939. Foto: Johannes Koitmets

OKUPATSIOONIDE AEG

Tundub, et ega perioodist 1940 - 1945 promenaadifotosid väga ole, möödus ju Teise maailmasõja aeg Eestis erinevate okupatsioonide all.

Mööda Kadrioru teed marsiti küll, kuid hoopis teistel eesmärkidel kui laulupeole minek, näiteks vooris siitkaudu juunipöörde ajal kommunistide organiseeritud rongkäik. Need kaks pilti on samast sündmusest, kuid ühel neist näeme soomukeid, teisel, mis ilmus nõukogudeaegses propaganda-ajakirjas, on need kadunud.

Foto: Eesti Ajaloomuuseum

1941

Militaarobjekte täis pikitud kaart Saksa okupatsiooni ajast.

1941, militaarobjektidega kaart Foto: Rahvusarhiivi kaartide infosüsteem

1954

Tallinna linna hoonestamine plaan pärast Teist maailmasõda. Tegu on plaaniga, mitte realiseerunud ideega - seega on näiteks Russalka ümbrust uurides pilt veidi teistsugune kui see tegelikult. Või kas aimad üldse, kus see Russalka on – mere ääres on kaks üsna sarnast ringi.

Foto: Kaart: Rahvusarhiivi kaartide infosüsteem

Vaade Pirita teele, kus jalutajaid on rohkem kui autosid!

Maarjamäe Foto: Eesti Ajaloomuuseum

1958

Kui umbmäärane saab üks kaart olla: siin on Tallinna kaart, millest näeme vaid piirjooni, needki üsna lauged…

Tallinna linna plaan, 50ndates Foto: Kaart: Rahvusarhiivi kaartide infosüsteem

1963

Haljastuse kaart – näeme, et Lauluväljak on omal kohal. Promenaad veel võrdlemisi sama, mis varem.

Haljastuse kaart aastast 1963 Foto: Kaart: Ragvusarhiivi kaartide infosüsteem

1964

Elamispinna tiheduse kaart 1964. aastast. Meie jälgime siin aga merepiiri, kus uuremad ehitustööd polnud siis veel alanud.

Tallinn 1964 Foto: Kaart: Rahvusarhiivi kaartide infosüsteem

Regati-hõnguline promenaad

Pirita tee on Nõukogude ajal monumente lisaks saanud: 1974.aastal on olemas juba Maarjamäe obelisk, laia teed aga veel pole:

Pirita tee, nii nagu me seda täna teame, sai valmis olümpiaregatiks. Sellel Ivar Vilde fotol aastast 1976 on tee-ehitus alles täies hoos. Tiri punast noolekest ning vaata, kuidas näeb see vaade välja tänapäeval!

FOTOD:

Pirita tee ja Narva maantee nurk – 1974, Foto: Ivar Vilde, Eesti Ajaloomuuseum

Pirita tee ja Narva mnt nurk - 1974 Foto: Ivar Vilde

Vaade Pirita teelt: kitsuke jalgrada, Maarjamäe monument on juba olemas ning teedel vurab Ikarus buss:

Pirita Foto: .

1980. aastal fotograaf Ivar Vilde tehtud kaadril näeme, et olümpiaregatiks on promenaad juba kenasti valmis:

Pirita tee Kadriorus Foto: Ivar Vilde

Spordikompleks Pirita jõesuus - Tallinna olümpiapurjespordikeskus

Spordikompleks Pirita jõesuus - Tallinna Olümpiapurjespordikeskus Foto: Ivar Vilde

1982

Kaart toonasest Tallinnast.

Kaart aastast 1982

REIDI TEE

Loodav Reidi tee muudab seda piirkonda taas. Rannajoon nihkub veelgi, sest tee ehitatakse sinna, kus praegu on meri. Reidi teed ehk Põhjaväila hakatakse ehitama juba sel sügisel ning valmis peaks see saama aastaks 2017.

Visualiseerimisime 3D graafikaga, kuidas tee linnulennult välja nägema hakkab!

Reidi tee – palju vastakaid arvamusi

Kõige rohkem on olnud teemaks traditsiooniline ühendus Russalka ja Kadrioru pargi vahel. Kuigi ka täna lookleb sealt lai sõidutee mööda, looks uus magistraal olukorra, kus Kadrioru pargist otse Russalkani pääsemiseks tuleb ületada suisa 13 sõidurada.

Graafik 13-realisest Reidi teest Foto: Graafika: Ekspress Meedia

Rajatav Reidi tee vähendab usutavasti ummikuid Pirita teel ja Narva maanteel ning lihtsustab oluliselt juurdepääsu Vanasadamale, kuhu aastas suundub üle 300 000 raskeveoki. Sellele on ka vastukäivaid arvamusi: peamine pudelikael on just Pirita tee, mida mööda sõidavad Viimsi inimesed Tallinnasse tööle. Selleks, et liiklust vähendada, tuleks vähendada autosid ning bussiliiklust arendada.

Ka linnaruumi arengule on mitu vaatenurka - mõni ütleb, et uus tee tuleb kasuks, teised leiavad, et kesklinna läheduses asuv mereäärne ala saab kole. Teega vahetult külgnevas piirkonnas on täna suured maa-alad majanduslikult kasutamata, on arvatud, et Reidi tee parandab ligipääsu piirkonna kinnistutele ning mõjutab positiivselt eelkõige äriotstarbeliste kinnistute väärtust.

Mine tea siis, kuidas järgnevad arengud linnaruumile mõjuvad. Oleme me järjest laieneva teega rahul? Kindel on see, et kui samm mere poole on juba tehtud, siis tagasi ei hakka enam keegi astuma.

Vaata ja meenuta veel erinevaud etappe Pirita tee äärest!

Vanad fotod: Eesti Ajaloomuuseum, uued vaated: Rauno Volmar, videokaadrid õhust: Andres Putting. Graafika ja kujundus: Mart Nigola, Liisi Viskus, Heleri Kuris, Karl-Erik Leik. Toimetas: Ester Vaitmaa