Kuulutasin selle albumi juba oma 2018. aasta lemmikuks, nii et järgnev on paratamatult tähistuskõne, mitte tavakriitika. Lihtsaim oleks esikohale joon alla tõmmata tõdedes, et „Veemaal“ oma optimistlikus eleegilisuses kõlas mu isiklike ja üldisemate aastameeleoludega enim kokku, neile vastu ja neist üle. Nõndagi juba öeldud, sotsiaalmeedias, kus lugejaile need aimatavad läbielamised ka kuigivõrd korda lähevad. Aga leht on midagi muud, siin peaks lisama, kuidas „Veemaal“ võib ka „mittesõpsidele“ sügavamalt mõjuda. Või vähemalt sarnasele kuulajatüübile.

Ka sellele kuulajatüübile oleks liiast väita, et Karl Petti album esindab kõike, mis mind 2018. aasta muusikas vaimustas. Muusika on õnneks alati ja ikka veel avaram kui mis tahes suurepärane kauamängiv. Küll aga on „Veemaal“ vaba paljust, mis mind sel ja veel mitmel selle sajandi aastal on üha enam häirima hakanud.