Või nii vähemalt esmapilgul tundub. Ära on jäänud jäänud „algul-ei-saa-vedama” ning Kiire, Tootsi, Arno, Tõnissoni ja Visaku valgetes põlvikutes lillevälja keskel paika säetud poistebänd annab kõva (ja ootamatu) avapaugu. Lavastuse käigus muundub algul jaburana näiv bändilahendus pidepunktiks ja koondajaks, liigendajaks, mis koostöös lihtsa lavakujundusega justkui raamatu peatükkidena mõjub.