Kuum ja kuiv õhk lajatab näkku, kui Ethiopian Airwaysi lennuki uks N’Djamena lennujaamas avaneb. On detsember 2017. Euroopa humanitaarabi organisatsioon nimega ECHO korraldab ajakirjanikele tuuri Tšaadi, õigemini selle Ida piirkonda, kus juba kümme aastat tegeldakse sõjapõgenikega.

Enamjaolt on tegemist Sudaanist ja Darfuri mägialadelt pärit inimestega, kes vägivalla eest põgenenuna saavad Tšaadist varjupaiga. Aafrika hõngu saame tegelikult ninna juba Etioopias, kus Addis Abeba lennujaamas korralikku kaost näeme. Meid on kokku viis ajakirjanikku - on raadiomees Saksamaalt, fotoajakirjanik Šotimaalt, ajakirjanik Austriast ja Hispaaniast ning mina Eestist.

Tšaadi saamiseks tuleb hankida viisa, mis maksab 100 eurot, vaktsineerida kollapalaviku vastu ja iga päev turgutada end malaariavastase ravimi Malaronega. Lähim saatkond (ja kõige vastutulelikum, nagu hilisematest vestlustest koorus) asub Berliinis. Brüsseli saatkonnaga asju ajada ei soovitata, sest seal vastavat telefonile tuimalt prantsuse keelt purssiv ametnik.

Tšaadi pealinna N’Djamenasse maandudes ei saa ma päris täpselt veel aru, milline see riik on, aga see saab kiirelt selgeks järgmiste päevade jooksul. Esimesel päeval teeme väikse pärastlõunase kosutuse relvastatud valvega hotellis, mis asub 200 m kaugusel lennujaamast. Järgmisel hommikul viib siselend meie väikese grupi koos nelja saatjaga juba idasuunas.

Tüüpiline vaatepilt Tšaadile lennukiaknast. Päikesest põlenud maapind ja vähe rohelust Foto: Andres Putting

Goz Beida asub kahe lennutunni kaugusel. Maandume punasele kuumusest õhkavale kivisele-kruusasele pinnasele ja meie grupp lüüakse pooleks. Ühed liiguvad edasi Farchana piirkonda ja mina jään koos šotlase ja sakslasega Goz Beidasse. Valged UN-kirjadega Toyota maasturid viivad meid pagulaslaagrisse. Laagrit ei meenuta siin miski. Teid siin ei ole, on vaid rajad, mida mööda liiguvad inimesed, eeslid ja Hiina motikad. Autoga sõitmine meenutab pesumasinasse pandud pesu raputamist-tsentrifuugimist. Mäest üles, mäest alla, mööda jõesänge viib tee, mida eile veel ei olnud, aga täna on...

Tavaline maantee. Ellu jäävad ainult džiibid. Foto: Andres Putting

Põgenikud elavad valdavalt isetehtud hüttides-onnides, mida nad ise nimetavad majadeks. Tavaliselt on pered suured: seal kasvab 5-9 last, vahel on majas ka mitu naist - vastavalt meeste vajadusele ja võimalustele.

Koju minna põgenikud ei taha, sest nende elamised-olemised on käest võetud ja sinna asustatud araabia hõimud elavad juba oma elu.

Üks põgenike grupp viidi mõned kuud tagasi Darfuri, et panna ka ülejäänud huvituma tagasiminekust. Seal avanes aga trööstitu ja lootusetu pilt. Inimesed olid tunnistajaks sellele, et nende maadel ja majades tegutsevad araabia hõimualadelt sinna toodud inimesed. Suhtumine põgenikesse on selline, et ärge enam tagasi tulge – me tapame ja vägistame teid ära.

Küttepuude korjamine majapidamise tarbeks on laste töö. Foto: Andres Putting

Vaesed aitavad vaeseid

Peamiselt on Ida-Tšaadi pagulased pärit Sudaanist ja Darfurist. Laagrid sulanduvad vaikselt kohaliku elanikkonnaga. Läbisaamine on enamjaolt hea, kuigi esineb ka probleeme, sest puudus on küttepuudest ja koduloomade söödast.

Humanitaarorganisatsioonide kohalolu näeb põgenikelaagrites eelkõige siltidelt. Foto: Andres Putting

Põgenikele on rajatud koolituskeskus Farchana piirkonnas, kus saab õppida erinevaid ameteid, mis edasises elus pagulastele ära kulub.

Lahkumise põhjused on üldjuhul samad – vägivald ja külade mahapõletamine Darfuris, seejärel põgenemine naabri juurde. Piirikontroll toimub vaid kontrollpunktides, seega on riigist riiki lihtne liikuda.

Tšaadis kerkib temperatuur kuumemal ajal 45 kraadini, vihmaperiood kestab juunist-oktoobrini, siis toodetaksegi enamus põllumajandussaadustest. On loodud erinevaid põllumajanduslahendusi farmidest väikepõllunduseni. Mida enam lõuna poole, seda viljakam maa on. Põhja osas piirab riiki kolmandiku osas Sahara kõrb, mis on viljatu.

Vägivald Sudaanis ja Darfuris pole sugugi lõppenud, küll aga tundub, et hakkab lõppema maailma huvi selle piirkonna aitamiste vastu. Mitmed abiorganisatsioonid tõmbavad rihma koomale. Pagulasi aga tuleb. Aina juurde. Euroopa Liidu ja ÜRO andmetel on Tšaadis ca 400 000 põgenikku, kellest ca 323 000 on pärit Sudaanist ja on nüüdseks Tšaadis elanud rohkem kui 14 aastat.

Lisaks Sudaani põgenikele on ümberasustatud ca 147 000 Tšaadi kodanikku, kes kuivava Tšaadi järve tõttu on paigutatud erinevatesse piirkondadesse.

Muudele hädadele lisaks kimbutavaid laagrilelanikke haigused ja epideemiad: 2017. aastal E-hepatiit, koolera ja tuulerõuged, 2016. aastal malaariaepideemia, mis tegi alla viieaastaste laste hulgas laastamistööd. Lisaks puhkes 2017 aastal kooleraepideemia Sila piirkonnas, kuhu on paigutatud Darfuri põgenikud.

Pagulased on jaotatud ära mitme laagri vahel, aga mingit liikumispiirangut ei ole. Euroopa abiorganisatsioonide inimesed korraldavad koos abiriikidega mitmesuguseid abiprogramme ja lahendusi, et põgenikke kuidagimoodi tagasi ühiskonda aidata. Moodustatud on põllumajandusüksuseid, kus koos kohalikega saavad põgenikud ise omale põllumajandussaaduseid kasvatada ja seda siis tarbida ja ka müüa. Valdavalt kasvatakse hirssi, arahiisipähkleid, kurke, tomateid, sibulaid. Pinnas on siin viljakas ja juunis algav vihmahooaeg muudab ümbruse kiirelt roheliseks. Vihma sajab kuni oktoobrini ja siis korjataksegi esimene saak.

Lisaks viljakale pinnasele on siin ka viljakad inimeste seas. Enamik naisi on lapseootel või just äsjasünnitanud. See aga paneb paljudele organisatsioonidele surve, kuidas vähendada laste suremust, sest just laste suremuse osas on Tšaad maailmas teisel kohal.

Aga abisüsteem ise on selline, et abiorganisatsioonid kannavad iga nädal põgeniku nimele teatud summa raha. Pigem siiski numbriliselt, mitte reaalselt. Lõppsumma kujuneb põgeniku pere liikmete arvust, varanduslikust seisust ja paljudest muudest faktoritest. Selleks, et seda abi kätte saada, tulevad „rahapunkti” naised, sest siinseid mehi ei saa rahateemadel miskipärast usaldada. Naised ootavad kuuma päikese käes küpsevas varjualuses oma järjekorda, saavad siis kaardile numbri, mille alusel kioskist toiduabi - õli, suhkur, sool, hirss, jahu – kätte saada. Saatuse absurdiroonia on aga see, et Sudaani põgenikele antakse abiks suhkrut, mis on toodetud Sudaanis.

ÜRO ja EL abilised elavad baasides, mis on laagritest kõrge aiaga eraldatud. Siin on internet, elekter ja konteinerelamud, kus konditsioneer õhu jahedaks teeb. Elekter küll vahel tuleb ja läheb ning internetikiirus on keskmiselt 1 MB/s, aga elamiskõlblik on see keskkond igal juhul. Goz Beidas õppisin elama paar päeva ilma pesuveeta, sest pumpadega oli jama ja vett lihtsalt ei olnud. Saime hakkama, nagu saavad ka kohalikud. Üldse õpib siin kiirelt väga väheste vahenditega hakkama saama. Baasis on üldjuhul ka nn söökla, kus saab kolm söögikorda. Toiduks on riis ja lihahautis porgandi-kartuliga. Maitseb hästi. Väljast laagrist kohalikult müügimehelt toodud 33-nimeline õlu on ka täiesti joodav. Õhk aga on siin kuum ja väga väikese niiskusprotsendiga.

Laagrid asuvad üksteisest 25-30 km kaugusel, aga kuna meie mõistes teid pole, on vaid rajad, siis nende läbimiseks Landcruiseritega kulub tunde. Tuleb leida oma rada, aga kohalikud juhid õnneks teavad, kuhu sõita, sest GPS-I siin ei tunta.

Teel ühest põgenikelaagrist teise. Selline maastik on üsna iseloomulik idapoolsele Tšaadile. Foto: Andres Putting

Sidesüsteemid, internet

Telefonide laadimispunkt põgenikelaagris. Laadimispunkti taga on kino, mis on loomulikult laste üks meeliskohti. Foto: Andres Putting

Välismaised mobiilsideoperaatorid püstitavad hulgi sidemaste, mis võiks küll tsivilisatsiooni tähendada, aga paraku on siinse elu absurdsuse üks osa pilt, kus eesliga ratsutav poiss haarab taskust mobiili, et savionnis elavale onule teatada: puukoorem on teel. Vastavad laadimispunktid, mis saavad elektrit päikesepatareidest või mingist muust elektrit tootvast vahendist on enamjaolt laagrites olemas. Internet on aeglane ja kallis. 1 GB mahtu maksab 30 dollarit.

Kullapalavik ehk kulla eest Euroopasse

Kohtumisel Goz Beida pagulaskeskuse koolis töötava põgenikuga rääkis viimane kogemata välja detaili, et viimastel paaril aastal on Põhja-Tšaadis hakatud kaevandama kulda, mis rajab kaevajatele tee riigist ära Euroopa suunas. Detailide osas täpsustus, et piirkond on Tibesti mägialal Põhja-Tšaadis.

Kullakaevaja Nasreddin, kes on viimased neli aastat olnud sunnitud veetma selgroovigastuse tõttu voodihaigena. Nüüdseks on mees juba saanud asüüli Soomes. Foto: Andres Putting

Farchana pagulaslaagris kohtusime neljandat aastat voodirežiimil oleva Nasreddiniga (29), kes on pärit Darfurist. Mees oli kulda kaevandamas 45 m sügavuses augus, kui talle varises kaela pinnas, mis oli samas tegutseva masinapargi tõttu aktiveerunud. Kuidas ta august välja sai, Nasreddin enam ei mäleta, aga sealt ajast on mehel selgroovigastus, mis halvas osaliselt tema mõlemad jalad. Nüüd ootab ta asüüli Soome Kouvolasse, kuhu siirdub detsembri teises pooles koos oma õega.

Kullakaevandusest on teada vaid seda, et tegemist on suurimat sorti operatsiooniga, kus olla kaasatud ca 2000 inimest. Sõit Farchana piirkonnast sinna kestab ca nädal ja maksab 280 dollarit. Kes seda korraldab, pole teada. Teada on aga seda, et kasutusel on erinevaid mehhanisme, mis eraldab kulla pinnasest. Pinnas on kõva ja asub enamuses mägialadel. Materjal tuuakse tükkidena pinnale, kus siis masinad kulla eraldavad. Jaotussüsteem on selline, et kolmandiku saab kaevaja ja ülejäänud jääb maaomanikule, kaevandusele.

Oktoobris tekkisid kullapiirkonnas rahutused, kus kohalikud elanikud sissesõitnud kullakaevajaid ründasid. Tagajärjeks kümme tapetut. Rünnaku põhjuseks oli see, et sissesõitnud kasutavad niigi limiteeritud kütte- ja toidumaterjali ja see ei meeldi kohalikele. Sissesõitnud kullakorjajaid ähvardatakse ja neid ei sallita.

Kaevajaid on nii Tšaadist kui Sudaanist kui ka Darfurist. Eesmärk on parandada oma elujärge ja toetada oma perekonda.

On veel üks meetod. Paljud kullakaevajad lähevad Tibesti mägialadele, topivad kotid sealset liiva-kivimeid täis ja matkavad päevi, sageli nädala tagasi N’Djamenasse, kus siis kullapoe tagahoovis üritatakse kulda liivast-kivimist kätte saada.

Perekonna toetamine on siinse peresüsteemi peamine alus. Laps hakkab kohe, kui ta käia suudab, tegutsema perekonna säilimise nimel. Korjab puid, hangib süüa, aitab nõrgemaid.

Hobune ja mootorratas. Kohalike peamised transpordivahendid. Foto: Andres Putting

Transpordivahendid

Hiina mootorrataste kvaliteet jääb alla igasuguste nõuetele. Need on siin populaarsed. Kohalikud saavad need kätte suhteliselt odavalt, nii paarisaja euro eest.

Siinsed inimesed ei tundu kuigi masendunud. Nad liiguvad ringi, naised, lapsed selga seotud kannavad väga värvilisi riideid. Ja lapsed on nagu lapsed ikka: käivad koolis, teevad tempe jne. Mingit ängi ma ei kohanud. Pigem naeratavad näod, vahest kohati mõtlike silmadega, aga heatahtlikud pigem.

Kõik põgenikud, kellega erinevate tõlkide abil vestlesin, sest araabiakeele erinevaid varjundeid on mitmeid, ütlesid kui ühest suust: ei mingit tagasiminekut, enne kui vägivald nende kodumaal ei lõpe.

Nii need hetked meil siin kulusid. Hommikul vara üles, lootuses, et äkki on pesuvett, aga pole hullu ka kui pole. Siis autodesse, siis kõigepealt kohaliku tähtsaima mehe juurde ennast tutvustama, et ta annaks meile loa oma piirkonnas ringi liikuda ja siis juba laagritesse erinevaid projekte vaatama.

Sai käidud ühistes põllumajandusaladel, kus põgenikud omale toitu kasvatasid, nähtud tervisekeskusi, kus enamajolt sünnitatakse ja vajadusel esmast arstiabi antakse. Kuulsime, et leepra on siin piirkonnas suhteliselt harv nähtus: sellel aastal kaheksa juhtumit. Sündivus näitab tõusunumbreid, suremus vähenemist jnejne.

Õpetaja tutvustab ajakirjanikele kooli. Lapsed on loomulikult külalistest väga elevil. Foto: Andres Putting

Lisaks kohtusime kooliõpetajatega, kes ise on küll põgenikud, aga nüüd õpetavad lapsi. Koolimajasid on siin mitu, sest lapsi on ka palju.

Baasil ja baasil on vahe

Lend Farchanasse kestab umbes 40 minutit. Lendasime väikelennukiga, millel kirjad UNHAS (united nation humanitarian aid service). UNHAS teenindab Tšaadis nelja väikelennukiga 19 sihtkohta. Need lendavad kohtadesse, kuhu ei vii teid ja lisaks on neil ka regulaarlennud Kameruni. Tänu oma teenustele aidatakse piirkondi, kuhu on raskendatud juurdepääs. Oktoobris 2017 teenindati 1652 reisijat ja toimetati kohale 4,2 miljon tonni kaupa. UNHASi rahastavad Belgia, Kanada, Euroopa Komisjon, Rootsi, USA.

Maandume lagedal väljal. Puu all ootavad meid kaks UN kirjadega masinat. Meist lahku läinud kolleegid vahetavad meiega nüüd kohad ja sõidavad lennukiga Goz Beidasse, kust meie just tulime. Šoti fotoajakirjanik hoiatab veel teisi, et majutusasutuses palutagu mitte neid paigutada tema konteinerisse, sest eelmisel õhtul ämbritäie veega end üle kallates tabas meest elektrilöök. Selgus, et konteiner oli elektrifitseerunud ja kogu elamine särises. Mees paigutati küll teise tuppa elama, aga ehmatus oli korralik.

Farchana piirkonnas on Aafrika mõistes üks suurimaid põgenikelaagreid, kus elab umbes 50 000 põgenikku. Farchana ise aga tundub eelmise kohaga võrrelduna justkui paradiis. Baas on tervem, uuem, elukohaks määratud konteineris on isegi teler ja vannitoas voolab korraliku survega vesi.

Põgenikud majaehitusel. Kõik löövad käed külge. Ka rasedad naised. Foto: Andres Putting

Põgenike majadel on ümber müürid, tajuda võib isegi mingit arhitektuurikunsti. Muus osas on kõik ikka sama. Hulkuvad eeslid, igalpool vedelev praht, mingid kuudid, kust müüakse pudelitest bensiini või mingit arusaamatut kollast ainet, puuvilju jne. Kõikjal on punakas tolm.

Ema lapsega. Foto: Andres Putting

Täiesti arusaamatu on, kuidas suudavad naised sellises keskkonnas jääda puhtaks, värviliseks ja naiselikuks. Ma näen naisi moodsate käekottidega, ehetega, värviliste riietega ja ei mingit räpasust, kuigi tänavad upuvad sodi alla, mida eeslid vaikselt söövad. Needsamad hästi riietatud naised tassivad vajadusel maja ehitusele toodud telliseid, laps ikka seljas rippumas ja käekott õlal.

Eeslibisnes

Hiinlased, keda ka siin näeb aina rohkem, on avastanud, et eesliliha on sama hea või veelgi parem kui lamba oma ja seetõttu ostavad siit hulgi kokku eesleid, töötlevad need kohapeal ümber nahaks ja lihaks ja saadavad konteinerites Hiina, kus neist siis käekotid ja rahakotid saavad.

Eeslitega on siin üldse naljakad lood. Ante, meie Farchana baasi kontaktisik räägib elavalt eesli intelligentsusest ja visadusest. Oli lugu, kus keegi varastas ühest lambakarjast talle. Karjus küll nägi, aga lambavaras pääses minema. Küll aga unustas ta maha oma eesli. Nutikad euromehed koos kohaliku võimuga ei olnud rumalad. Eeslile laoti selga koorem, laks tagumikule ja koju ta läks. ..sinna kuhu lambavaras. Mis temast edasi sai pole teada, aga kuritegevust siin ei esine, teatas meile Ante.

Sellele me paraku kinnitust ei saanud, sest Farchana laagri lähedal ehitatud kutsekoolis kuulsime ühelt õpilaselt hoopis teist lugu.

Kutsekool on väga tore moodustis. Siin saavad 6-9 kuu jooksul algteadmised ja diplomi elektrikud, tislerid, maalrid, õmblejad, käsitöölised. Enamus noori kasutab seda usinalt, kuigi ka siin on absurdsusehõngu tunda. Põgenikud ei tohi Tšaadi seadustele tuginedes teenuseid osutada ja seega on neil küll õpitud kutse, aga kasutada seda saab vaid oma põgenike enda keskkondades, mitte aga teenusena. Kuuldavasti selle teemaga tegeldakse ja oodatakse presidendi tegutsemist ses valdkonnas.

Aga ka siin ei ole mingisuguseid teid peale loomaradade. Loksume Toyotadega laagrist-laagrisse, kuulame lugusid, kuidas inimsed oma küladest põgenesid, kuidas kellegi mees läks tagasi eesli järele ja on siiani kadunud ja kuidas kellegi maade peal juba uued inimesed (neetud araablased) elavad.

Veendun aina rohkem, et meie omas heaoluühiskonnas ei anna aimugi sellest pisikest, mille üle need inimesed siin rõõmu tunnevad.

Kuidagi imelik oli viimasel päeval N’Djamena restoranis abiorganisatsioonide ja diplomaatidega koos õhtust süüa. Kuulata sütitavaid kõnesid abistamistest, kuulata lugusid suremusest, näljahädast, vähenevast abist ja lootusest, et äkki ikka olukord muutub, ise samal ajal kalapraadi süües. Meist 4 meetri kaugusel 3 meetri kõrguse müüri taga aga kerjasid lapsed süüa.

Restoranis mängis aga muusika ja muusikaga on siin üldse imelikud lood – nimelt miskipärast armastatakse ühte laulu sadu kordi läbi korrata.. ja nii me kuulasimegi oma õhtusööki süües ja kõnesid kuulates filmi „Titanic” tunnusmeloodiat…ja meile kangastus jäämägi, mis uputas suure laeva. Jällegi ülimalt absurdne, samas aga sümboolne.

Riigist lahkumine ei ole sugugi kerge ülesanne. Väikeses lennujaamas vaadatakse mu passi 12 korda, kogu pagas lastakse kaks korda läbi röntgeni, keha kontrollitakse kompamisi üle kaks korda ja lennujaama turvatsoonist ostetud vesi konfiskeeritakse veel enne, kui astun lennukisse viivasse bussi.

Head aega, Tšaad!