See on üks neist raamatuist, mille kohta on raske öelda, mis see täpselt on. Nagu koera saba põnts vana maja põrandal. Nagu lugu, mida tuntakse ühe maja eluna nii, nagu see on ammu olnud ja ometi tundmatu. Kokku korjatud killud, milles on mitu ajastut, millest kogu aeg keegi lahkub, keegi jääb, mõni tuleb asemele, mõni vaatab pealt…
Nõnda on kirjas Ene Hioni vastilmunud “Südamete murdumise maja” tagakaanel. Kaante vahele on mahtunud üle 400 lehekülje lugusid ühest klassikalisest hoonest – vanast raadiomajast Tallinnas. Uuest muidugi ka.