Kuulsa raadioreporteri Ene Hioniga kohtusin esimest korda umbes kuueaastaselt. Ta vajas mingiks aastalõpu saateks „lapsesuud“. Kuna me elasime Vabaduse puiesteel Kivimäe kandis teine teisel pool tänavat asuvates eramutes, siis palus Hion mu vanematelt luba mind intervjueerida. Mäletan lintmakki madalal laual ja pikka, teleskoopvarrega mikrofoni. Kui saade eetris oli, siis eputasin nii ägedalt, et peitsin pea padja alla. Kui pea välja võtsin, oli minu lõik juba möödas...