Valel on lühikesed jalad, aga pikad kombitsad

Paar kuud tagasi jagas Facebookis üks minu tuhandest sõbrakontaktist Venemaa propagandakanali Sputnik linki. Poliitikaga polnud justkui midagi pistmist. Lugu oli veebikonstaablist, kes hoiatas lapsevanemaid, et Venemaal leviv ohtlik suitsiidimäng on jõudnud Eesti lasteni. Õudusega nägin, et sõbra postitust oli omakorda jaganud kolm inimest. Lugesin hoiatuslugu. Sama uudislink liikus järgmiste inimeste jagatuna mu Facebooki feedist läbi.

Täpselt nii see toimubki. Mängides lapsevanema hirmudel, lükati lugu sotsiaalmeedias ringlema ning nüüd saavad kõik jagajad edaspidigi Venemaa propagandakanali sisu oma feedi. Te muutusite linke jagades "kasulikeks idiootideks".

Mis juhtub kord juba Sputniku linki jaganud või laikinud inimesega edasi, joonistame lahti allpool.

Ajakirjanik Mihkel Tamm vaatleb koos Indrek Treufeldti ja Andra Siibakuga maailma, kus kõigil tuleb kõigil olla tähelepanelik nii tänaval kui ka internetis. Sündmuseid vaatleb Ukraina infosõja ekspert Georgi Potšeptsov. Infosõda on asunud monitoorima kaitseliit, kelle vabatahtlikest koosneva propaganda monitoorimise üksuse PropaStop kõneisik on Andres Lember.

Kaader Venemaa telekanalist. Pronksiöö rahutuste ajal levitati ka kaadrit pronkssõdurist, mis on jalgade pealt mahasaetud. Tegu oli julma fototöötlusega, mis oli mõeldud inimesi vihaseks ajama.

Arvamustoimetaja, endine ERRi korrespondent Moskvas Krister Paris luges üles kõikvõimalikud tänapäevased propagandakanalid, mille suhtes tasub ettevaatlik olla. "Vanasti oli palju lihtsam!" tõdes ta tänast pilti kümne aasta tagusega võrreldes.

Esmalt tuletame meelde ja vaatame propagandavõtteid, mis kerisid sündmused pronksirahutusteni. Vaatame eelnenud sündmuste jada ning Maalehe ajakirjanik Argo Ideon võtab ühiskonna toonased valupunktid tükkideks koos kaitseminister Jaak Aaviksooga. Kümne aasta tagusi propagandatrikke meenutab meediaekspert Raul Rebane.

Pronksiööks ettevalmistumine hakkas pihta paar aastat varem

Ester Vaitmaa

2007. aasta sündmused ei alanud tühjalt kohalt. Neid valmistati ette juba mõnda aega ning kui uskuda kaitsepolitsei aastaraamatuid, siis elavnesid seoses Vladimir Putini presidendiks naasmisega ka vastutegevused.

2005 "No milleks selline provokatsioon?!"

"Ööl vastu esmaspäeva valati Tallinnas punase värviga üle Tõnismäel seisev pronkssõdur. Põhja politsei pressiesindaja Madis Tilga ütles Delfile, et praegu politseil ühtki kahtlustatavat Teises maailmasõjas hukkunud punaarmeelaste mälestusmärgi rüüstamise osas pole. Samuti pole otseselt ausambale suunatud ükski kesklinna turvakaameratest," kirjutas Delfi aastal 2005, 9. mail. Päeval, mil punaveteranid tõid pronkssõdurile nelke, nagu aastakümneid olnud kombeks.

Tallinna linnapea Tõnis Palts andis pressiteates lakooniliselt teada: "Linna kommunaalamet on alustanud sõduri puhastamist. Tegemist on kahetsusväärse huligaansusega. Me ei tohi lasta end sellistest väljaastumistest provotseerida. Loodan, et kõik tänaseks plaanitud üritused toimuvad rahumeelselt ja probleemideta. Usun, et tallinlased leiavad endas piisavalt mõistmist ning ei võta seda intsidenti liiga tõsiselt.”

Tõnismäel oli kella 8.45 ajal grupp vene keelt kõnelevaid eakamaid inimesi. Osa neist pühkis taskurätiga silmi. Oli kuulda hõikeid: "No milleks veel selline provokatsioon!" Sellega nõustusid ka eesti keelt kõnelevad pealtvaatajad. Kell kümme algas sealsamas juba mälestusüritus, kus osales Delfi andmetel paarsada inimest.

Pronkssõdur Foto: Rauno Volmar

Georgi lint jõuab Eestisse

2005. aastal jõuab Eestisse sümbol, mida me võime näha kõikjal - 9. mail Venemaal algatatud Georgi lindi aktsioon jõudis Eestisse samal aastal. Esialgu olid eestvedajateks kohalikud „antifašistid”, Venemaa Föderatsiooni kaasmaalasorganisatsioonid ja vene parteid.

2005. aasta aprillis ja mais sidusid Vene Erakonna Eestis esindajad Narvas Tallinna maantee silla külge tuhandeid Georgi linte. Alates 2006. aastast hakati linte rahvale rohkem jagama ja müüma.

Teise maailmasõja lõppu tähistatakse 8.mail ja 9.mail. Seda kuupäeva võib vaadata mälestusüritustena ohvritele ja tähistada kui sõja lõppu, kuid Nõukogude Liit eelistas seda tähistada võiduna natsi-Saksamaa üle.

9. maid tähistatakse Venemaal võidupühana sellepärast, et Moskva aeg oli Berliini ajast ees. Kapitulatsiooniakt allkirjastati Berliinis hilisõhtul, kui Moskvas oli juba 9. mai, on sõja varasemat lõppu selgitanud ajaloolane Toomas Hiio.

Miks on Venemaal praegu, 70 aastat hiljem kõige tähtsam püha just 9. mai ja Teise maailmasõja võit? Ja miks nad ei mälesta ohvreid, vaid tähistavad võitu?

Hiio usub, et suurriikide maailmasõjaaegne ohver oli nii tohutu, et neil on lihtsalt vaja seda õigustada. „Meie ei suudagi väikse rahva liikmetena suure sõja või suure võidu tähendust mõista. Meie loeme oma ohvreid kümnetes tuhandetes. Aga kui mõtleme Nõukogude Venemaa ja Saksamaa peale – ärgem unustagem, et Saksamaa kaotas 20. sajandil kaks maailmasõda –, siis seal hukkusid kümned miljonid inimesed. Kui on antud nii suur ohver, peaks sel kõigel ju ka mingi mõte olema. Suur võit võib-olla sümboliseeribki seda mõtet,” ütleb Hiio.

Loe pikemalt artiklit "Ajalugu seisab faktidel, kuid tõlgendaminegi on tähtsamgi"!

2006 Jüri Böhm läheb Eesti lipuga ja tekib rüselus

Järgmisel aastal andis aga Eesti lipp ainest selleks, et midagi tuleb pronkssõduriga ette võtta. 9.mail protestis rahvuslane Jüri Böhm pronkssõduri juures, kaasas plakat tekstiga "See sõdur okupeeris meie riigi ja küüditas meie rahva!"

9. mai 2006, Jüri Böhm ja juhuslik möödakäija lipuga FOTO: Marko Mumm

Delfi kirjutas sündmusest toona nii:

"Piketeerijad seisid trollipeatuse juures, kuid pronkssõduri juurde lilli toonud punaveteranid muutusid ärevaks, ähvardasid neid, loopisid erinevate esemetega ning lükkasid sõiduteele."

9. mai 2006, Jüri Böhm ja juhuslik möödakäija lipuga FOTO: Marko Mumm

Algul palus politsei piketeerijail pisut kaugemale minna, kuid kuna asi hakkas väljuma kontrolli alt, pandi piketeerijad politseibussi ja viidi hoopis minema.

Siis oligi selge, et midagi tuleb muuta. See, et ära viidi Eesti lipp, aga punasümboolika jäeti alles, oli paljudele arusaamatu.

9. mai 2006, Jüri Böhmi protest lõppes, kui politsei eskortis mehe ära FOTO: Marko Mumm

Peaminister Andrus Ansip ütles pressikonverentsil, et pronkssõdur tekitab vastakaid tundeid, sest Teise maailmasõja lõpp tähendas Eestile ühe okupatsiooni asendumist teisega. Ansip lisas, et pronkssõdur tähistab siiski kellegi hauda ja see on ainus põhjus, miks kuju pole ära viidud.

Melu pronkssõduri ja "denj pobedy" ümber...Tallinnas Tõnismäel Euroopa päeval, 9. mail 2006. Eesti Ekspressi toonane rubriik Seltskond otsis vastust. Kas teate, et täna on Euroopa päev? Nelgistatud pidulised Maria Fjodorovna ja Veera Vronskaja selgitavad üsna selgelt.

"Euroopa päeva peab tähistama. Kommunism lollitas 60 aastat lihtsaid inimesi. Eesti on väga palju üle elanud ja võib olla uhke selle üle, kuhu on jõutud. Aga meie noorus ja sõjas kadunud sõbrad jäävad mälus alles ning 9. mail meenutame me just neid." Maria seletab tagasihoidliku sõbranna kohta, et Veeral on seljataga 49 aastat meditsiinitöötaja staaži ja sõjapäevil Leningradi partisanina tassis ta lahinguväljadelt haavatud mehi tagalasse.

9.mai 2006 ja nelkidega prouad Foto: Annika Haas

Järgmisel päeval esitasid rahvuslane Tiit Madisson ja tema mõttekaaslased üleskutse pronkssõdur teisaldada.

Moodustati monumendi kaitsjameeskond Öine Vahtkond.

Eesti-vastane infosõda kogub tuure

Tagantjärele loeme 2006. aasta kaitsepolitsei aastaraamatust, et Venemaa välispoliitika Eesti suhtes jäi 2006. aastal muutumatuks, samuti püsis muutumatuna ka Venemaa soov kujutada Eestit probleemse, "inimõigusi jalge alla tallava" riigina.

22. september 1944. tähistab kuupäeva, mil punaväelased tõmbasid Pika Hermanni tornist sinna paariks päevaks kerkida saanud sinimustvalge ning panid oma lipu asemele. Kogu Nõukogude okupatsiooni aja kirjeldati vallutamist kui vabastamist ning vajadusel võtab Venemaa propaganda teema uuesti ette.

Fotol on Eesti laskukorpuse mehed marssimas Tallinna. Loe ja vaata fotosid, kuidas 1944. aastal Nõukogude armee pealetung tegelikult välja nägi siit!

On iseloomulik, et samal ajal, kui Euroopa liidrid tunnevad muret inimõiguste olukorra pärast Venemaal, taob Venemaa juba aastaid äraleierdatud propagandatrummi - "tunneb muret" väidetava venekeelse elanikkonna diskrimineerimise pärast Balti riikides. Kui Euroopa liidrid juhivad tähelepanu ksenofoobia levikule Venemaal, süüdistab Venemaa kohe Balti riike väidetavas natsismi levikus.

Eesti venekeelse elanikkonna esindamisele pretendeerivate vene poliitikute-parteide-organisatsioonide marginaalsus ei ole sõnakõlks, vaid fakt: viimastel parlamendivalimistel kogusid nad kõigest 1% valijate häältest. Seda olukorras, kus vene rahvusest valimisõiguslikud kodanikud moodustavad rohkem kui 15% kõigist valijatest. Ilma Venemaalt saadavate nn kaasmaalaste toetusrahadeta oleksid taolised poliitilised sehkendajad pidanud Eestis juba ammu oma tegevuse lõpetama. Seega võib kindlalt väita, et Eestit kui probleemset riiki on vaja Venemaa välispoliitikale endale, et juhtida tähelepanu kõrvale oma siseriiklikelt kitsaskohtadelt.

Tallinna vabastamise müüdi taasloomine

On näha, et propaganda muutub aktiivsemaks. Aastal 2006 kerkivad esile Öise Vahtkonna liikmed Dmitri Linter, Mark Sirõk, Maksim Reva ja Dimitri Klenski. Nad võtavad endale meeleavalduste korraldamise ning meediatöö, Venemaa telekanlitega suhtlemise.

Näiteks Teises maailmasõjas Tallinna "vabastamise" aastapäeval 22. septembril koguneb kümmekond inimest Tallinnas Tõnismäel Kaarli kiriku juurde. Kaameraid on umbes samapalju. Võetakse välja küünlad, süüdatakse need, antakse intervjuud Venemaa telekanalitele.

Kaarli kiriku juures kogunes kümmekond vene keelt kõnelevat inimest, kes panid kiriku juurde küünlaid ja poseerisid Venemaa telekanalitele Foto: Rauno Volmar

Näeme fotodel Venemaa telekanali RTR-i ajakirjaniku Jekaterina Zorinat intervjueerimas Dmitri Linterit.

Öine Vahtkond. Kaarli kiriku juures kogunes kümmekond vene keelt kõnelevat inimest, kes panid kiriku juurde küünlaid ja poseerisid Venemaa telekanalitele. Foto: Rauno Volmar

Sama sündmus saab mainitud ka 2007. aasta kapo aastaraamatus:

"Näiteks lasi RTR-i ajakirjanik Jekaterina Zorina "Notšnoi Dozori" liikmetel lavastada meeleavaldusi Tõnismäel, et saada Venemaa riikliku telekanali jaoks mõjusamaid kaadreid. Oma seisukohti lasi RTR väljendada ainult siinsetel venekeelsetel vasakäärmuslastel."

Kaarli kiriku juures kogunes kümmekond vene keelt kõnelevat inimest, kes panid kiriku juurde küünlaid ja poseerisid venemaa telekanalitele. Foto: Rauno Volmar

Kaitsepolitsei aastaraamat toob lausvalede ja agarusega propaganda levitamises nimeliselt esile veel ühe ajakirjaniku, RTR-i ja Komsomolskaja Pravda ajakirjaniku Galina Sapožnikova.

"Probleem ei ole niivõrd ajakirjandulik tegevus kui tendetslik vaatenurk. /.../ Galina Sapožnikova artiklid on üliemotsionaalsed ja demagoogilise alatooniga ning Eesti riigi ja valitsuse suhtes valdavalt tendetslikud või võimuorganeid diskrediteerivad. Ajakirjanik manipuleerib kontekstist lahtikisutud faktidega ja eksitab (eelkõige venekeelset) lugejat.

Ajakirjanik Galina Sapožnikova Foto: Eva Ligi

Näiteks 8. novembrIl 2007 kirjutab ta internetiportaalis dozor.ee artikli "Politsei ja sõjavägi asusid sõtta oma rahvaga", kus ta võrdles Gruusia sõja sündmusi pronksiööga Eestis. Autor leidis, et Gruusia ja Eesti erinevus seisnes selles, et Gruusias astus politsei ja sõjavägi sõtta oma rahvaga, aga Eesti politsei peksis ja piinas võõrrahvast (Sapožnikova: nii nimetatakse Eestis venelasi")."

2006. aastal

Oktoobris algatasid Reformierakonna, IRLi ja SDE saadikud seadused sõjahaudade kaitseks ja keelatud rajatiste kõrvaldamiseks, esimene võeti vastu jaanuaris 2007.

Aprillis 1945 maeti Tõnismäe haljasalale 12 väidetavalt Tallinna hõivamisel langenud sõjaväelast. Nad olid maetud erinevatesse kohtadesse, aga sel päeval toodi nende maised jäänused Tõnismäe puiesteele. Pärast punaarmeelaste matmist Tõnismäele aprillis 1945 nimetati plats Vabastajate väljakuks. Hauale püstitati puust kastitaoline viisnurgaga mälestusmärk, paar aastat hiljem juba ka monument. Pingeid on see tekitanud alati, sest kui ühes tähistavad siin oma võitu Teises maailmassõjas, siis teistele on pronkssõdur okupatsiooni sümbol. 1995. aastal nimetati ausambal tekst ümber "Teises maailmasõjas langenuile". Kes täpselt Tõnismäele maetud olid? Selle kohta tellis välisministeerium 2006. aastal mahuka uuringu ning alustas väljakaevamist ning hauamonumendi ümberpaigaldamist kalmistule.

22. september. Tallinna "vabastamise" tähistamine, lilled pronkssõdurile. Sõjaväekalmistu, Vene telekanal RTR, Jekaterina Zorina. Foto: Rauno Volmar

Politseiahelik ja provokaatorid Tõnismäel. Pronksiöö alles kogub tuure

Videokaadrid TV3, Foto: Marko Mumm, EPL

Aaviksoo: selge, et see ei olnud kohalike juurtega

Argo Ideon

Tallinna Tehnikaülikooli rektor, pronksiööaegne kaitseminister Jaak Aaviksoo selgitab, kuidas jõuti Eestis pronksmehe küsimusega 2007. aasta kevadesse, mil äsja ametisse astunud valitsus pidi leidma lahenduse.

Miks kujunes Tõnismäe pronkssõdurist selline pingete tulipunkt?

See ajalugu on pikk. Esialgu tundus, et kuna me ei hakka oma ajalugu ümber kujundama ausammaste äraviimisega, siis ta jäetakse rahule. Paraku pärast Putini ametissesaamist hakkas seal igal 9. mail ja „Tallinna vabastamise aastapäeval" sündima aina rohkem. Ta muutus suunitletud poliitilise ebastabiilsuse allikaks.

Kui 9. mail tulid inimesed lippudega, võibolla ka väikese napsiga, sai pronkssõduri haljasala Tõnismäel rahvast täis. See tähendas, et temast kujuneb sümbol?

Ilmselgelt oli seal provokatsioone ühelt poolt, ning ka Eesti rahvuslased tõid lipud välja. Ilmselgelt liikus kõik konflikti suunas. Kuna pinged aasta-aastalt kasvasid, siis arvan, et valitsusel tegelikult ei jäänud üle muud, kui selle mälestusmärgiga midagi teha. Valimiste kontekstis muidugi see teema tõstatus. Kui uus valitsus [2007. aasta] aprilli algul ametisse asus, oli juba seadus valmis, mille alusel hakata seda sasipundart harutama.

Ajaloolised aerokaadrid sündmustest pärinevad politsei arhiivist. Küllap turvakaalutlustel ei ole nad andnud materjali välja rohkem kui hetkeni, mil vihane rahvahulk lahkub Tõnismäelt ja suundub Pärnu maanteele. Vaata videost!

Venemaa poolt tuli pronksmehe kohta järjest avaldusi: riigiduumast, välisministeeriumist jne. Moskva üritas mõjutada Eestit pronkssõdurit kohale jätma.

See oli põhimõtte asi. Eestis oli ühel hetkel laual küsimus, et kes on Eestis peremees. Päris selge on, et pärast sellist vastasseisu püüdsid mõlemad pooled sellest võtta, mis võtta andis. Siin ei saa väga ette heita ka teisele poolele, sest neilgi olid omad huvid. Aga tänaseks on pronkssõduri teema maas.

Kui Eesti valitsus püüdis seda tegelikult lahendada nii tsiviliseeritult, kui vähegi oskasime, ei tehtud seda meile kahjuks võimalikuks. Läks nii, nagu läks.

2006. aasta kevadel, kui Eesti lipuga aktivistid jäid Tõnismäel sellest ilma, jõudis juhtum telerisse. Siis oli täiesti selge, et midagi peab ette võtma, et järgmine kord hullemat ei juhtuks.

Eks see oli ka põhjus, miks otsused võttis [uus valitsus] vastu suhteliselt kiiresti. 9. mai oli tulekul, ja meil oli piisavalt infot, et sel aastal ei lähe kaugeltki nii rahulikult kui eelmisel, sest ettevalmistusi tehti üsna laiapõhjaliselt. Sellest ka otsus piirata see maa-ala mõnda aega enne 9. maid sisse ja alustada väljakaevamistega, et selgitada, kes sinna maetud on. Kõik see sündis tegelikult kolm nädalat pärast valitsuse ametisseastumist 5. aprillil.

2007. aastal ametisse astunud valitsus oligi ju esimene valitsus, kes oli valmis pronkssõdurit Tõnismäelt ära viima. Eelmine valitsus selleks valmis ei olnud..

See kõik oli tegelikult tingitud asjaolust, et 1990. aastate alguses võeti tasakaalukas hoiak, et meile on jäetud erinevate võimude mälestusmärke ja las nad siis olla. Ajalugu saab nendega hakkama ja saab ka Eesti rahvas. Aga paraku pingeid kogu aeg kasvatati. Alates 1999. aastast, kui Kremlis vahetus administratsioon, siis oli selge, et see liigub ühes suunas. Seega võib olla, et varasematel valitsustel ei olnud asi nii teravalt laual.

Kui palju oli pingete kruvimises näha Venemaa otsest mõjutustegevust?

Kui otsest? Oli päris selge, et neid tegelasi - olgu Öine Vahtkond või teised - toetati piiri tagant mitte ainult moraalselt, vaid ka rahaliselt, erinevate instrumentide kaudu. Demonstratsioonid, provokatsioonid, piketid, ajakirjanike saatmine ja toona ikka üsnagi üllatavate libauudiste produtseerimine, lavastatud intervjuud oli see arsenal, millega püüti Eestit diskrediteerida. Päris selge, et see ei olnud kohalike juurtega.

Vaata videost!

Täna on toonased sündmuskohad rahulikud, pronksiöö ununeb... Nii ongi hea. Fotograaf Rauno Volmar pildistas mõned enda ning mõned kolleeg Priit Simsoni toonaste fotode asukohad üles. Tiri noolekest vasakule ja paremale!

Kõik see eelnev oligi pinnas pronksiööks. Panime peamised sündmused aegjoonele:

Häirivad kaadrid: turvakaamera salvestus pronksiööst näitab, et kaitstud polnud ka kaitsepolitsei hoone. Märatsejad, kes kive loobivad, on püütud pildile. Vaata videost!

TV3 materjal annab aga aimu, milline oli see õudne õhtu linnas.

Propaganda anatoomia

Mihkel Tamm

Kümme aastat tagasi toimunud aprillirahutused näitasid esmakordselt väga lähedalt, kuidas tehakse Vene meedias lugusid, mis oma rõhuasetustelt, stiililt, informatsioonivalikult ja kontekstualiseerimiselt olid kardinaalselt erinevad Eesti meedias kajastatust. Kuigi Kremli propagandaga on Eesti pidanud rinda pistma sisuliselt juba vabariigi loomisest pea sada aastat tagasi, oli pronkssõduri teisaldamise ümber toimunud meediasõda ikkagi paras šokk.

Märkisime kaardile sündmuskohad:

„Pronksiöö andis Eesti avalikkusele ehk esimest korda õppetunni, et mida tuleb Vene propaganda juures jälgida, ja jälgida tuleb just kaamerat. Kuhu liikus kaamera, seal hakkas ka juhtuma," meenutab endine ajakirjanik ja strateegilise kommunikatsiooni ekspert Raul Rebane. Ta on kogunud oma isiklikku arhiivi küllalt näiteid sellest, kuidas Eestit Vene meedias kujutatakse ning kuidas pronkssõduri ümber propagandat tehti.

Ta toob ilmeka näitena välja juhtumi, mis jäi toona TV3 kaamerate ette. „Selle puhul oli näha, et võttegrupil oli eelnev info olemas, et midagi hakkab juhtuma. See oli teadlikult tehtud lavastus, mille jaoks oli valitud inimene, kes oli nn näitleja ja töötas vastavalt kaamera korraldustele. Kogu selle tseremoonia eesmärk oli saada kaadrid sellest, kuidas murest murtud leinaja murrab maha sõdurit ümbritsevat aia koos punaste nelkidega, et seeläbi näidata töötava rahva viha toimuva vastu," seletab Rebane.

Vaata videost, kuidas TV3 ajakirjanik Sven Soiver selle hetke ilusti oma toonases klipis ilusasti esile tõi. Video allikas: TV3

Rebane märgib, et spetsiaalselt meedia jaoks lavastatud telelood on propaganda mõttes kõige efektiivsemad. Kaamerate ees aiaga märatsenud „leinaja" ootas kannatlikult, kuni võttegrupp end etenduse jaoks valmis seadis ning hakkas alles pärast käsklust aeda murdma.

„Huvitav oli see, et peale seda hakkas ta jagama kommentaare mitmetele telekanalitele, sealhulgas ka TV3-le. Teletöötajad saavad väga hästi aru, kes on ettevalmistatud esineja ja kes mitte - seda on tunda igast lausest. Tema tekst oli selge formaadiga, pähe õpitud ning tal oli kindel lugu, mida ta rääkis. See oli ettevalmistatud meediapöördumine, milles ta edastas oma sihtgrupile väga olulisi ideologeeme ehk sõnumeid, mis sisaldavad baasmüüte: olen nõukogude inimene, ma seisan siin lõpuni ning pean võitlust pruuni katku ehk fašismi vastu. Kõik need sõnumid tulid üksteise järel. Ilma ettevalmistuseta inimesed nii ei räägi," lisab Rebane.

Tal on varuks veel teinegi näide, kus kaamerate ette toodi inimesed edastama kindlat ja soovitud sõnumit, mida oli hiljem hea Vene meedias kajastada.

27. aprilli päeval ilmus riigikogu ette Lossi platsile kaks klassitäit 12-15-aastaseid vene noori, kelle talutasid sinna üks umbes 60-aastane naine ning varjatud näoga turske kehaehitusega mees. Pärast juhendamist hakkasid noored skandeerima „Fašistid! Fašistid!"

Vaata videost!

„Pildi järgi võis aru saada, et ega need lapsed päris hästi aru ei saanud, kus nad on ja mida nad teevad, sest neil tundus olevat päris lõbus. See võttis ka aega ja juhendamist enne, kui nad skandeerima hakkasid. See oli spetsiaalselt tehtud telepildi jaoks. Selle spontaanse protesti juures ei olnud midagi spontaanset. See on metoodika, mida rakendati aastal 2007 ja tuleb arvestada, et kuna see on efektiivne, siis toimib see ka praegu," sõnab Rebane.

Lavastatud teleklippe ei pea Vene televisiooniuudiste puhul just väga kaugelt meenutama. Sama taktika töötas infosõja puhul Gruusia ja Lõuna-Osseetia rünnaku puhul 2008. aastal ning Maidani sündmuste ja Krimmi annekteerimise juures 2014. aastal.

Pronkssõdur ja selle teisaldamine on olnud Vene propagandale lihtne vahend, mille abil Eestit ja siinset valitsust kehva valgusesse seada. „Kõige puhul, mis on seotud ajalooga ja natsismiga seostatavate sündmustega saab rakendada narratiivi, et Eesti on väike vastik natsiriik, kus vihatakse vene rahvusest inimesi ja neid kiusatakse taga, neile ei võimaldada võrdset kohtlemist, tööd, haridust ja teenindust," räägib põhiliselt kaitseliidu vabatahtlikest koosneva propaganda monitoorimise üksuse PropaStop kõneisik Andres Lember.

Ta toob välja, et aprillirahutused ja pronkssõduri teisaldamine on Vene meedias ning poliitikas iga-aastane teema, kuid kümnendale aastapäevale eelnenud päevad on propagandalaine mõttes olnud ootuspärasest rahulikumad.

„Õnneks see teema väga suuri pöördeid juurde kogunud ei ole. Näiteks eelmisel aastal oli Venemaa reaktsioon palju jõulisem ja sekkuti suisa Putini tasemel, kes nõudis uut uurimist Dmitri Ganini surma asjus ja Vene õiguskaitseorganite poolt see algatatigi. Vene meediatarbijale materjali tootmine oli eelmisel aastal palju intensiivsem kui tänavu. Peame olema valmis, et midagi tuleb kindlasti - ilmselt planeeritakse avalikus ruumis ettevõtmisi, millest saab omakorda toota meediamaterjale ning kindlasti plaanitakse provokatsioone. See on nende tavapärane käekiri," sõnas Lember.

Aprillimässu ajal Tatari tänaval surnuks pussitatud Dmitri Ganini hukk on üks elementidest, mida idanaabri propaganda ära kasutab. Lember osutab, et Ganini tapmine on teema, millega saab puudutada inimeste leina, emotsioone ning tundeid, millele lisatakse juurde narratiiv russofoobiast ja natslikust suhtumisest. Samuti kasutatakse hea meediamaterjali tootmiseks ära Ganini leinavat ema.

"Ilma Venemaa abita ei saa Eesti hakkama!"

Vene propaganda ei pöörle Eesti puhul ainult pronkssõduri ümber.

„Viimasel ajal on teemaks, et Eesti on majanduslikult nii kehvas seisus, et Venemaa abita me kuidagi hakkama ei saa ning et pöördumine Vene suunda on hädavajalik," sõnab Raul Rebane. Tema tähelepanekutele märgib Lember lisaks, et Eestist ja Baltimaadest soovitakse luua ebastabiilsete ning ebakompetentsete riikide kuvandit ning seda NATO partnerite vastu ära kasutada.

„Kõik ajalised hetked, mis on NATO liitlaste vägede Ida-Euroopasse toomisega seotud, üritatakse Vene propagandas alati ära kasutada. Baltimaid üritatakse vastandada ülejäänud NATOle ja näidata, et oleme oma partnerite jaoks probleemne koht. Kogu aeg süstitakse teadmisi, et Balti riigid pole usaldusväärsed partnerid ja selle õnge langeb vahel ka meie enda meedia," ütleb ta.

Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on Venemaa propaganda muutunud efektiivsemaks ja komplekssemaks. Lisaks sellele, et varasemaid kanaleid kasutatakse paremini, kasutatakse varasemast veelgi aktiivsemalt sotsiaalmeediat ning erinevaid väljundeid kasutatakse omavahel risti, et sõnumeid veelgi võimendada.

Kuigi kaitsepolitsei aastaraamat leiab, et Eesti ja Lääne vastases mõjutustegevuses sotsiaalmeedia kasutamise puhul ei ole tegemist „ajaga kaasas käimise või uudsete võimaluste pioneerlusega, vaid pigem on see lihtsalt odavam," on meedia- ja propagandaeksperdid siiski ühel nõul, et sotsiaalmeedias tegutsemine annab võimaluse propagandasõnumeid täpsemini valitud sihtgruppidele edastada. „Propaganda on läinud suurelt kahurilt üle snaiperpüssile. Ja see on ka selle võrra ohtlikum, sest tabab täpsemalt," ütleb Rebane.

Naine valge soni, roosi ja kiviga. Hiljem ka ülestõstetud sõrmega.

Video: TV3, Foto Rene Suurkaev, Eesti Päevaleht

Rate.ee rahutuste õhutajana

Tartu Ülikooli meediauuringute professor Andra Siibak meenutab, et ka 2007. aastal oli aprillimässu ajal sotsiaalmeedial täita arvestatav roll. Tol ajal oli kõige populaarsem sotsiaalmeedia lehekülg rate.ee, kus gruppides levis infot ja üleskutseid mässu organiseerimise ning käigu kohta.

„Rate.ee üritas väga operatiivselt sekkuda sellesse infovahetusse ja vihaõhutamisse, mis seal toimus ning moderaatorite abiga pandi kiiresti kinni mitmed suuremad grupid, kus üleskutseid tehti ja kõige aktiivsemate õhutajate kasutajad blokeeriti ära," sõnas Siibak.

Rate.ee oli organiseerimise mõttes suhteliselt hea kanal, sest võimaldas kiiret ja operatiivset infovahetust ning see aitas jõuda oma sõnumitega just noorteni, kes moodustasid lõviosa rate.ee kasutajatest ning tänaval rüüstajatest.

„Rahvusvahelised uurijad on uurinud Venemaa trolliarmeesid ja bot'ide teemasid ning oma analüüsides jõuavad nad tagasi aastani 2003. Nad leiavad, et toonane organisatsioon Naši, mis oli ka pronkssõduri sündmuste eestvedaja, oli juba siis sotsiaalmeedias trolliarmeena tõsiseltvõetav ja suur tegija. Seega võib eeldada, et nad tegutsesid tol ajal aktiivselt juba ka rate.ee kanalis, aga kui palju, seda ei oska hinnata," lisas Siibak.

Siibak seletab, et üha laialdasemalt kasutatakse sotsiaalmeedias sisu loomiseks ja tavakasutajate mõjutamiseks professionaalseid trollijaid ja vahendeid, mis loovad automaatset sisu ehk bot'e.

ETV saatejuht Indrek Treufeldt, kes on teinud doktoritöö ajakirjandusliku faktiloome kohta, arvab, et tänasel päeval on propagandat inimestele üha lihtsam edastada, sest inimesed on informatsiooniga ülekoormatud ning meil puuduvad kriitilised kontrollisüsteemid, mis aitaksid hinnata, kas mõni infokild on tõene või mitte ning mis on info väärtus või selle allikad.

„Propagandat on kindlasti lihtsam teha. Aga siin on väärettekujutus, et propaganda on mingi tuutu, mida keegi kuskilt pigistab ja sealt tuleb infot, mis meid kimbatusse ajab. Propaganda oli omal ajal lihtsam, kui meediakanalite arv oli piiratud. Näiteks Nõukogude ajal jõudis inimene enam-vähem läbi seedida, mida talle pakuti ja tal tekkis kriitiline suhtumine sellesse sisusse," sõnab Treufeldt.

Treufeldt seletab, et infoga üle koormatud inimesed hakkavad valima endale tarbimiseks neid uudiseid, mis on talle meelepärased või pakuvad talle huvi. Väljavalitud uudispalade põhjal panevad inimesed kokku "oma maailma", mis on tekkinud selle põhjal, et tarbimiseks valitakse ainult endale huvipakkuvad teemad.

„Kui nüüd keegi suudab seda uudispalade valikut natukenegi suunata, siis on propagandat juba suhteliselt lihtne teha. Selleks ei ole vaja teha tohutult suuri jõupingutusi. Piisab, et lasta sotsiaalmeediasse mõni huvitav asi või motiiv, mis hakkab oma elu elama ja mida kogukond ise võimendab. See on tohutu paradoks, et meil on nii palju infot ja me võiks olla palju targemad, aga me teeme ennast ise rumalaks," lisab Treufeldt.

Ta viitab sellele, et tihtilugu tulistab Eesti ühiskond ise endale jalga, sest iga väiksemgi provotseeriv sõnum Venemaa poolt saab Eesti meedias laia kajastust ning leiab oma osa ühiskondlikes debattides. Samamoodi võimendatakse ka sotsiaalmeedias suhteliselt marginaalsete kõneisikute sõnavõtte ja asetatakse need tähelepanu keskpunkti.

„Kasutatakse ära meie suhet Venemaaga ja propaganda mõttes on see väga hea nähtus, kui Eesti avalikkus läheb kogu aeg pöördesse ning kõik tiirleb-pöörleb selle ümber. Mõnes mõttes on ajakirjandus nagu leierkastimängija, kes saab endale mingi viisi masinasse ja siis aina väntab seda ning arvab, et inimesed tahavad seda kogu aeg lugeda, et Venemaa on paha ja halb. Nii genereerime kogu aeg uut infot ja ei suuda enam selle interpretatsiooni kontrollida. See on palju keerulisem ja ohtlikum mehhanism, kui keegi paneb meid rääkima juttu, mis on kasulik ühele või teisele poolele," sõnab Treufeldt.

Sotsiaalmeedia propagandastrateegiatest rääkides toob Andres Lember PropaStopist välja, et mida enam sotsiaalmeedia areneb ja mida rohkem inimesed seda kasutavad, seda parema relva annab see jõududele, kes soovivad seda kasutada propagandavalede levitamiseks. Facebookis või Twitteris jagatud materjali tuleb alati suhtuda tõsise allikakriitikaga.

Oht muutuda "kasulikuks idioodiks"

„Propaganda levitamiseks on sotsiaalmeedias erinevad strateegiad. On kindlatele gruppidele suunatud sõnumid ja üritatakse infiltreeruda erinevatesse listidesse. Mida suurem on grupp, seda lihtsam on seal oma tõde levitada. On kommentaariruumide vormid, kuhu kindla mustri järgi samaaegsetel kellaaegadel ilmuvad väikese variatsioonisisuga, aga sama narratiiviga kommentaarid, mida jagatakse ja levitatakse," sõnas ta.

Lember lisab, et kallutatud sisuga materjalide levimisele aitavad kaasa ka sotsiaalmeedia algoritmid. Populaarsemad valeinfoga postitused jõuavad nende inimesteni, kes on sarnast sisu juba tarbinud ning nõnda lülitatakse inimene tõese info väljast lihtsasti välja.

„Sotsiaalmeedias on palju juhuslikkust ja inimesed enda teadmata muutuvadki "kasulikeks idiootideks". Seda saab olla mitmes plaanis. Näiteks avalike sõnavõttudega ehk inimesed, kelle sõna levib meediaruumis koos nende näo ja nimedega ning keda tsiteeritakse, aga kes enda teadmata levitavad valeinfot või kallutatud infot. Samuti lihtsad tavainimesed, kes jagavad oma sõpradele kurioosseid asju. Nii on väga kerge lihtsalt uudishimust sattuda ahela üheks osaks. Jagatakse huvitavaid asju, aga kunagi ei tea, kas sõpruskonnas on veel naiivseid, kes seda võivad jagada ja edasi saata," rääkis Lember.

Trollid ja bot'id

Andra Siibak toob välja, et lisaks Venemaale kasutavad aktiivset trolliarmeed näiteks Hiina, Lõuna-Korea, Iraan, Saudi Araabia, aga ka Itaalia, Austraalia, Suurbritannia ja Venezuela. Kallutatud info loomine ei ole alati suunatud väljapoole, tihti kasutatakse seda sisepoliitilise instrumendina

„Kui kuulud Venemaal ametlike trollide sekka, siis on sulle ette nähtud nn päevataks, kui palju sa päevas pead „ära trollima". Näiteks peab neil olema kuus paralleelset Facebooki kontot ja nad peavad tegema päevas vähemalt 50 säutsu, mis peavad olema konkreetse fookusega sellele teemale, mis on sulle ülesandeks tehtud. Hiinas on väidetavalt hulk inimesi, kes toodavad desinformatsiooni sisaldavaid postitusi ja saavad iga säutsu eest 50 senti. Hinnatakse, et selliseid inimesi võib olla kümnetest tuhandetest kuni kahe miljonini," sõnas Siibak.

Väidetavasti on koguni 25% kogu sotsiaalmeedia sisust genereeritud bot'ide või internetitrollide poolt. Laias laastus polnud ka näiteks Donald Trumpi või Brexiti kampaania ajal tervelt veerand postitustest loodud inimese poolt. Kui vaadata möödunud aastal aktiivselt sotsiaalmeedias sõna võtnud kontosid, siis paljud neist on kustutatud ning artiklid ja lingid, millele nad oma sõnavõttudes viitasid, on samuti suletud. Seega tänaseks päevaks polegi enam neid veebilehti, videoid või fotosid, mida kampaania ajal kasutati ja mille abil kallutatud infot edastati.

Internetitrollidel ja bot'idel on mitmeid kavalaid viise, kuidas oma tegevusega ametiasutusi või autoriteete õõnestada.

„Näiteks võivad nad postitada midagi intrigeerivat reede õhtul, kui ametiasutustest on inimesed koju läinud ja siis jääb negatiivne sõnum selle asutuse sotsiaalmeedia kontole nädalavahetuseks, kui sel ajal ei pruugita sisu kontrollida. Lisaks on nad nii aktiivsed, et võivad oma tegutsemisega ära hägustada mõned teemad või hashtag'id, sest nad toodavad nii palju sisu, et vastasleeride sõnumid ei jõuagi massidesse. Trollide müra on nii palju, et kõik muu upub selle sisse," lisab Siibak.

Vene propaganda ründab riikide nõrku kohti

Ukraina infosõja ekspert ja mitme propagandateemalise raamatu autor Georgi Potšeptsov rõhutab samuti, et Venemaa propagandategevuse puhul on märkimisväärselt kasvanud trollide hulk, mis on sotsiaalmeedia täitnud ning mille efektiivsus on kõrge.

„Viimase kümne aastaga on muutnud nende sekkumiste intensiivsus, laienesid rünnakute objektid - nad jõudsid isegi USA ja Prantsusmaa presidendivalimiste tasemeni. Varasemast selgemalt on avaldunud soov mõjutada massiteadvust, mitte ainult neid, kes on seotud otsuste langetamisega. Massiteadvuse mõjustamine on paljuski Nõukogude aja meetodite tagasitulek, kui näiteks Euroopas toimusid meeleavaldused tuumarelvade vastu, mis olid initsieeritud Moskvast. Seega toetub see strateegia väga aktiivselt demokraatia haavatavusele, mis sõltub elanikkonna arvamusest. Siit tuleneb ka selle võitluse järjepidevus, et viia muudatusi inimeste massiteadvusse ja muuta arusaama sellest, kes on vaenlane ja kes on sõber," sõnas Potšeptsov.

Ta leiab, et Venemaa infosõja puhul on alati üheks motiiviks mõjutada siinset venekeelset elanikkonda, kuid samal ajal on tegevuse eesmärk viia võimule inimesi või erakondi, mis oleks leplikumad või lojaalsemad Venemaa suhtes.

Eesmärgi saavutamiseks ründab Vene propaganda riikide nõrku kohti. Näiteks Eesti ja Baltimaade puhul on Potšeptsovi sõnul nõrk koht selles, et seal on inimestes kollektiivses mälus veel küllaltki palju - vene keel, massikultuur ja ajalugu - alles Nõukogude ajast.

„Nõrgad kohad on kõigil, ka kõige tugevamatel riikidel. Füüsilises maailmas on selleks infrastruktuur, mittemateriaalses maailmas aga kodanike ajud. Lääne riikide puhul toetab Venemaa ja aitab isegi finantsiliselt neid presidendikandidaate või parteisid, kes aitavad nõrgestada rünnatava riigi ühtsust. Vene maailma mõte oleks tugev, kui Venemaa suudaks pakkuda mitte minevikku, vaid tulevikku. Aga kui edastada pole midagi, läheb Venemaa paratamatult informatsiooniliselt ründelt üle füüsilisele ründele, mida näitasid Gruusia ja Ukraina sündmused. Selle kõige eesmärk on üks - pidurdada riigi lahkuminekut või eemaldumist minevikust," ütles Potšeptsov.

"Beebikampsun"

Pärnu maantee rüüstatud lõngapoest läks kaduma ka üks kampsun, mille poe omanik oli kudunud oma lapselapsele. Beebikampsuni tõmbas üks märatseja endale pähe.

Video: Tv3, Foto: Rauno Volmar, Eesti Päevaleht

Kuidas töötab Sputnik

Siibak toob välja, et kuigi ühelt poolt on inimestel aina raskem infot läbi töötada, sest seda tuleb peale lihtsalt niivõrd palju, siis teisalt on ka inimesed ise märksa lohakamaks muutunud ning tarbivad meediat pealiskaudselt.

„Selle kohta on tehtud uuringuid, kui palju inimesed üldse loevad neid uudiseid, mida sotsiaalmeedias laigitakse ja tulemused näitavad suhteliselt üheselt, et seda ei tehta. Oma seisukohti teemade kohta kujundatakse pealkirjade põhjal ning inimesed teevad selle otsuse emotsiooni põhjal, mitte teemasse süvenedes. Samal ajal kasvab nende hulk, kelle jaoks suurem osa infost tuleb sotsiaalmeediast ja neid on ka lihtsam mõjutada. Väidetavalt on näiteks USAs umbes 60% inimesi sellised, kes ütlevad, et nende peamine uudistevoog tuleb läbi sotsiaalmeedia," sõnas Siibak.

Inimeste kergekäelist suhtumist uudisinformatsiooni kasutab edukalt ära näiteks Eestiski tegutsev Vene uudistekülg Sputnik.

Kaitsepolitsei aastaraamat sedastab, et Venemaa meediaprojektid on loodud mõjutamaks nii välisriikide venekeelset elanikkonda kui ka nende asukohamaade poliitikat.

„Balti riikide venekeelsetele elanikele suunatud ja varemgi kaitsepolitsei aastaraamatutes mainitud propagandaportaalide Baltnews tegevust koordineerivad mitmed Rossija Segodnja tootajad. Nad korraldavad sisuliselt kogu portaali tööd ja selles kajastatavaid teemasid. Saadud ülesannete täitmise eest tasustatakse Rossija Segodnja kontrolli all olevate variettevõtete kaudu. Eelnimetatud koordinaatorid edastavad regulaarselt soovituslikke teemasid ka Rossija Segodnja ametliku allharu Sputnik esindustele. Seeläbi koordineeritakse kogu võrgustiku kaudu edastatavaid Venemaa sõnumeid. Lisaks kohustab Rossija Segodnja Eesti, Läti ja Leedu Baltnewsi portaale tegema koostood Sputniku esindustega ning toetama ja dubleerima nende avaldatud uudiseid," toob kapo 2016. aasta aastaraamat välja, kuidas Sputniku tööd juhitakse ja rahastatakse.

Eesti meediaruumis pole Sputnik väga õnnestunud ning sellel on suhteliselt vähe lugejaid. Näiteks Skandinaaviamaades lõppes Sputniku teekond sellega, et ebapopulaarne uudistekülg pandi sootuks kinni. Eestis aga Sputnik veel töötab, kuigi kõige populaarsemad uudised saavad päeva jooksul heal juhul mõnisada vaatamist.

Samas on vahel õnnestunud Sputnikul sotsiaalmeedias ka laiemaid masse kõnetada. Näiteks juhul, kui Sputniku uudisteportaal tõstatas teemana ohtliku Sinise Vaala mängu, mille käigus lapsed teevad postitusi enda enesetappudest, jagati seda Facebookis väga palju. Nõnda jõudsid Sputniku leheküljele kümned tuhanded lugejad.

Kui materjal enesetapumängust oli adekvaatne teemapüstitus, siis Sputniku leheküljele jõudnud lugejad nägid seal ka hulgaliselt selliseid artikleid, mis teenivad Venemaa huve. Arvestades seda, et uudistetarbimine on muutumas pealkirjade põhiseks ja inimeste kriitikameel uudisisu suhtes langeb, saab nõnda inimeste meelsust kergesti mõjutada. Sarnasel viisil töötab ka näiteks Russia Today, mis toodab hulgaliselt videomaterjali, mida jagatakse suhteliselt laialdaselt ka mitme Lääne meediakülje poolt, kuid lisaks neutraalsele videosisule põimitakse sinna vahele ka kallutatud materjali.

„Russia Today on globaalne Vene informatsioonimasin, mis väga erinevates riikides ja erinevates keeltes on loodud selleks, et edastada sellises naturaalses võimalikult uudistekeskkonna lähedases meediaruumis omale vajalikke sõnumeid ja narratiive, peites need ära tõeste uudiste vahele. Luuakse foon, kus valdaval osal on neutraalsel teemal olmeteemad, sport, kultuur või mis iganes ning sinna vahele ehitatakse üles endale vajalikud teemad ja libauudised," seletab Andres Lember PropaStopist.

Lember ütleb, et sellistel lehekülgedel võib olla pärisuudiste osakaal umbes kaks kolmandikku ning ülejäänud sisu täidetakse libauudistega, mis on oma materjalidega ristkasutades toodetud propagandavalede edastamiseks.

Venemaa propaganda kolib internetti

Krister Paris

Aktiivsest propagandast, s.t. vale teadvast kasutamisest elanikkonna mõjutamisel võib rääkida alates Ukraina 2014. aasta invasioonist. Loomulikult polnud eriti föderaaltelevisioon sõltumatu juba kümmekond aastat, ent seni piirduti selgete valede asemel pigem ebamugavate küsimuste vältimisega. Tollase kreedo võttis üsna hästi kokku mõte „Putinist räägitakse kas head või temast ei räägita üldse mitte". Protestid, korruptsioonisüüdistused - neid ei pidanud valetades ümber lükkama, neid võis lihtsalt mitte kajastada.

Kokkuvõttes omandas Venemaa televisioon inimeste silmis üsna tugeva usaldusväärsuse, seda enam, et madalamal tasandil olevaid ametnikke saamatuse või korruptsioonijuhtumite puhul ei säästetud. Inimestele jäi kogemuslikult pigem mulje, et televiisor räägib tõtt.

Krimmi ülevõtmise käigus tulid mängu juba otsesed valed. Kaadrid, mis pärinesid hoopis mujalt. Lihtsalt valeväited (ristilöödud poiss Kiievis). Peamiseks tegijaks infosõjas kerkis andekas saatejuht Dmitri Kisseljov, kes suudab dramaatilise enesekindlusega sisendada, kuidas kaks pluss kaks pole mitte kaks, neli ega viis, vaid just nii palju, kui parasjagu vaja.

Ent jällegi piirdus kõik Venemaa enda ning venekeelse diasporaaga lähivälismaal. Mõistagi said Rossija 1 uudiseid vaadanud venekeelsed eestimaalased teistsuguse pildi kui nende pluralistlikust meediast teadmisi ammutavad kaasmaalased, ent kaugemal läänes osutus näiteks Moskva heeroldi RT (endine Russia Today) vaatajaskond täiesti marginaalseks.

Tempel 'Made in Russia' pani pakutavasse kõhklevalt suhtuma igaühe, kes polnud just vaimu pooles valmis uskuma ka näiteks vabamüürlaste vandenõu maailma valitsemiseks. Anekdootlikud seigad pajatasid küll, kuidas näiteks New Yorgis suutsid telekanalid ajada tülli sealse Nõukogude Liidust pärit juudi kogukonna: ühed uskusid Ukraina, teised Kremli versiooni. Ent nõustugem, suurest propagandamõjust rääkida ei saanud.

Niisamuti pole suutnud kuskil viia tõsiseltvõetavate tulemusteni „uudisteagentuuri" Sputnik laiendamine. Avalikkus ei võta seda lihtsalt tõsiselt.

Vene propaganda suur tund saabus ühes Euroopa rändekriisiga, mis andis suurepärase võimaluse tsentristide hoitud ühenduse lõhestamiseks. Aitasid kaasa mõned ajakirjanduse apsud, näiteks Kölni massiahistamise esialgne mahavaikimine. Pärast seda oli avalikkus valmis kuulama märksa tähelepanelikumalt juba ka otseseid valeväiteid. Liiga paljude jaoks osutus meedia usaldusväärsus mitte palju kõrgemaks sotsiaalmeedias levivast infomürast, mille oskuslik suunamine (ühes lekitatud materjali ning otseste valeuudistega) aitas kaasa nii Brexitile kui teisel pool ookeani ka USA presidendivalimiste tulemusele.

Kui Oxfordi sõnaraamatu aasta sõnaks valiti „tõejärgsus", oli see paljuski just Vene propaganda teene.

Täna on väljaspoole suunatud Venemaa propaganda sihitud ennekõike lammutamisele. Ei ülistata Kremlit ega Putinit, küll aga rõhutatakse ebakõlasid demokraatlikes ühiskondades ning õhutatakse pingeid eri maailmanägemuste, aga ka rahvaste vahel. Sellega käib käsikäes parempopulistlike liikumiste toetamine. Prantsusmaa Front Nationali puhul on suured rahaeraldised ka selgelt tõestatud.

Kui Venemaa elab endiselt veel suurel määral televisiooni mõju all (ja seal leiab sisuliselt ainult ühe sõltumatu kanali - vaid kaabelvõrkudes ja veebis leviv Dožd, mille mõju jääb täiesti tühiseks), käib Läände suunatud mõjutustegevus läbi loendamatu hulga võltsuudiste lehekülgede. Sisuliselt on pingutused suunatud sarnaselt rahapesule info puhtakspesemisele. Kui läheb korda obskuursest allikast tulnud valesõnum juba läbi usaldusväärsema agentuuri edasi sokutada, on päev korda läinud. Sotsiaalmeedia, trollivabrikud jmt hoolitsevad ülejäänu eest.

Niisiis - Venemaa propagandakanalid. Nimekiri pole lõplik, lihtsam on välja tuua uudistekanalid, mis propagandaga ei tegele.

Kaugelt kõige olulisem kanal riikliku propaganda levitamisel on olnud siiani televisioon. Ent jõuliselt valmistatakse ette tagalat ka internetis.

Äärmuslus ei kao

Kärt Anvelt küsis kapo komissarilt Harrys Puusepalt, millised õppetunnid saime.

Üheks oluliseks õppetunniks oli Eesti elanikkonna tugev moraalne ja füüsiline toetus politseile ning distsiplineeritus. Väga oluline oli ka liitlaste tugi. Nägime, et saame vajadusel kindlad olla sõprade ja partnerite toetusele. Teisaldamisele järgnenud aastad on näidanud, et otsus oli õige. Monument ei ole enam pingekolle. Oluline on märkida, et 2007.aasta korratuste aastapäev ei oma Eesti elanike jaoks suurt tähtsust.

Video 26.aprillist 2014, kui venemeelse liikumise Öine Vahtkond seotud inimesed korraldasid Tallinnas meeleavalduse "Vene maailma kaitseks". Kohal oli kümmekond inimest ja mõned kaamerad.

Kas sellist tüüpi provokatsioonide korraldamine on ka tänasel päeval võimalik?

Konkreetselt aprillisündmustega seotud inimeste kokkukutsumisega tegelesid Eestis Notšnoi Dozor ja Naši. ND oli ligi paarikümmet Eestis elavat sovjetimeelset inimest ühendav vasakäärmuslik grupeering, mis on tänaseks lagunenud. Selle toonased liidrid Dmitri Linter ja Maksim Reva elavad Venemaal. Naši on oma tegevuse lõpetanud.

Euroopa kogemus ütleb, et erinevatel põhjustel - jalgpallihuligaanide, äärmuslastest meeleavaldajate ja teiste ajel – korratusi toimub. Eesti on selliste sündmuste ennetamiseks ning vajadusel ohjeldamiseks paremini valmis kui aastal 2007. Valmis on nii politsei kui laia riigikaitse raames riik tervikuna. Mitte keegi ei kiida 2007. aasta vandaalitsemist heaks. Vägivaldsetel poliitilise võitluse meetoditel puudub Eesti ühiskondlikus elus kandepind. Samuti on provokatsioonidele allumise tõenäosus madalam.

Kremli propaganda ja eriteenistuste tegevus on akuutsed julgeolekuohud ka teistest Euroopa riikides. Näiteks desinformatsioonikampaania Liza juhtum Saksamaal, riigipöördekatse Montenegros, äärmuslaste inspireerimine ja rahastamine mitmetes riikides, mille vastu valmistuvad riigid, NATO ja EL täie tõsidusega.

Autorid: Mihkel Tamm, Argo Ideon, Krister Paris, Kärt Anvelt, Ester Vaitmaa

Fotod enne ja pärast: Rauno Volmar

Vanad fotod: Eesti Päevalehe, Delfi ja Eesti Ekspressi arhiiv

Videod: Madis Veltman, Mark Šandali

Arhiivikaadrid: TV3, politsei, DelfiTV

Ajajoone koostas: Lauri Tankler. Täiendasid Linda-Riin Võeras ja Ester Vaitmaa

Toimetas: Kerttu Pass

Kujundus ja graafika: Heleri Kuris, Alari Heinsoo, Liisi Viskus, Mart Nigola