Rail Balticuga seoses on loodusemuresid hingel aga rohkemgi kui vaid ökoduktid. Samas on juba täna looduseuuringutes väga palju infot, mille õigesti kasutamisel võidaksid nii loomad kui inimesed.

Joonistame lahti, milliseid ökodukte Eesti loomad vajaksid, kutsume eksperdid appi. Visualiseerime uuringute numbrid, asetades loomad mõõtkavasse. Kuidas erinevad loomad "ökoduktustest" mõelda võivad, aitab meile selgitada Aleksei Turovski. Räägime ka veest ning rabadest.

Kuidas loomad üle saavad: märksõnad on laius ja laugus!

Eesti esimene suur ökodukt rajati Tartu maanteele kolm aastat tagasi ning kui väiksemad ja julgemad loomad kasutavad seda usinalt, siis suuri ulukeid see ei meelita. Samas on meil just tänu sellele ökoduktile olemas usaldusväärne ja konkreetselt Eesti kohta käiv materjal, kuidas asju teisiti teha.

Keskonnaministeeriumi nõuniku Roland Müüri ning keskonknaagentuuri projektijuhi Lauri Kleini abiga saan üsna lihtsalt teada, kui lai ja lauge peab loomadele mõeldud ülekäigutee olema. Klein oli ka esimese ökodukti ehitamise juures, ta on uurinud ökodukte juba pikka aega ning teda võib nimetada ehk Eesti ökoduktide isaks.

Panime kirja kaks üsna konkreetset arvu: tänane ökodukt on kõige kitsamast kohast 21 meetrit lai, kuid arvestades tee laiust peaks ökodukti laius olema suisa 68 meetrit.

Samamoodi on oluline ökodukti kaldenurk – kui olemasoleval ökoduktil on see 16 kraadi, siis maksimaalne, mille loomad välja kannatavad, on 10 kraadi. Eesti on eriti põdrad harjunud käima ja jalutama tasasel maal, seega peaks nende ülekäik olema päris tasane.

Ehk reaalselt peaks olema Tallinna-Tartu maantee ökodukt hoopis laiem. Vaata graafikult nii pealt- kui kõrvaltvaatest!

Fotod ökodukti seirekaamerast: kassid on igapäevased külalised, rebased ka. Pildile jääb isegi ilves!

"Üldiselt mulle tundub, et Kolu ökodukt on ulukite – ja ka kasside – poolt kenasti kasutusse võetud," kirjeldab ökodukti seirega tegelenud Maris Kruuse. "Kõige sagedasemad kasutajad olid küll kassid ja rebased, aga ka metskitsed ning metssead kasutasid silda täiesti arvestataval määral ning toredaks üllatuseks oli (mida me algul lootagi ei julgenud), et ka sellised ettevaatlikud suurkiskjad nagu hunt ja ilves julgesid loetud kordadel (vastavalt 10 ja 2 ületust) ökodukti kasutada."

Kruuse toob esile, et seireandmeid vaadates joonistuvad välja ka loomaliikide ajalised eelistused, näiteks metssead ületasid ökodukti valdavalt ööpimeduses ning pigem sügisesel ja talvisel ajal, samas kährikkoerad käisid sillal suvekuudel ning varasügisel ja ei peljanud seal ka valgel ajal liikuda. Metskitsede ületused olid jällegi sagedasemad kevadisel ajal. Pikemalt saad loomadest ökoduktil lugeda Delfi Fortest!

On oluline mõista, et ökodukte ei saagi valmistada nagu valmislahendusi. Ökoduktide RB trassile paigutamiseks on tehtud uuring, mis kaardistab loomade, lindude ja konnade tänased liikumised.

Kuid lisaks tänasele liikumisele ja laiuse õige kaldenurga väljaarvutamisele tuleb arvestada veel kümnete teguritega. Ehitamisel tuleb arvestada sellega, et tööd ei satuks loomadele tundlikule perioodile, ehitusmüra võib nad piirkonnast sootuks eemale peletada.

Ka võtab aega, kuni ökoduktile kasvab haljastus, mis muudab selle vähem märgatavaks.

Oluline on arvestada sedagi, mis toimub trassi kõrval. Ka Tallinna-Tartu maanteel muutus ökodukti läheduses olev rohekoridori äärne maa tee-ehitusprojektist eraldiseisvalt ärimaaks, metsasiilu kõrvale kerkis suur sinine tööstushoone.

Kuidas planeerida ideaalset ökodukti?

Rail Balticu trassile on planeeritud umbes 20 ülekäiku ning nende rajamisel ongi Tartu maantee ökodukt heaks õppematerjaliks.

Delfi TV toimetaja Sigrid Salutee läks koos keskkonnaametnike Kleini ja Müüriga ühte keskmisest keerukamasse kohta, kuhu on plaan ökodukt rajada ning uuris välja, milliste takistustega peavad projekteerijad rinda pistma.

Raplamaal Röas on probleemiks mitu lähedalasuvat teed, millest kõigist peab loom üle saama, et ökodukti ületada, ning metsamaastikku sügava auguna lõhkuv karjäär. Siiski, siia täitsa saab ehitada. Vaata videost!

Video: Sigrid Salutee, Andres Putting. Montaaž: Kadri Nikopensius

Aleksei Turovski Foto: Priit Simson

Joonistasime lahti, kui laia ökodukti erinevad loomad täpselt vajavad. Selleks asetasime loomakujud mõõtkavale, et mõista, kui teistmoodi ja tundlikumalt loomad mõtlevad.

Seda aga, kuidas ja mida üks või teine loom "ökoduktust" läbides mõelda või tunda võib, aitab meile lahti rääkida Aleksei Turovski.

Uuri lähemalt!

Mis juhtub rabaga, kui sinna ehitada raudtee?

Tallinna Ülikooli loodusteaduste instituudis töötavad Grete Arro ja Mihkel Kanguri süda valutab looduse pärast. Nad tegelevad Rail Balticu teemade uurimisega iseseisvalt nii palju kui jõuavad ja ärgitavad kõiki rohkem kaasa mõtlema ja küsima küsimusi teise nurga alt.

"Me ei ole raudtee ja arengu vastu, aga väga hoolikalt tuleks läbi mõelda, kuidas seda teha," räägivad nad. Küsimusi on palju, näiteks on Rail Balticu maakonnaplaneeringute keskkonna strateegiliste hindamise uuringus käsitletud liiga kitsast ala. Looduses on kõik omavahel oluliselt rohkem seotud süsteem kui vaid mõnisada meetrit.

Kangur maalib silme ette kujundi, mida tema arvates on ehk liialt alahinnatud: raudtee rajamine on justkui keset Eestit hiiglasliku tammi ehitamine. Eesti on tohutult veerikas, vesi ringleb oma loomulikke radu pidi ning nüüd ehitakse liivast rada.

"Jah, sellesse tehakse kindlasti suur arv truupe. See on siiski vaid väike leevendus trassi enam kui 200-kilomeetrise pikkuse juures," selgitab Kangur.

Rail Balticu trassile jääb mitmeid märgalasid, rabasid. Üks õige suur just sealsamas Pärnu külje all Räämas.

Mihkel Kangur ja Grete Arro Foto: Hendrik Osula

Kuivanud raba ei seo enam süsinikku - miks see oluline on?

Kuivendatud ala ühelt hektarilt võib atmosfääri kanduda kuni viis tonni CO2 aastas – siit saab edasi arvutada, millist mõju hakkab see avaldama Eesti süsinikubilansile. Miks see aga oluline on?

"Kui raba kuiveneb, vesi taandub, siis turvas justkui “põleb ära” ning endisest CO2 sidujast saab nüüd eritaja," kirjeldab Arro. Märgalad on olulised ning arenenud riigid tegelevad pigem soode taastamise kui kuivendamisega.

Jutuajamise käigus võtan välja mustandi paberi ning Arro ja Kangur aitavad kokku panna skeemi, mis juhtub rabaga siis, kui sinna raudtee ehitada.

Rabasse võib muldkeha asemel sobida tee ehitamine hoopis vaiadele

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist Rail Balticu projektijuht Kristjan Kaunissaare vahendab ekspertide seisukohti

Kardetakse, et kui rabasse ehitada, kuivab kogu raba ära, kuna on seotud süsteem. Teed ühe kuivenduskraavi, siis kogu raba kuivab ära?

Ei kuiva. Selleks oleks vaja ikkagi oluliselt suuremat mõjutust. Raudtee on rabaga võrreldes üsna väike ja keskkonnamõjude hindamise käigus on leitud, et raudtee ehitus ei mõjuta raba selliselt, et mõjusid ei oleks võimalik kas ära hoida või leevendada.

Kas on kaalutud vaiadele ehitamist?

Seda on kaalutud ja tõenäoliselt osutubki turbakihti rammitud vaiadele ehitamine kõige sobivamaks ning raba vähem mõjutavaks lahenduseks. Pange tähele - tegemist ei ole silla ehitamisega üle raba, vaid raudtee mulde toetamisega turbakihi all olevale tugevale aluskihile.

Kas on olemas näiteks selline plaan, et kasutada ära kogu Rääma rabas olev turvas, sest kuivendamise korral nn turvas põleb ära?

Sellist vajadust ega seetõttu ka plaani pole.

Inimestel on mure looduse pärast küll. Seda oli näha juba Rail Balticu avalikul arutelul, kui kõige rohkem küsimusi esitati looduse kohta.

POOLT JA VASTU: Mida arvavad Siim Kallas ja Karli Lambot loodusteemadest, kuidas on mehed end kurssi viinud! Vaata videost!