Õendusjuht Made Raat juhatab mind esmalt meeste riietusruumi. Sinised sussid ja punased püksid jalga, punane särk selga ning müts pähe. Pesen käed puhtaks, fotokaamera jätan desinfitseerimata. Vaevalt ta nii räpane on.

Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting

Riietusruumist väljudes saan selga tinapõlle ja tinavesti. Niinimetatud tinariietus on seljas mõnusalt raske. Mõtlen: puudu on veel vaid rauast kiiver ja mõõk - siis oleks lausa rüütlimõõtu tegelane haiglas. Siiski on tinariietus asendamatu, et röntgeniga operatsioonitubades ohutult ringi rännata.

Õendusjuhi sabas liikudes väisan eri operatsioonitubasid. Ühes on parasjagu pooleli protseduur, kus radiaalarteri (koht, kus käel tavaliselt pulssi katsutakse) kaudu laiendatakse südame veresooni. Suure veresoone kaudu lükatakse südame poole pikk ja peenike kateeter, millega vajadusel paigaldatakse südame veresoonde metallist võrk ehk stent, mis kitsenenud veresoone laiaks lükkab. Miks seda kõike tehakse? Kuna ka inimesel sarnaselt masinaga kipuvad mõned osad kiiremalt kuluma, tuleb ahenenud veresooni vahel laiendada. Süda peab omakorda saama korralikult verd, et nn inimmasin laitmatult töötaks.

Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting

Järgmises operatsioonitoas tehakse igas mõttes tööd südamega, kui kõrvetatakse eletrilaengute teekondi, mis on inimese südames valesti liikvele läinud. Nimelt liiguvad südames pidevalt ringi elektrilaengud ja vahel kipuvad need etteantud teedelt kõrvale kalduma. Tagajärjeks on südame rütmihäired. Et inimese peamootor saaks korralikult tiksuda ja inimene väärikalt ja rõõmsalt oma eluteed käia, tuleb operatsioonitoas nii mõnigi vale tee kõrvetada.

Uurin õendusjuhilt, miks see protseduur just veresoonte kaudu käib. Saaks ju rindkere avada ja hea valguse käes asja kallale asuda. Miks aga jälgitakse seda kõike ekraanilt?

Õendusjuht toonitab, et seda tehakse ikka patsiendi heaolule mõeldes. Kohaliku tuimestusega läbiviidavat protseduuri, mitte operatsiooni - rõhutab ka - on psühholoogiliselt ka kergem taluda. Pärast protseduuri pannakse haavale rõhkside ja patsient saab sisuliselt samal päeval haiglast lahkuda.

Veresoonte kaudu viiakse südameni näiteks südame aordiklapp. Kuidas seda täpsemalt tehakse, uurin järgmisest operatsioonitoast. Õed valmistavad ette üle 80-aastast patsienti, keda ootab ees aordiklapi vahetus ehk - nagu ütlevad arstid - kateetrikaudne aordiklapi implantatsioon.

Vahepeal põikan õendusjuhiga läbi veel ühest operatsioonitoast, kus paigaldatakse haigetele südamestimulaatoreid ning südamesiseseid elektrišoki- ja südamepuudulikkust ravivaid aparaate.

Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting

Põikame korraks läbi puhkeruumist, kus parasjagu kaetakse uhket pidulauda: kiluvõileivad, vrapid, limonaadid ja väga omapärase välimusega tort (tordi keskel on ulmelist õit meenutav aordiklapp).

"Kas teil on siin iga päev pidu?" uurin õdedelt. "Ei, meil on täna külas Austrias Grazi ülikooli haiglas töötav Eesti päritolu kardioloog, doktor Olev Luha," saan vastuseks. Doktor Luha on maailmas tunnustatud ning nõutud spetsialist ning lektor, kes siirdus pärast doktorikraadi kaitstmist 1988. aastal Austriasse täiendavaid teadmisi omandama. Käik osutus niivõrd edukaks, et tema töö- ja elukohaks on siiani jäänud Austria.

Pärast põgusat vestlust ning kohvijoomist jätkan retke operatsioonitubadesse.

Siin viiakse patsient narkoosi ning valmistutakse operatsiooniks. Ühel hetkel loen operatsioonitoimetamas kokku 10 inimest. Suure akna taga näen veel viit meedikut. Kõik jälgivad pingsalt saalis toimuvat.

Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting

"Teeme selliseid protseduure kord kuus ühel päeval ja siis on meil järjekorras kusagil 2-3 patsienti," selgitab kardioloogiakeskuse juhataja Jaanus Laanoja. Parasjagu on käsil tänase hommiku teine taoline protseduur.

Patsient on valmis ning doktor Peep Laanmets viib patsiendi mõlema jala reiearteri (paiknevad kubeme piirkonnas) kaudu südameni vastavad instrumendid. Kogu tegevus on suurelt ekraanilt näha. Röntgen tegutseb ja ekraanid surisevad.

Kõrvaltoas, suure klaasi taga protokollitakse iga liigutust ja tegevust. Monitoridelt on näha sama pilti, mida näeb protseduuri läbiviiv arst. Doktor Laanmets tegutseb kiirelt ja vilunult - kohe näha, et tunneb asja. Minu tinapõll ja vest hakkavad seestpoolt niiskemaks muutuma. "Ei hinga need tinariided," kurdan endamisi.

Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting

Peagi saabub saali ka Olev Luha. Talle aidatakse selga kittel ning kätte kindad. Mees jälgib vaikselt doktor Laanmetsa tegemisi ja sekkub alles siis, kui juba valmis pandud kateeter temani jõuab.

Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting

Doktor Luha on PERHis, et uut põlvkonda välja õpetada ja juhendada. Tema juhendamisel mõõdetakse ära aort, et teada, millist mõõtu klapp on vaja karbist välja võtta ning kateetrisse sisestada. "27," kõlab tohtri hääl. Kõigile on selge: 27-millimeetrine klapp läheb käiku.

Operatsioonitoa teises servas pannakse valmis kateetri nimetust kandev tööriist. Tegemist on ligi 1,2 meetri pikkuse vidinaga, mis meenutab traatvarrast. Selle ühes otsas on käepide, teise otsa hülsi sisse aga tõmmatakse aordiklapi protees.

Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting
Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting

Võrguga korvpallirõngast meenutav oluline detail kaob peatselt instrumendi sisse ära. Seejärel tuleb ta välja juba südame sees. Kateetrist eemaldatakse õhk ja see on nüüd klapi paigaldamiseks valmis.

"Mis materjalist see on?" uurin doktor Laanmetsalt. "Looduslik. Klapi hõlmad on kas veise või sea südamekestast ja tugivõrk nitinoolist," kõlab vastuseks.

Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting

Arst sisestab kateetri patsienti, kasutades selleks juba eelnevalt valmispandud traati, mida mööda kateeter nagu monorelsil liikuv kiirrong kusagil südameni sõidab.

Kõigi pilgud pöörduvad nüüd ekraanidele. Toas on vaikne.

"Liigu veidi edasi, vasakule, hoia nüüd kõvasti," juhatab üks doktor teist.

Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting

Ekraanil on näha, kuidas aordi sees avaneb hetk tagasi nähtud nn korvpallirõngas. Nüüd meenutab ka justkui lilleõit, mis avaneb korraks ning siis sulgub taas.

"Liigu veidi edasi, nüüd tagasi, hoia paigal," kõlab doktor Luha vaikne hääl.

Doktor Laanmets liigutab kateetrit.

"Nii, stopp! Sobib. Okei," kõlavad viimased instruktsioonid ning doktor Luha lõpetab töö.

Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting

Taolist protseduuri ehk aordiklapi kateetrikaudset implantatsiooni on doktor Luha teinud ligi 1000 korda. "Tõeline proff," mõtlen.

Samal ajal eemaldatakse veriseks saanud kateeter , klapp on õigele kohale jõudnud ning teeb oma ettenähtud tööd.

Invasiivkardioloogia osakond Foto: Andres Putting

"Uskumatu, mida kõike välja ei mõelda ja mida inimeste aitamiseks ära ei tehta," taban ennast valjult mõtlemast.

"Jah, aga selle tubli töö võib patsient väga kergesti ise ära rikkuda, kui ta oma eluviisi ei muuda ja kui ta näiteks määratud ravimeid ei võta. See käib kiirelt," selgitab minu kõrval seisev õendusjuht. "Edasine on ikka eelkõige enda teha, meie arstid saame vaid poolele teele aidata, eluviisi saab inimene ainult ise muuta," lisavad arstid.

Riputan riidepuule niiskeks muutunud tinariided ja väljun haiglast kell 12.10. Kolm tundi on kiirelt lennanud. Kaamera on täis väärtuslikku materjali, nähtud pildirida ja inimesed saadavad mind veel pikalt.

Südame tööks on varustada keha hapnikurikka verega. Südamel on neli kambrit: kaks koda ja kaks vatsakest. Südamel on neli klappi ja need tagavad, et veri voolab läbi südame õiges suunas. Aordiklapp on vasakul pool südames ja suunab vere edasi organismi.

Aordistenoosi diagnoosi korral on aordiklapi ava kitsenenud ning see takistab vere voolu. Ahenemise põhjuseks võivad olla kaasasündinud rike, aordiklapi lubjastumine, reumaatiline aordiklapi haigus või kulumine.

Aordistenoos võib põhjustada õhupuudust, pearinglust, valu rinnus, väsimust pingutusel, jalgade paistetust ja mõnikord teadvuse kaotust.

Aordiklapi kitsenemisel saab aidata operatsiooniga, mille käigus vahetatakse aordiklapp välja. Kui avatud operatsioon on patsiendile liiga riskantne, soovitab arst klapi paigaldamist kateetri kaudu. Klapiproteesiga kateeter sisestatakse, kas kubemes asuva reiearteri kaudu või väikese lõike kaudu rindkerel.

TAVI protseduur tehakse üldnarkoosis. Klapiprotees viiakse mööda kateetrit aordi suudmesse röntgenaparaadi kontrolli all.

Klapp on valmistatud looduslikust materjalist (veise või sea perikardist), mille ümber on paigaldatud paindlik laienev metallist tugivõrk. Uus klapp asetatakse olemasoleva klapi sisse ja see hakkab tööle kohe pärast paigaldamist

Esimesed TAVI meetodil aordiklapi implantatsioonid tehti Regionaalhaiglas 2015. aastal, eelmisel aastal tehti selliseid operatsioone kokku 11. Esimene taoline implantatsioon maailmas tehti 2002. aastal. Tänu tehnoloogia kiirele arengule ja ka materjali hinnalangusele tehakse maailmas selliseid protseduure ca 90 000 korda aastas ja eksperdid prognoosivad, et järgmiste 5-7 aasta jooksul tehakse 50% aordiklapi vahetustest just sellist meetodit kasutades, ehk kateetri kaudu.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskus on suurim südamekeskus Põhja-Eestis. 2016. aastal said meie keskuses abi enam kui 13 600 patsienti, kellest haiglaravi vajas üle 4700 patsiendi, keskmiseks ravikestvuseks oli 5,4 päeva. Meie polikliinikus toimus üle 16 400 ambulatoorse vastuvõtu.

Allikas: Regionaalhaigla

Tekst ja fotod: Andres Putting

Kujundus: Heleri Kuris, Mart Nigola

Toimetaja: Anna Põld