Whitney Houston? Kas ta polnud lihtsalt naljanumber, keda narkosõltuvuse tõttu telesaadetes ja komöödiaseriaalides alates „Ameerika papsist“ kuni „Saturday Night Live’ini“ ohjeldamatult mõnitati?

„Olin väga šokeeritud, kui nägin, mil määral tema üle narkosõltuvuse pärast nalja tehti,“ ütleb režissöör Kevin Macdonald, kes sai sel kevadel valmis dokumentaalfilmi „Whitney“, mis esilinastus Cannesi filmifestivalil ja jõuab järgmisel nädalal ka meie kinodesse. Film räägib lauljatarist, kelle nimel on naisartistide arvestuses kõige enam muusikamaailma rekordeid, sealhulgas 200miljoniline albumimüük, ja kes suri 2012. aastal vaid 48aastaselt, ajal, kui tema kunagi nii särav karjäär oli sumbunud skandaalidesse. „­Ajakirjandus võib olla väga destruktiivne ja julm ning täiesti ära unustada, et kõige selle taga on päris inimene, kes kannatab. Filmitegijana, kelle töödest ikka aeg-ajalt kirjutatakse, tean ma, kui palju võib selline asi haiget teha. Aga mina olen Whitneyga võrreldes eikeegi, nii et usun, et tema puhul võis see olla läbini hävitav,“ lisab filmitegija.

Hoolimata tohutust meediatähelepanust jäi Houston siiski omal moel saladuseks. Whitney Houstonist, tema elust ja tähelennust räägivad Marta Bałagale režissöör Kevin Macdonald ja Whitney pikaajaline mänedžer ning sõber Pat ­Houston.

HOIATUS: Intervjuu sisaldab spoilereid!

Kevin, kõigile, kes teavad teie varasemaid töid, näiteks draamat „Šotimaa viimane kuningas“ või alpinismiteemalist „Touching the Voidi“, on teie valik Whitneyst dokumentaalfilm teha ilmselt üsna üllatav. Eriti vahetult pärast seda, kui Nick Broomfield lõpetas samateemalise tõsielufilmi pealkirjaga „Whitney: luba olla mina ise“.

Kevin Macdonald: Ma polnud kunagi suur Whitney fänn. Aga siis ma kohtusin ta ­agendi ­Nicole Davidiga, kes ütles: „Töötasin temaga koos 25 aastat ja armastasin teda kogu südamest. Aga ma ei mõistnud teda iial ega saanud kunagi aru, miks temaga nii läks, nagu läks.“ See oli minu jaoks väga intrigeeriv. Whitney intervjuud olid ju ka väga üheplaanilised, ta ei väljendanud ennast eriti kunagi ja ta ei kirjutanud ka laule, mis oleksid tema olemust kuidagi selgitanud.

Filmi produtsentide sõnul olite te esialgu skeptiline, kui nad teile filmi tegemise ettepaneku tegid.

K. M.: Ma lihtsalt mõtlesin, et mis lugu siin veel peidus on? Kas Houstoni kohta on midagi uut öelda, on ta mingi nurga alt veel huvitav? Imelikul kombel see küsimus muutuski mu peamiseks fookuseks. See, et muusikadokumentaalide maailmas oli veel olemas üks „suur rääkimata lugu“. Nick Broomfieldi filmist rääkides – jah, ajakirjaniku vaatenurgast võib see küll välja paista nagu mingi dokumentaalfilmitegijate duell või võistlus. Aga ma olin nii tugevalt juba teemasse klammerdunud, et mõtlesin – võib-olla arrogantselt –, et teen siis oma versiooni. Duell oleks see olnud ehk juhul, kui me oleksime teinud täpselt sama asja täpselt samal ajal, aga ma võtsin Whitney filmist vahepeal pool aastat pausi, et teha Amazonile üht pilooti, millest lõpuks asja ei saanudki.