AJALUGU: millal istutati, millal laastati?

Vabariigi aeg. Põllumajanduslik maarahvas

Vahel tundub, et tunneme Eesti Vabariigi algusaja suhtes piiritut nostalgiat – kõik toonane tundub helge ja ideaalne. Ka metsad. Vahel arvatakse, et just siis vohasid kõikjal Eestimaal tõelised põlislaaned. Samas on eestlane kogu aeg justkui parema põllumaa ja saagi nimel rüganud või mis?

"Mis sul seal kodus on?" küsib Teele Arnolt "Kevade" filmis. "Lilled, heinamaa, päikesepaiste," uitab Arno igatsev pilk pilvitu taeva poole, üle avara vaate. Kuigi Oskar Luts pani kirja oma varasemad mälestused, siis pikka metsas uitamist pole tema lugudes ollagi. Teisteski tüvitekstides (kui just mõni metsas jooksev libahunt välja arvata) meenub pigem mõni põllul rassiv kuju, kes tõde ja õigust taga ajades meeleheitlikult sood kuivendab. Ütlust "põllumees põline rikas" teavad kõik.

Et ajas vabariigi alguskümnenditesse lennata, tasub uurida statistikat.

Inimesed elasid toona enamasti maal, linnades elas vaid 27% inimestest. Enam kui 59% ehk 652 500 inimest töötas põllumajanduses; täna on põllumajanduses hõivatud veidi üle 20 000 inimese, ehk 4% rahvastikust. Eesti oli põllumajanduslik maa.

Logistika oli hoopis teine: 1927. aastal oli Eestis registreeritud veidi üle 700 sõiduauto, nüüd aga vurab meie teedel üle 700 000 auto.

u 1915-1917 Foto: Raido Vint

Seda, et toona oli Eesti metsasus sootuks teine, annavad aimu ka jahinduse andmed. Vabale Eestile eelnenud sõda tegi hävitustööd ka metsloomade hulgas, eriti suurulukite seas. Mitu põtra elab Eestis täna ja elas toona?

Mets, väljavõtted Eesti Entsüklopeedia Foto: Ester Vaitmaa

1930ndatel tuuakse uhkusega välja, et küttimiskeelud on metsloomade ja -lindude olukorda parandanud: näiteks 1925. aastal elas Eestis umbes 25 põtra ja 3800 metskitse, kuid 1933. aastal juba umbes 140 põtra ja 9000 metskitse.

Mis on 25 või 140 põtra tänasega võrreldes! Värske ulukiseire andmete kohaselt arvatakse Eestis praegu olevat umbes 13 000 – 14 000 põtra. Metskitsede arvukust on hinnatud 120 000 - 140 000 vahele.

Ka hunte, kes äsja valiti Eesti rahvusloomaks, ei olnud vabariigi algusaegsetes laantes palju. "Eestis, nagu kogu Euroopaski, elas hunt ennevanasti kõikjal, nüüd leidub teda meil harva, peamiselt Virumaa metsis," kirjutati toona.

Maastikud ja loodusvaated võisid olla lagedamad, põllu- ja heinamaakesksed. Ehk kõige olulisem erinevus on aga see, et kui tänapäeval on põllu ja metsa vahe väga selge, siis toona oli piir hägune.

Just täpselt nagu sellel Hiiumaa maastiku vaatel. Vanem aerokaart on küll aastast 1955, kuid sellel on selgelt näha just nn eestiaegne maastik. Tiri hooba ja võrdle seda tänapäevase selge maastikuga: seal, kus on põld, on põld. Kus on mets, on mets.

Maa-ameti varasalves on veelgi vanu aerokaarte, millele on tänased vaated juurde pandud. Noppisime mõned huvitavamad kohad välja. Metsateemaliste kommentaaridega aitas Enn Pärt.

NB! Maa-ametil on palve: kui kellelgi on veel infot vanade aerokaartide olemasolu kohta, andku julgelt maa-ametile teada. Igasugune info on teretulnud aadressile fotoladu@maaamet.ee!

Statistiline krutski: metsasuse 21% on müüt

Vaid 21% metsa!

Sellest vabariigi algusaegsest numbrist otsivad tihti tuge need, kel täna on vaja näidata, et metsi on meil rohkem kui kunagi varem. Et vaat kui lage on Eestimaa olnud!

Jah, number õige, kuid 21,1% ajal oli statistika teistsugune kui praegu. Puudusid kindlad definitsioonid, mis on mets ning kõike metsi poldud üle loetud ja kirja pandud. Andmed olid vanad.

Keskkonnaagentuuri metsaregistri juhtivspetsialist Enn Pärt soovitab toonastesse arvudesse suhtuda ettevaatlikult. Ta viitab omaaegsele metsateadlasele Paul Reimile, kes 1937. aastal kirjutas lahti ühe peamise erinevuse tänapäevaga:

Eesti metsade kaardid Foto: Tiit Blaat

"Metsa mõiste ei ole teatavasti küllalt selgelt määratletav. Meil kasvab näiteks rohkesti puid sois, karjamail, puisniitudel ja tihedais sarapuu- ja valgelepavõsastikes. Juba meie võrdlemisi väikesel maa-alal on puid kasvatavail aladel väga erinev ilme ja on raske metsa mõistet looduses määratleda metsa, soo, karjamaa või heinamaana."

Millega tegu, otsustas talumees selle järgi, kuidas ta ise maatükki kasutas.

Uudismaaks muudetav mets

"Praktiliselt kogu esimese Eesti Vabariigi ajal peeti talumaade kõlvikute, sealhulgas ka metsa, üle arvet maakatastri ja põllumajanduslike üleskirjutiste alusel. Esimene oli oma olemuselt staatiline, kajastades sageli aastakümnete tagust olukorda ja maakasutuses toimunud muutused seal ei kajastunud. Kui põllumaa (künnimaa) oli lihtsalt eristatav, siis sageli, eriti Lääne-Eestis ja saartel, puudus selge piir metsa, heinamaa (puisniidud) ja karjamaa vahel," selgitab Pärt.

Esmakordselt kirjeldati sellised alad - heina- ja karjamaametsad, võsametsad - metsana 1939. aasta põllumajandusloenduse käigus. Seega panime tabelisse vabariigi algusaegseks metsasuse protsendiks mitte 21,1% vaid 32%.

Puuriidad ja virnastatud palgid raielangil Foto: Johannes ja Peeter Parikas, Eesti Vabaõhumuuseum SA

Mis seisus metsad üle võeti?

Uue riigi alguses tuli metsanduses pea kõigega uuesti pihta hakata.

Endised omanikud olid enamasti kasutanud oma metsi nii, et tegid seal lihtsustatud valikraiet, kirjeldab omaaegne riigikantselei väljaanne valitsusasutuste tegevust.

"Maailmasõda, revolutsioon ja Vabadussõda tõid sellesse tasakaalustatud seisukorda suure muutuse. Sõja tulekuga katkesid kultuurtööd pea täielikult. Metsa kasutamisel mindi valikraielt üha enam ja enam üle paljasraiele. Ka ei hoolitud sageli võimalikust kasutusnormist ega kasutuskohtades otstarbekast valikust. Nii raiusid "Ossotop" ja "Polevoje Stroitelnoje Upravlenie" sageli sealt, kust ise heaks arvasid, ja nii palju kui pidasid tarviklikuks. Kõige selle tagajärjeks oli metsamata raiesmikkude pindala kiire suurenemine, nii et raiesmikud 1920. a lõpuks metsaga kaetud pindalast moodustasid juba kuni 5%," saab toonastest materjalidest lugeda.

Seis oli sant. Raiesmikke tuli metsastama hakata täiesti algusest, puudusid seemnetagavarad ja vastavad tööriistad.

Metsade riigistamisel selgus, et puudusid pea täielikult ka plaanid ja kavad. Kohati puudusid igasugused andmed metsade suuruse kohta, see aga tegi metsaülematel korraliku valitsemise ja majapidamise pea võimatuks.

Kui mõnel metsaülemal õnnestuski mõni vana mõisaaegne plaan kätte saada, siis see oli sõjaaegsete erakorraliste raiete (peamiselt küttekomitee tehtud) tõttu metsamajapidamise niivõrd segi paisanud, et plaani võis kasutada vaid piiride määramiseks.

Eesti metsade kaardid Foto: Tiit Blaat

Polnud ka tööjõudu ja töötada tuli esialgu väga rasketes oludes; puudusid mõõduaparaadid. 1920. aastal tellitud aparaadid jõudsid kohale alles 1922. aastal; tehnikuil endil tuli valmistada papist mallid ja mastaabid ning liinide mõõtmiseks kasutati nööri või telefonitraati.

Töid tuli teha vilumatute töölistega. See nõudis tööjuhtide alatist kohalviibimist ja tööde juhatamist, mistõttu ei võinudki tööl suurt edu ja tagajärgi olla. Seetõttu läksid hooldusraiel raiutud puit niivõrd kalliks, et selle kahjudeta realiseerimine osutus võimatuks. Metsamaterjalide realiseerimist takistas tunduvalt ka see, et arvukate raietööde tõttu ei leidunud väiksema väärtusega materjalidele ostjaid. Ka mõjus töö edukusele krediidi vähesus, mis sageli halvas kavatsetud hooldamistööde teostamist.

Metsade vanus Foto: Repro, Statistiline Album ,1925

Mille poolest erineb majandatud mets ja majandamata mets? Mis tööd tuleb metsas ette võtta, et kasvaks korralik ja tihe kuusik?

Toome erinevused välja. Konkreetsed aastad sõltuvad kasvukohatüübist, erinevates metsades võib see olla erinev.

Allikas: keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhataja Taivo Denks, graafiku koostas Maarja Pakats.

Talumets oli hooldamata või läks kirve alla

Ehkki valgusküllase marja- ja seenerikka kodumetsa armas kujund pärineb just talude lähedalt, oli talumetsa majandamisega muresid küllaga.

"Kui lugeda 1920-1930-ndate metsandust puudutavaid kirjutisi, siis oli probleeme mitmeid. Riigimetsi majandati suhteliselt intensiivselt ja kurdeti, et raie ületab metsade juurdekasvu," kirjeldab Enn Pärt.

Talumetsades oli suurem mure eelkõige asunikutaludega, mis tekkisid mõisamaade jagamisel. Kuigi suuremad metsaalad riigistati, jäi midagi ka asunikele, kellest paljud raiusid selle esimesel võimaluse maha ja tegid rahaks.

Lisaks jagati taludele kogu esimese vabariigi ajal üle 100 000 hektari riigimetsi, mis omaniku vahetusel või uue omaniku poolt maha raiuti. Seetõttu ei olnud metsateadlased riigi metsapoliitikaga eriti rahul. Kuna metsandus allus põllutööministeeriumile, siis kurdeti, et kogu tähelepanu läheb põllumajandusele ja metsadest hoolitakse vähe.

Puidu vajadus oli suur: Toivo Meikar toob raamatus "Eesti metsanduse 100 aastat" välja, et kuigi võimalusel püüti asunikke ehitusmaterjalidega varustada sellel maal kasvavast metsast, kuhu nad asundustalu rajama hakkasid, tuli puitu enamasti ikka riigimetsast eraldada. See lõi segamini kohaliku puiduturu ja majanduskavad, eriti metsavaestes piirkondades. Asunike nõuete rahuldamiseks saadi 1926. aastal luba raiuda vajaduse korral metskonna kohta kuni viie, 1927. aastal koguni kümne aasta okaspuulangid. Leidus metskondi, kus raiuti juba 1940. aasta okaspuulanke.

Omaaegne ajakiri Eesti Mets ajakiri kirjeldab 1930-ndatel, et enamik talumetsi oli hõredavõitu ja noored, vanemat ühtlast metsa leidus vähe ning talumetsade olukord jätab palju soovida: uuenemine toimub peamiselt ainult loomulikul teel – raiesmike kultiveerimiseks puudub oskus ja paljudel isegi huvi. Tavaliselt kattuvad paremad pinnased vegetatiivsel teel lehtpuuvõsaga, mille all kiratsevad üksikud kuused; kui seal kasvab rohtu, kasutatakse maatükki karjamaana.

Artikkel toob välja, et talumetsad on mitmevanuselised ja raiumine toimub valmiduse järgi. Küll aga raiutakse tihti kõik suuremad puud maha.

Mets Foto: Arhiiv

"Korraga suuremal arvul paremate puude väljaraiumisega omandab mets rüüstatud ilme, kuna kasvama jääb äravarjatud ja vigastatud mitmevanuseline järelkasv. Suuremate raiete põhjuseks on talundi ajutine rahaline kitsikus, uute hoonete püstitamine, vanade renoveerimise tööd või metsaomaniku rahaahnus."

Kuidas näeb Eesti välja metsakaartidel? Vaata ülevaadet Hiiumaa näitel!

Sõjaaeg. Metsatöödel kehtisid okupantide reeglid

Vabariigi aja lõpetas Nõukogude okupatsioon (1940-1941), millele järgnes peagi mitu aastat kestnud Saksa okupatsioon. Sellele järgnes poole sajandi pikkune Nõukogude okupatsioon. Sõdade ajal kehtivad teised reeglid ja Eesti metsa raiusid kõik võõrvõimud nii kuis jõudsid.

Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal riigistati metsad, kõigi otseselt riigi käes olevate metsade pindala suurenes 776 000 hektarini. Toivo Meikar kirjutab, et metsavalitsuse halduses olevailt maadelt kavandati umbes 3,6 miljoni tihumeetri suurust ehk senisest ligi kaks korda suuremat raiet.

"Selle kava järgi tegutseti 1941. aasta suveni ja siis tehtud kokkuvõtete järgi õnnestus terve aastaplaan ka "hiilgavalt" täita - poole aastaga raiuti umbes 3,1 miljonit tihumeetrit ehk aastaplaanist 86%." Avalikult üleraietest toona ei räägitud.

Meikar toob välja, et võimu vahetudes oli eestlastel naiivne lootus Saksa võimu all metsa paremini majandada, tegeleda sanitaar- ja hooldusraietega. See lootus varises kokku: metsavalitsus sai ülesandeks võtta kasutusele aastalangi parimad osad.

Enim raiuti sealt, kus metsa oli ka mugav välja viia, raiekohad pidid olema raudteede ja maanteede ning parvetavate jõgede ja Peipsi järve lähedal. Väljaveo kaugus ei tohtinud olla üle 8 kilomeetri. Kus oli mugav, raiuti järjest tühjaks suured alad.

Ajaloolised fotod kajastavad sõja-aja sündmusi Eestis 1941.-1944. aastal. Ajalooliselt väärtuslikud fotod, mis on omandatud oksjonitelt Saksamaalt. (21.12.2016) Foto: Eesti Sõjamuuseum / Kindral Laidoneri Muuseum

1941/1942 oli riigimetsade raiemaht vastavalt 2,4 ja 2,5 miljonit tihumeetrit – rohkem kui Eesti Vabariigis, aga vähem kui Nõukogude perioodil.

Kui talumetsad olid esialgu tähelepanu alt väljas, siis 1943. aastast allutati metsavalitsuse otsese järelevalve alla kõik Eesti metsad. Riik oli siis aga juba liiga nõrk, et metsandusega tegeleda.

1950-ndad. Mõõduka raie algus

Mets Foto: Arhiiv

Nii nagu raiuti metsi sõja ajal, raiuti neid ka sõjale järgnenud aastakümnel. Surve alla sattusid eelkõige riigimetsad ja kuna aeg oli raske ja puitu oli vaja, raiuti eelkõige sealt, kust oli lihtsam kätte saada ja transportida.

Nõukogude aeg tõi muudatusi: erametsi kui selliseid enam polnud, peale riigimetsade olid kolhoosi- ja sovhoosimetsad.

1950-ndate teises pooles olukord stabiliseerus. Enn Pärt toob välja, et üheks raiemahu vähenemise põhjuseks võis olla ka see, et vana metsa oli vähe.

"Aastaid 1960-1990 iseloomustas mõõduka metsakasutuse periood. Raieintensiivsus oli suhteliselt madal, seda nii subjektiivsetel kui ka objektiivsetel põhjustel. Tolleaegne Eesti NSV metsamajanduse juhtkond üritas raiemahu hoida võimalikult väikese, samas olid ka metsad ise suhteliselt noored," kirjeldab Pärt.

1959 Foto: Eesti Maaelumuuseumid SA

Metsamaa pindala suurenes nii kasutusest väljalangenud põllumajandusmaa metsastumise kui ka metsastamise ning soode kuivenduse tulemusena. Hoogsalt rajati metsakuivendusobjekte ja metsateid.

VESKIJÄRVE METS Foto: Rauno Volmar

1990-ndad. Uued omanikud, vargused ja lubamatud töövõtted

Eesti Vabariigi taastamisel moodustati riigimetsade majandamiseks RMK (Riigimetsa Majandamise Keskus) ja hakati varem eraomandis olevaid maid tagastama ja erastama. Pärt kirjeldab seda kui aega, kus metsaga sattus tegelema palju metsakaugeid inimesi.

"Tagastamise ja erastamise käigus tekkis laiaulatuslik, kuid väga kirju koosseisuga metsaomanike kiht. 1990-ndate keskpaik ja lõpp oli suhteliselt vaene aeg ja paljud ootamatult metsaomanikuks saanud isikud hakkasid oma vara realiseerima. Samas oli järelevalve seadusandluse üle nõrk, palju esines vargusi, pettusi ja omavolilisi raieid."

Eriti hoogsalt raiuti aastatel 1997-2002, kusjuures valdava osa raiemahust andsid erametsad. Põllumajandus oli enne Eesti Euroopa Liitu astumist madalseisus, suur osa põllumajandusmaast kasutusest väljas ja osa sellest metsastumas.